Ellen Valter: Toronto's new Estonian house symbolizes our openness

Kanadas Torontos eeldatavalt tuleva aasta sügisel valmiv uus Eesti maja on kavandatud rahvusvahelise keskusena, mille unikaalne ja läbipaistev arhitektuurilahendus sümboliseerib asjaolu, et Eestil ei ole enam piire, igaüks saab Eestisse tulla ja siit minna ning meid ei piira enam miski, selgitas rahvusvahelise Eestis keskuse juhtkomitee esimees Ellen Valter intervjuus Tõnu Karjatsele.

Miks Toronto eestlased uut maja vajavad ja mida see endas kätkeb?

Jah, tõepoolest, pool sajandit pole hajala eestlased, eestlased väljaspool Eestit saanud uut maja endale. Toronto Eesti Maja, kuna see oli amortiseerunud ja resursse ei olnud, et teda ümber ehitada koha peal, tuli see maha müüa. Siis tekkis mõte, et miks me ei vaata, et ehitada midagi enamat kui ainult Eesti maja ja seetõttu saigi ta nimeks International Estonian Centre, et ta kajastaks seda rahvusvahelisust, seda globaalset eestlaste võrku ja ta oleks nagu uueks lipulaevaks nende Eesti majade seas, millest paljud on rahalistes muredes. Siis on nagu selline uuestisündimine Torontos.

Arhitektuuri poolest hoov on tal Eesti kaardi kujuga, nii et kui Google Mapsis ka sisse suumida Põhja-Ameerika suuruselt neljanda linna peale, siis sealt avaneb Eesti kaart. Ja siis on see hoov niimoodi, et saared tõstame keskele, et nad enam tänavale ei jääks.

Tal on selline võlu, et nimes on International Estonian Centre, aga ta nii-öelda brändinimi on Keskus, et see nagu tekitab huvi kanadalaste seas, mitte ainult eestlaste seas, et küsida, mida tähendab Keskus. Siis saab sõnademänguga "kes" ja "kus" ja "Keskus" niimoodi kokku panna ja läbi selle loo hakata rääkima eesti kultuuri, et tutvustada seda väljaspoole meie kogukonda. See on enamat kui ainult meie kooskäimise koht, see on avatud. Me räägime kõiki Eesti edulugusid - nii kultuurist, digiedust, meie ilusast keelest, meie muusikatraditsioonidest. Me tutvustame ja võimaldame teistel ka sellest osa saada.

Kuidas see sisu sinna tekitatakse, millega see maja täidetakse?

Kõigepealt, muidugi, on iga maja süda köök, nii et esimesel korrusel on kohvik-bistroo, kuhu igaüks saab tulla ja natukene Eesti kulinaariat nautida. Kui meie kogukond ei kasuta seda, siis on välja üüritud iga ruutsentimeeter, ehk et ta on jätkusuutlik.

Eesti kultuuri ja selle sisu poolest, siis kõigepealt esimesel korrusel on Toronto Eesti Ühispanga järglane ja teised sellised äriettevõtted. Kultuuri poolest saab seal olema muidugi kohaliku kogukonna kokkusaamispaik, kus käivad koorid koos, Eesti kool ja need tavategevused. Festivalipõhiselt saab tekitada selliseid suuremaid üritusi. See on kaasaegne tehnoloogia, kus me saame liita sisse ka neid teisi Eesti kogukondi ümberilmselt ja tekitada midagi suuremat, midagi, mis hõlmab nagu tervet maailma. Nii et see sisu hakkab tulema. Lööme kopa maa sisse ja siis ehitamine võtab 18 kuud. Selle vältel siis arendame välja täpselt, kuidas see hakkab toimima.

Aga seal on ka koostööpartnereid, kindlasti ju linn, eks. Kuidas linn sellesse ideesse suhtus? Kuidas linnalt saadi nõusolek, et üks kogukond rajab endale sellise uhke ehitise keset suurt linna?

Kas on eestlaste kohta öeldud niimoodi, et eestlane on tagantjärele tark? Antud juhul oligi tõepoolest nii. Tartu kolledž, mis sai ehitatud 52 aastat tagasi Bloor Streetile, kõik see toimub Toronto nii-öelda kultuurikilomeetril, kus on kuninglik muuseum, kus on Alliance Francaise, kus on kingamuuseum, kuninglik konservatoorium. Kultuuritegevused on seal, nii et see on hästi magus koht Toronto linnas. Et leida sellist kohta, kus hakata ehitama, kus midagi varem ei ole, seda annab tikutulega otsida.

