Poisid pole lubatud! Rahvatants tõi Kanadas kokku erinevad põlvkonnad ja palju tantsurõõmu
Möödunud septembri üks nädalavahetustest oli Toronto lähistel Jõekääru lastelaagri alal väga eriline, sest naistele mõeldud rahvatantsu töötuba “Nou Pois Äläud II” tõi Põhja-Ameerikas kokku rohkem kui 65 osalejat.
Kelmika nimega tantsulaager toimus edukalt juba teist aastat järjest, olles mõeldud kõikidele naistele vanuses 18 pluss - olgu tantsijatel siis originaal või tehispõlved, märgib töötoa algataja Ellen Valter lõbusalt. Naiste nädalavahetuse töötoa ajendiks sai soov osaleda tantsijatega Eestis tantsupeol, ent teadagi on vaja peo jaoks palju harjutada.
Ellen, kes on sündinud rahvatantsuõpetajast isa tütrena, on mõistagi ka ise rahvatantsuga pisikesest peale sina peal olnud. “Kuigi ma armastan seda liikumisviisi väga, on keeruline iganädalaselt tantsuproovide jaoks aega leida. Kui aga nägin tantsupeo reklaami, hakkasid mõtted kohe koonduma ja asusin uurima, kas ja kuidas saaksime siin mandril naiste tantsurühma kokku panna ning Eestisse tantsima sõita. Nii see tantsulaager sündiski,” jagab naine.
Kuigi laagri lõpuetendust olid soojalt oodatud vaatama nii naised kui mehed, viitas laagri lõbus nimi “Nou Pois Äläud” siiski sellele, et tegemist oli naistele mõeldud tantsulaagriga. “Eks ma soovisin selle nimevalikuga tõmmata natukene tähelepanu, aga tegelikult seisneb naistele mõeldud laagri idee selles, et tihti ei jagu rahvatantsu piisavalt mehi. Kuna mehi kipub nappima, tantsivad ka segapaari rühmades naised sageli koos. Selles valguses mõtlesin, et oleks ju tore, kui naistele oleks spetsiaalne repertuaar, kus ei peaks otsustama, kumb tantsupartneritest keskendub mehe sammudele ja kumb naise omadele,” räägib Ellen.
Vähem oluline ei ole ka võimalus luua tantse erinevate tasemetega tantsijatele. “Kui ühel hetkel on tervise tõttu võib-olla keeruline polkat trampida, saab naisrühmas valida ka kergemaid ja aeglasemaid tantse. Ja need, kes soovivad ja jaksavad, saavad jällegi väljakutsuvamatele tantsudele keskenduda,” täpsustab naine.
Tants ühendab
Esimest korda toimus tantsulaager eelmisel aastal ja sai osalejatelt väga positiivse tagasiside. “Ma tundsin, et komistasime õige asja otsa,” ütleb Ellen, kelle sõnul tuldi tantsima nii lähemalt kui kaugemalt. “Nende kahe päeva jooksul said kokku emad ja tütred, õed, sõbrannad, aga sõlmiti ka uusi sõprussuhteid. Näiteks avastasid kaks tantsulaagris tuttavaks saanud naist, et elavad teineteisest ainult poole kilomeetri kaugusel ja on nüüd eelmisest tantsulaagrist alates parimad sõbrannad.”
Eriti südantsoojendav oli näha, et väga palju oli tantsijaid sellistest piirkondadest, kus ei ole ümberringi aktiivset Eesti kogukonda. “Tundub, et see on võimalus tekitada sidemeid üleilmselt ka neile, kes igapäevaselt oma kogukonnast puudust tunnevad,” tõdeb Ellen.
