Eestikeelse kirjanduse lugemisrõõm ja identiteet kahe kultuuri vahel – Sirje Kiin

Eesti raamat 500
Global Estonian videoloeng 26. augustil 2025
Sirje Kiin, PhD

Tere, head Eesti raamatu sõbrad üle ilma.

Soovime meile kõigile õnne Eesti raamatu pika ja auväärse, vähemalt viie sajandi pikkuse ajaloolise tähtpäeva puhul, mida arvestatakse alates ajaloolisest leiust 1958. aastal, mil avastati seni teadaolevalt varaseima eestikeelse trükise olemasolu aastast 1525. Ootamatust avastusest, mis eestikeelse raamatu ajalugu kümne aasta võrra pikendas, saadi teada siis, kui Saksamaal ilmus 1958 kirikuloolase Wilhelm Jannaschi põhjalik uurimus Lübecki reformatsiooni ajaloost. Jannasch kasutas rikkaliku allikmaterjali hulgas ka Lübecki toomdekaani Johannes Brandesi peetud ladinakeelset toomkapiitli protokolliraamatut. Seda raamatut, mida sobib sissekannete laadi poolest ka päevaraamatuks pidada ja nimetada, olid ajaloolased varemgi kasutanud, kuid ainult osaliselt, sest köide on niiskusest kahjustatud ja Brandesi käekiri on raskesti loetav. Päevaraamatu täielik läbitöötamine W. Jannaschi poolt avastas esmakordsed teated senitundmatute liivimaa-, läti- ja eestikeelsete trükiste kohta 1525. aastast. Meie vanema kultuuriloo jaoks lausa sensatsioonilist avastust käsitles seejärel lähemalt Paul Johansen, kes oli enne sõda Tallinna Linnaarhiivis töötades 1927. aastal avastanud teated ka seni vanima eestikeelse trükitud raamatu – Wanradt-Koelli 1535. aasta katekismuse kohta.

Eesti keele ja meele sünd

Üks väga vana rahvas, kel muldne tarkus suus,
meid teretas aegade tagant ja ütles, me olla uus,
ja ütles, me olla elus, me päevad olla veel ees.
Ning seda õnne kuuldes meil olid silmad vees.

— Hando Runnel

Viissada aastat on ühe väga vana rahva ajaloos üpris lühike aeg. Kunda kultuurist lähtudes võiksime ehk olla kümne tuhande aasta vanused, Narva kultuuri alusel tuleme võib-olla viie tuhande aasta tagant. Antropoloogiliselt olime igal juhul välja kujunenud hiljemalt teise aastatuhande alguseks. Eesti Biokeskuse geneetikute andmetel on praeguste eestlaste geneetiline taust kujunenud mitme eri aegadel Läänemere kaldale jõudnud inimrühma segunemisel ja püsinud enam-vähem muutumatuna rauaajast alates, st kaks kuni kaks ja pool tuhat aastat.

Kui vana on aga meie identiteedi kese – eesti keel?

Keeleteadlased kinnitavad, et eesti keel kujunes iseseisvaks keeleks teise aastatuhande esimesel poolel läänemeresoome algkeele hõimumurrete – eelkõige maamurde (põhjaeesti) ja Ugala murde (lõunaeesti) – lähenemise tulemusel. Niisiis võime julgesti väita, et eesti keel on vähemasti tuhat aastat vana.

Veelgi vanem võib olla meie rahvaluule, ehkki selle kogumist ja üleskirjutamist alustati süstemaatiliselt alles 19. sajandi keskel. Eesti rahva suuline pärimus, rahvaluule, vanavara, ennemuistsed jutud ehk muinasjutud, muistendid ja mõistatused on tõenäoliselt tuhandeid aastaid vanad, sest need rändasid koos rahvaste rändamisega suust suhu ja võisid liikuda edasi ka ühest keelest teise. Eesti Rahvaluule Arhiivis on 1,5 miljonit lehekülge käsikirjalist rahvalaulu, 62 000 fotot, 185 000 helisalvestist ja 1600 videolindistust. Suurele kogumistööle panid 19. sajandil aluse Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Jakob Hurt, kes lõid esmakordselt rahvaluule kogujate võrgustiku üle Eestimaa. See töö on jätkunud tänaseni. Kõik Tartu Ülikooli eesti filoloogia tudengid on käinud rahvaluule praktikal suulist pärimust kogumas. Minagi käisin 1960. aastate lõpus Võrtsjärve ääres Rannus rahvalaule ja ütlemisi kogumas ning sain seal eluaegse õppetunni eesti keele jahmatavast lopsakusest ja rikkusest. Pärast seda kogemust pole mind kerge emakeeles ehmatada. Tänapäeval koguvad teadlased rahvalikku keelemahla ka netiavarustest ja lõpututest kommentaariumijõgedest.