Tartu kolledž on see kinnisvaratükk, mis on kohe lõuna pool sellest keskuse objektist. Seal on praegu parkla, mis oli endiselt linna omandis, ja siis järgmine kinnisvaratükk põhja poole on muinsuskaitse all olev elamu, mille ostis Toronto Eesti Ühispank, kuna Eesti maja saatus oli teadmata ja äri jätkusuutlikkuse nimel tuli kuhugi teise kohta paigutada. Siis otsustas Toronto linn, et ta müüb selle parkimisplatsi kellelegi. Kuna metrootunnelid on seal maa all ainult poolteist meetrit maapinnast allpool ja nad on niivõrd laiad, siis selleks, et see maatükk oleks arendatav ja sinna saaks midagi ehitada, peavad olema naabrid nõus. Nii et tänu sellele, et eestlaste omandis oli Tartu kolledž lõuna pool ja muinsuskaitsealune maja põhja pool, siis linn müüs selle tüki väga soodsa hinnaga. Nad müüsid selle meile miljoni dollariga ja Eesti maja müügist saadud rahaga saame siis palju soodsamalt ehitada selle uue maalapi peale. Nii et linn on väga selle kõige poolt.

Me pidime näitama ette projekti, kõik põhjendused, milline see välja näeb, et seal hoovis on ka koht, kus torontolased, kanadalased, Toronto külalised saavad ka ennast hästi tunda. Et see on avatud ruum, oli ka üks nende tingimustest. Meil on väga-väga tuntud, väga positiivse renomeega arhitekt Alar Kongats, kes on juba kolm korda kindralkuberneri arhitektuuri medali pälvinud ja tema siis tuli selle ideega lagedale. Kusjuures siis ta sulatas selle Eesti kaardi nagu küpsisevormi läbi selle u-kuju. Ja nüüd Eesti kaart saab Toronto linna jäädavalt märgitud.

Ta on hästi selline läbipaistev ja õhuline ja mitmetasandiline. Võib arvata, et Torontos paistab ta ka arhitektuuri poolest siis silma?

Jah, tal on mitu omadust, mis peaks ilma hakkama. Kõigepealt on ta ehitusinseneeria poolest hästi edasi jõudnud: kuidas see klaas saab seal kokku pandud, kuna ta on üle tunnelite, et need klaastükid ei hakkaks omavahel mängima ja pragunema, see on väga peenelt välja töötada.

Arhitektuuri poolest saab ta olema selline pärl, ta on väga ebatavaline. Ja see klaas on ka sellepärast, et see Eesti kuju on seal keskel. Aga me vaatame seda niimoodi, et Eesti on läbipaistev, Eestil ei ole enam piire, me saame Eestisse minna, Eestist saab siia tulla, meid ei piira enam mitte kui midagi ja kõik on avatud ja me oleme avatud Põhja-Ameerikale ka ning tutvustame oma kultuuri, oma edu siin.

Kanada eestlaste kogukond on vist praegu maailmas kõige suurem?

Ma ei tea, Soome teeb meile ikka silmad ette. Aga võib-olla teisel pool ookeani küll. Ma olen tihti mõelnud, et miks see nii on ja ma kipun arvama, et üks teguritest ongi see, et sinna (Torontosse – toim.) tekkis ühispank. Et kuna siis, kui pagulaskond tuli, oli vaja raha laenata, oli raha, mida laenata, siis see süsteem pandi paika ja see kõik põhineb usaldusel. Ja see usaldus, üksteise usaldamine meie kogukonnas jätkus ja see ühispank on nüüd liitunud Läti ühispangaga. Aga kõik need põhitalad on nagu seal olemas.

Ühispank toetab kogukonda rahaliselt ürituste läbiviimisel, see nagu toidab iseenesest. Ma võib-olla eksin, aga ma olen mõelnud, et miks Toronto ja miks mitte mõni teine linn. On kolm nii-öelda maalappi, mis on Toronto lähistel, kus lapsed käivad suvelaagrites; terve kogukond toimib; eesti keeles saab peaaegu kõik asjad aetud. Nii-öelda Eesti maffia Torontos.