Teist aastat järjest tuli Eestist tantse juhendama Marika Järvet, kellega koos lendasid Kanadasse ka 10 Jõgevahe Pere rahvatantsijat, kes aitasid ühtlasi tantsude juhendamisega, aga käisid ka Toronto linna südamikus maisifestivalil ja eestlaste Ehatare vanade- ja puhkekodus esinemas. Marika Järvetile oli eelmisel aastal abiks Ave Anslan ja sellel aastal Kerli Kasar ning Külli Kund, kes panid üheskood tantsuprogrammi tantsulaagris kokku ja kohendasid seda jooksvalt vastavalt vajadusele.
“Tantsulaagri osalejad hindavad kõrgelt Eestist tulnud tantsuõpetajate teadmisi, õpetamismetoodikat ja positiivset suhtumist. Kogu õpetus toimub eesti keeles ja kui osaleja eesti keelt hästi või üldse ei oska, saab ettenäitamise korras hakkama,” märkis Ellen.
Kõigil tantsuhuvilistel naistel vanuses 18 pluss soovitab Ellen hoida silma peal KESKUS International Estonian Centre uudiskirjal, kus muuhulgas ka tantsurühma tegevusest ja uutest laagritest infot jagatakse. Kui rahvatants kõnetab, tuleb Elleni sõnul julgelt tantsima tulla! “Tänavu oli tantsulaagris noorim tantsija 20-aastane ja vanim 78-aastane. Registreeruti lausa Uus-Meremaalt ja Briti Kolumbiast. Rahvatants on põlvkondade ülene, seda nii vanuse kui oskustaseme poolest.” Põhjuseid tantsulaagris osalemiseks on küllaga: vaimne ja füüsiline trenn, side pärandiga, side teistega diasporaas, keelekümblus, maitsev toit, saun, põnevad tegevused ja loomulikult rahvatants ise, mis on Elleni sõnul justkui siduv tegevuspõhine eestlus.
Kes pelgab, et äkki on laager liialt koormav, siis pärast õhtusööki enam rahvatantsu ei harjutata, vaid on aeg uute teadmiste omandamiseks. Näiteks tehti tänavuses tantsulaagris tutvust kastanjettide mängimise ja line-tantsuga, eelmisel aastal kuulati ka loengut tantsust kui loitsust meie esivanemate kultuuris. Ja muidugi saab õhtuti ka hüva leili!
Sihiks tantsupidu
Ellen, kelle tantsulaagri idee sai alguse soovist tantsupeole jõuda, ei ole seda sihti silmist kaotanud. Aktiivne tegutsemine on tema jaoks kui loomulik olek, põimitud sooviga Kanada Eesti kogukonnas olulisi asju ellu viia. “Olen Eesti peres kasvanud ja täna tundub mulle, et minu haridustee, Eestis elamine ja erinevate tööprojektide läbiviimine on kõik kokku toonud selleni, kuidas siinset Eesti diasporaad arendada,” räägib Ellen, kelle südameprojektiks on 2024. aastal Toronto kesklinnas uue KESKUS International Estonian Centre’i avamine.
Selle ambitsioonika projekti maksumus on 43 miljonit Kanada dollarit, millest väliseestlaste poolt tehtud annetuste osa küünib juba 18 miljoni Kanada dollarini. See saab olema dünaamiline koht, mis tutvustab Eesti rikkalikku pärandit, edendab innovatsiooni ja toob kokku erinevad põlvkonnad. “Eesti on see Põhjanael, mis toetab ja tugevdab meie kogukonna tunnetust ja see on ka põhjus, miks tahame uut keskust ehitada. Arhitekt Alar Kongatsi poolt kujundatud hoone hoov on Eesti kaardikujuga, mida kõrgelt taevalaotusest vaadelda saab. See on meie jaoks väga sümboolne - Eesti kaarti ümbritseb kaks tiiba, justkui märk sellest, kuidas diasporaana hoiame Eestit oma embuses. Ühtlasi sümboliseerib see ka meie tugeva ja eduka kogukonna olemust, millega soovime näidata, kuidas meid on juba mitmendat põlve edasi viinud Eesti jonn ja Eesti vaim - ainult kõige paremas mõttes,” ütleb Ellen lõpetuseks.