Tänu teist sajandit jätkuvale üldrahvalikule kogumistööle on Eestil üks maailma suurimaid rahvaluulekogusid. Tõsi, sama väidavad ka iirlased, lätlased ja leedulased oma folkloorikogude kohta, kuid kuna meie rahvaarv on neist väiksem, mistap võime uhked olla: eestlane on rahvalaulu maailmameister ehk ühe eestlase kohta oleme loonud ja üles kirjutanud kõige rohkem rahvalaule kogu maailmas.

Täpselt kakssada aastat tagasi – 1818 – kirjutas üks 17-aastane nooruk, kes oli sündinud eesti isast ja läti emast ning saanud saksakeelse koolihariduse, esimest korda eestikeelses luulevormis eksistentsiaalse küsimuse, mis oli kindlasti meeles mõlkunud teistelgi, aga mida keegi polnud söandanud või osanud varem kirja panna:

Kas siis selle maa keel/
laulutuules ei või/
taevani tõustes üles/
igavikku omale otsida?

Ometi pole mitte Kristjan Jaak Petersoni „Kuu“ esimene teadaolev eestikeelne kunstluuletus, vaid hoopis 18. sajandi algusest pärit 32-salmiline lõuna-eesti keelne kaebelaul „Oh! ma waene Tardo Liin!“, mis levis esmalt ainult rahvasuus. Varaseim üleskirjutus pärineb aastast 1714. Selle laulu autor Käsu Hans oli Puhja köster ja õpetaja ning juhuluuletaja. 1708 kirjutas ta Põhjasõjas Vene vägede läbi sündinud kannatustest eesti rahvale. Esimene eestikeelne luuletus on niisiis enam kui kolm sajandit vana, see pandi kirja ligi sada aastat enne Kristjan Jaagu keeleküsimust.

Millal väljendati esimest korda eesti riikluse mõtet eestikeelses trükisõnas?

Ajaloolase Küllo Arjakase hinnangul võis see sündida 36 aastat enne EV sündi, aastal 1882, mil Andres Dido pani kirja Eesti „sõalaulu“:

Sest Eestimaa on meie hüid/
Nüid orja unest ärkame/
Ja ühes sõtta tõttame/
Sest priius läigib meie eel/
Ja Eesti vabatriigi peal./
Priius, auu ja Eestimaa/
Need kutsuvad meid sõdima,
Sest astkem ette rõõmuga/
Hurraah, hurraa, hurraa.

Dido sõjalaulust on tuntum Juhan Liivi 12-salmiline luuletus „Kas näitad?“, mis on kirjutatud ilmselt 1905 revolutsioonisündmuste mõjul, kuid ilmus alles 1926. aastal, kui Eesti Vabariik oli juba sündinud:

Ja nõnda on lugu ka Eestis/
ja nõnda on elu kiik:/
ükskord – kui terve mõte –/
ükskord on Eesti riik!

Juhan Liivist sai meie armastatuim isamaaluuletaja: Must lagi on meie toal / ja meie ajal ka; Kui tume veel kauaks ka sinu maa. Juhan Liivi erakond oli eesti keel. Ta tahtis võtta lillesideme ja köita sellega ühte õnnetu Eestimaa, ta tahtis võtta isamaa taevasina, päikesesära, eha ja koidu, armastuse, aususe ja truuduse ning köita kõik sellega ühte. Need olid Juhan Liivi nägemusliku, alles sündiva Eesti riigi põhiväärtused.

Juhan Liivi lihtne, kuid sügava mõttega tundlik luule oli ka minu jaoks suure tähtsusega, just tema luule mõjul hakkasin ise teismelisena luuletama ja süvenesin kirjandusse ülepeakaela, sain varakult suureks lugejaks. Soome kirjaniku Aleksis Kivi Seitset venda lugesin aga Friedebert Tuglase keerulisevõitu stilistilises tõlkes, millest sündis mul juba keskkooli neiuna tungiv soov õppida ära soome keel ja lugeda seda maailmakirjanduse teost originaalkeeles. Heal kirjandusel on sees väga suur vägi, igas mõttes. See avab Sulle uued maailmad, uued elud, uued mõttekosmosed.

