Piret Noorhani: väliseesti kirjanduse keskuse kaitseks
Järjepidevuse katkemine mäluasutuse töös on ohtlik. Kui teatepulka edasi ei anta, võib katkestus osutuda lõplikuks, tõdes Piret Noorhani arvamusloos.
Eestist tuleb kurvastavaid sõnumeid. Kultuuritöötajad ja kunstiinimesed kogunevad Toompeal, et endale sotsiaalseid garantiisid ja õiglast tasustamist nõuda. Kohalike omavalitsuste ressursinappus sunnib sulgema külaraamatukogusid. Aga kärpekäärid töötavad teisteski raamatukogudes.
Nii pidi Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu mõne aja eest peatama töö rahvusbibliograafia alal, kuna spetsialist koondati. Ja nüüd saabus šokeeriv uudis, et Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu koondab needki vähesed väliseesti kirjanduse keskuse (VEKK) töötajad, kes veel koguga seotud olid. Seda osana säästuprogrammist, mille käigus kaotab töö kolmandik raamatukogu töötajatest. VEKKi unikaalne kogu jääb küll alles, aga nagu raamatukogu direktori Andres Kollisti intervjuust lugeda võis, saavad keskuse uksed olema pigem kinni kui lahti ja mõistagi ei saa ilma inimesteta toimuma kogude arendust.
Miks peaks keegi sellest uudisest šokis olema? Nii võib ju küsida inimene tänavalt, aga kui VEKKi olulisust pole mõistnud selle haldajad, on mure tõsine. Tuletagem siis meelde, millega tegu.