Kui te vaatate nüüd lapsi, vaatate järeltulevatele põlvedele, siis kas eestlus on elujõuline?

Kas eestlusel on oma definitsioon?

Jah, kui võtta, et kumb ta nüüd on, et kas ta on keeleline, on ta mingisugune mentaliteet, aga need on omavahel ka ju lahutamatud. Saab ennast pidada ju eestlaseks ja see, et eestlane olla, seda sa võid olla ükskõik millises riigis. Minu küsimus ongi see, et kas järgmised põlvkonnad peavad ennast eestlaseks?

Huvitaval moel oli aasta 2005, kui rahvaloenduse alusel tekkis Torontos selline statistiline areng, et enamikul torontolastest, kes peavad ennast eestlasteks, oli ainult üks lapsevanem eestlane. See murdekoht toimus juba 15 aastat tagasi, et üks lapsevanem ei ole enam eestlane. Niimoodi tekibki see keeleküsimus, ja et kas keel ongi see, mille alusel me otsustame, kes on eestlane, kes ei ole. Et kas eestluse tunne ei ole mitte see, mis on südames. Mul on vigane eesti keel, aga ma tunnen, et ma olen eestlane. Ja need, kes räägivad paremini või halvemini kui mina, nemad ka tunnetavad, et nad on eestlased ja tahavad Eesti asja teha, edu Eestile ja ka oma kogukonnale. Ikka kogukond tugevdab inimese kindlust siin ilmas, kas see on siis kirik või etniline või keelekogukond, või kuidas iganes leitakse oma inimesed üles. See kogukond ainult tugevdab meie noori ja annab selle kindlustunde, et elus läbi lüüa. Nüüd ma läksin väga kaudselt teema juurest eemale, aga ma arvan, et järgmised põlvkonnad on kuidas kunagi, ma ei julgeks üldistada. Ma kipun arvama, et meil on väga tugev järelkasv ja see, et me saame liikuda ja liigelda erinevate riikide vahel, Eesti ja siinse, ja see ainevahetus toimib, et see ainult toob lootust juurde, et eestlus kestab üleilmselt, mitte ainult Eestis või Torontos.

Kas on ka kasvanud Toronto eestlaste kogukond viimastel aastatel, kui eestlasi on jällegi läinud rohkem laia maailma tööle, õppima?

Seda on raske öelda. Ma saan ainult rahvaloenduse alusel seda faktiliselt vastata, et eestlasi Kanadas on umbes 27 000. Torontos on neid umbes 7600. Need numbrid on 2016. aasta rahvaloenduse alusel ehk aegunud. Järgmine tuleb varsti, siis saame uuesti vestelda. Aga see number on olnud suhteliselt stabiilne. Mida see tähendab? Kas inimesed ikka tunnetavad, et nad on eestlased, ehkki nad võib-olla hajuvad kaugemale või kas on seda juurdekasvu tulnud? See on väga huvitav küsimus.

Kui siin praegu on New Yorgi kultuuripäevad juba 50 aastat toimunud, siis Toronto saaks ju tänu sellele keskusele hea platvormi, kus samuti mingit sellist oma Eesti kultuurifestivali korraldada. Kas selle peale on ka mõeldud?

Jah, just. Aastal 1972 oli ka esimene maailma ESTO (ülemaailmsed eesti kultuuripäevad) ja see toimus Torontos. Nii et see on täpselt õige niimoodi festivali alustel, kus inimesed teavad, et neil on kalendris iga aasta näiteks kolmas nädalalõpp oktoobris või kuidas iganes, et siis hakkab toimuma midagi. Kõigil on elu kiire, aga siis on kindlad tegevused nädala sees, mis on kohalikule kogukonnale. Aga siis ka nagu New Yorgis kultuuripäevadega, et siis on mingi suurem asi, kui saab kaugemalt kohale sõita ja ahmida sisse kõike seda, mis pole ainult eestlus, vaid ma tahaks öelda, et see on ka väliseestlus või hajalaeestlus.

Ärgem unustagem, et meil on ka igasuguseid huvitavaid traditsioone ja 50 aasta jooksul on ka see kultuur ja see natukene teine haru sellele eestlusele tekkinud väljaspool Eestit. Me peame au andma ka sellele, mis siin on toimunud. Ma arvan, et see ainevahetus Eestiga võiks olla ka rikkalik ja toitev.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi