Iga inimest on võimalik laulma õpetada
Noorte laulu- ja tantsupeo eel rääkisime juttu lauluõpetaja Anneli Aknaga, kes elab nüüd juba paikselt Eestis, aga käib endiselt Kesk-Euroopa maade eestlaste koore juhendamas.
Kus sa praegu üldse elad, kas Eestis või välismaal? Kui Eestis, siis miks sa kolisid tagasi Eestisse?
Tegelikult olin terve välismaa-aja ühe jalaga Eestis, juhtides suviti Haapsalu Valge Daami suveteatrit.
Esimesel koroonasuvel oli selge, et igasugune kooslaulmine tuleb mõneks ajaks ära unustada. Zoomis sai veidi üritatud, aga lastega oli see ka üks-ühele keeruline. Noorema tütre distantsõppe tase tema koolis Trieris Saksamaal oli ikka väga nõrk võrreldes Eestiga. Olime juba varemgi mõelnud, et ta võiks vahelduseks Eesti koolis õppida. Juuli lõpus leidsin töökuulutuse, et mu Haapsalu kodumajast 21 km kaugusel asuv väike Palivere põhikool Läänemaal otsib klassiõpetajat. Algõpetuse metoodika on mu esimene eriala diplomil, aga seni polnud seda ametit päevagi pidanud, sest juba ülikooli kõrvalt hakkasin andma algklasside muusikatunde. Otsustasin 20 aastat hiljem end eesti keele, matemaatika, loodusõpetuse jt esimese kooliastme ainete õpetajana proovile panna. Töövestlusele minnes selgus, et sama alevi lasteaed otsib muusikaõpetajat. Nüüd on kolm aastat täis saanud ning minust on saanud VEPA käitumisoskuste mängu metoodika fänn.
Mis sulle Eestis elamise juures meeldib?
Puutumata loodus ja selle mitmekesisus, esialgu veel liigrikkad alusmetsad ja niidud. Kui üle Euroopa lennata, siis enamasti näeme ju korrapäraseid põlluruudustikke. Mere nuusutamiseks ei pea sadu kilomeetreid maha sõitma. Sugulased ja kooliaja sõbrad, kellega tänaseni väga tihedalt suhtleme. Tohutult rikkalik kultuurielu ka väikelinnades, laste ning noorte huvitegevuse äärmiselt kõrge tase. Üsna lihtne asjaajamine ja vähene paberimajandus.
Kuidas ja millal sa sattusid elama Kesk-Euroopasse (kuhu täpsemalt) ja kuidas sai sinust välismaal elades koorijuht ja õpetaja?
Rabelesin nullindate keskel Läänemaal mitmel rindel – argipäeviti olin kultuuriametnik, juhendasin laste ja noorte näiteringe, harrastusteatrit, nädalavahetuseti korraldasime toreda tiimiga asutuste pidusid.
Abikaasa asus tööle Luksemburgi. Esialgu olin täiesti kindel, et mina küll prantsuse- ega saksakeelsele maale elama ei lähe, aga ära iial ütle iial. Pool aastat olin beebiga kodune, veebruaris 2008 läksin Luksemburgi Eesti Seltsi iseseisvuspäevapeole. Kogu seltskonnast tundsin enne täpselt ühte inimest, aga paari tunni pärast astusid ligi kaks lapsevanemat ning teatasid, et nad olla kuulnud, et ma olen Eestis lastega töötanud. Läks veel aastake aega ja märtsis 2009 algasid laste laulutunnid eel- ja algkooliealistele. Kuna noore kogukonna seltsil oma Eesti Maja ega aastaringset rendiruumi polnud, alustasime Margit Liivo juures kodus. Mõne aja pärast saime siiski elutoavaibalt suuremale pinnale, kus ühe suuremas majas asuva rahvusvahelise kooli ruume hakati seltsitegevuseks välja rentima.
FOTO: Anneli Aken - Õpetaja ja koorijuht (Haapsalu, Luksemburg, Belgia)
Milliseid välismaal elavate eestlaste koore sa oled juhatanud ja milliseid koore juhatad praegu?
Lapsevanemate utsitamisel sai teoks esialgu täiesti pöörane idee kandideerida Luksemburgi Eesti Seltsi mudilaskooriga XI noorte laulupeole „Maa ja ilm“. Juhuse tahtel – tänu ühele Tartumaale tagasi pöördunud perele – algas tänaseni kestev koostöö Elva muusikaõpetaja Ehtel Kuldvere-Ventiga. Suvel 2010 toimus meil ühine laululaager Tartumaa tervisespordikeskuses. Kogenud elvakate toel saime korraliku kahehäälse laulu kogemuse. Salvestasime oma konkursi lood ja rõõmustasime südamest, et pääsesime peole! Samal sügisel alustasin laulutunde Brüsselis ja 2012. aastal toimusid esimesed kaks ühist laululaagrit Luksemburgis. 2014. aasta üldlaulupeol olime juba peaaegu 70-liikmelise lastekooriga, kampa lõid esimesed Saksamaa eesti lapsed. 2017. aasta noorte laulupeo eel olid esimesed tüdrukud juba neidudeks sirgunud ja poisid hääled murdnud – tekkis võimalus luua noorte segakoor. Segakoori dirigentideks kutsusin Haapsalust appi Ilona Aasvere ja Andres Ammase.
Lisaks juhendan alates 2009. aastast Luksemburgi eesti naiste ansamblit Meloodilised Tordid. Täiskasvanute Euroopa Eestlaste Kooris olen asjaajaja ja vajadusel abidirigent.
Kas välismaal olevad eestlaste koorid erinevad kuidagi Eesti kohapealsetest kooridest?
Oskan rääkida vaid nende nimel, kus ise laulnud või juhendanud. Euroopa eestlaste segakoor oli juba enne ühise lastekoori loomist tõestanud, et hästi planeeritud 3–4-päevastes laululaagrites, kuhu eri riikidest kokku sõidetakse, saab laulupeo repertuaari selgeks küll. Kui me segakooriga festivalil käisime, vaadati meid ikka väga suure imestusega, kuidas see nii üldse võimalik on, et pole iganädalasi proove. Aga 3–4 laagri vahel aastas ei tohi lauljail lasta laisaks minna, tuleb iseseisvalt ka harjutada. Laste puhul on igakuistest laulutundidest palju abi olnud.
Kas välismaal tegutsevaid eestlaste laulukoore peaks laulupeo konkurentsis kuidagi teistmoodi käsitlema?
Kunagi arvasin, et kunstiline toimkond võiks pool kõrva kinni pigistada ja arvestada, et nende laste jaoks on side oma juurtega olulisem kui laitmatult kõlav muusika. 2017. aasta noorte peoks olid koosseisud nii tugevad ning mu enda suhtumine tulemusse on ka nõudlikum. Samas on ka konkursi lävepakk vahepeal kõrgemaks kerkinud. Kui 2011. ja 2014. aastal pidime saatma repertuaari helisalvestused, siis hiljem lisandus video nõue. Kolme kooriga paralleelselt ühes majas töötades on see päris keeruline, kuna salvestama mahub vaid ühte ruumi. Tulevikus võiks nii lauljate, salvestajate kui ka kuulajate ressurssi kokku hoida, kui korraldajad nõus oleks sellise variandiga, et teise vooru tähtajaks (mis on 1. aprill) ei peaks saatma kõikide laulude salvestisi, vaid lepitakse enne lõpptähtaega kokku salvestamise päev või meie puhul laululaager ja sellel päeval oleks meil – nagu ka Eesti kooridel – võimalik loosiga tõmmata 2–3 lugu, mis linti laulda tuleb.
Panid kunagi minu poja, kes ei pidanud hästi viisi ja oli aktiivselt ringi sebiv poisiklutt, pärast laululaagris käiku inglihäälega laulma. Kuidas sul see õnnestub?
Olen seda meelt, et peaaegu iga inimest on võimalik laulma õpetada. Mõnega läheb lihtsalt veidi või siis natuke rohkem aega. Ei tohi jonni jätta ega öelda esimese ebaõnnestumise peale: „Ära sina rohkem laula.“ Mu isiklikud rekordid laulja „häälestamise“ peale on 4–5 aastat ning edasi on nagu jalgrattasõiduga, et kui pole tükk aega sadulas olnud, siis veidi vingerdad ja sõidad jälle edasi. Miks meil on meeshääled „punases raamatus“? Sest õpetajatel pole kannatust poistega tegeleda, lihtsam on koguda enda ümber korralikud kooritüdrukud. Laulupeo laulud on väga keerulised, aga vahepeal tuleb meelitada toredate lugudega polkast rokini, nii et laululaagrites osalemine, olgu siis laulupidudeks pungestades või vahepeal pingevaba repertuaari õppides, on elu loomulik osa.
Mis on su lemmikkooriteos või lemmikhelilooja? Millist muusikat üldse ise kuulad?
Räägime eesti koorimuusikast, eks? Villem Kapi „Põhjarannik“, palju Veljo Tormist, Läänemaa uhkused Cyrillus Kreek ja Rudolf Tobias. Olav Ehalast ei saa üle ega ümber ja Tõnis Kõrvits teeb toredaid seadeid. Aga mulle hullult meeldib näiteks võrukeelsete Uma Pido laulupidude repertuaar, oleme üleeuroopalise segakooriga mitu korda neil pidudel osalenud ja parimate hittide popurriiga isegi koorifestivalil käinud.
Kuulan väga palju eri stiile – folgist indie’ini, progest house’ini, väga suured äärmused ja odavalt tehtud sündisült ei sobi.
Selle aasta noorte laulu- ja tantsupeol esineb 10 väliseesti kollektiivi Luksemburgist, Soomest, Rootsist, Lätist, Belgiast (8 koori, 2 tantsurühma), kas nende hulgas on ka mõni sinu koor?
Seekord on meid kokku veidi alla 120 laulja kolmes koosseisus – Euroopa Eesti Mudilaskoor, Lastekoor ja Neidudekoor. Neidudekoor seetõttu, et kahjuks ei saanud eelmisel aastal segakooriks piisavalt noormehi kokku. Luksemburg riigina on nimekirjas seetõttu, et üleeuroopaliste kooride tegevust koordineeriv MTÜ on Luksemburgis. Lauljaid on lisaks Belgiast, Saksamaalt, Prantsusmaalt, osa õpivad Madalmaades või Soomes ning ka mitu Eestisse tagasipöördunut laulab ikka meiega edasi. Loomulikult ei tee ma seda üksi – Ehtel Elvast on jätkuvalt tiimis ning pühendus seekord mudilaste õpetamisele, meie õega tegelesime peamiselt lastekoori koosseisuga, neidudekoori juhendasid Aachenis elav, Läänemaa juurtega hääleseadja-kontsertmeister-koorijuht Elo Tammsalu ja kõige nooremana praegune Brüsseli eesti laste lauluõpetaja Maris Pajuste.
Intervjueeris Kadri Linnas (uudiskirja toimetaja, välisministeerium)