Nii võime julgesti öelda, et kogu eesti idee, eestluse identiteet on sündinud, kujunenud ja kasvanud just eestikeelse kirjanduse, eeskätt luule abil, luuletajad ongi need, kes on eesti idee kandjad ka tänapäeval, läbi kõigi viimaste sajandite põlvkondade.

19. sajandi keskel ja teisel poolel toimunud ärkamisaja rahvusliku liikumise kesksed tegelased olid esimese eestikeelse ajalehe Pärnu Postimees rajaja Papa Jannsen oma rahvalikke juttude ja artiklitega, tema tütar Lydia Koidula oma südamlike isamaaluuletustega, samuti koolmeister ja Sakala ajalehe toimetaja Karl Robert Jakobson ning ametilt arst, kuid harrastuselt meie rahvaluule vääristaja, Kalevipoja eepose rahvaluule lauludet loonud Friedrich Reinhold Kreutzwald.

Mis teeb eesti kultuuri ja kirjanduse eriliseks maailma rahvaste kirjanduste võrdluses?

Eesti semiootik Valdur Mikita kirjutab suurepärases esseekogus „Lingvistiline mets“, et juba praegu on näha, kuidas maailm otsib palavikuliselt viimaseid riismeid kultuuri- või keelesaartest, metsiku looduse rohelistest täppidest, mis veel maamunal alles on. Üleilmastumise ja ühtsustumise ohu vastu leidub veel rohtu eesti metsast ja niidult, eesti kirjandusest, sest siin on alles hämmastav kogus kõikvõimalikku perifeerset, väikest, haruldast.

Siin on vaikust ja varje, pooltoone ja hämarust, salapära ja aimdusi. Eestlase mõttemaailmas, sh eesti kirjandusilmas on säilinud animismi, loodususku ja looduse tunnetust. Kui maailma peakski tabama mingi suurem katastroof, oleks põhimõtteliselt just eestlastel (põlistel korilastel, jahi- ja kalameestel) eeldusi jääda ellu ja tulla toime postapokalüptilises maailmas, sest meie oskame teha vahet söögi- ja mürgiseene vahel, oskame tuld teha, mahla pressida, moosi keeta, kala ja parti puhastada.

Eesti kultuuris ja eriti eesti kirjanduses on säilinud maagiline mõtteviis, nn mütogeograafiline Kaleva, mis on suutnud endas säilitada nii looduslikku kui kultuurilise mitmekesisuse, mis on suutnud endasse viljastavalt sulatada nii muinasgermaani, ürgbalti kui vanavene hinguse, on Mikita võrdluses samasugune kõrgkultuuri areaal, nagu seda oli maiade, vanahiina või hindu kultuur.

Meie asualadel on alati toimunud kultuuride kokkupõrge ja süntees, ses mõttes oleme olnud igavesest ajast igavesti piiririik, asudes igipõliselt tõlkepiiril: „Eesti kultuur on kuidagiviisi suutnud ära lahendada arengu ühe peamise paradoksi – võime lakkamatult muutuda, jäädes siiski iseendaks“, kirjutab Mikita. Niisiis vana ütlemine „Mine metsa!“ ei tähendagi tänapäeval enam, et ära aja tühja hullu juttu. Selles eestlaste vanas ütluses on ehk hoopiski tallel tsivilisatsiooni tuleviku pääsetee.

Kui oleme piisavalt hullud, jääme ellu: kõik need rahvaluule ja Andrus Kivirähki romaanide ussisõnad, metsavaimud, hiiekivid on märgid kultuuri heast tervisest. Perifeeria on kultuuri kõige efektiivsem immuunsüsteem, sest siin sünnivad uued tähendused, uued ideed, siin elab loovus, kinnitab semiootik, ja kannustab meid mõtlema rohkem hulle mõtteid, sest seda julgemalt võime asju sisse laenata ja rikastada oma vaimuilma võõraga, ilma et see meid lamestaks ja muudaks ühetasaseks triigitud paneuroopa kultuuriks.

Üks eesti kirjanduse erilisi jooni on naiskirjanike, eriti naisluuletajate vägi ja keskne mõju pea igale põlvkonnale, alates 19. sajandi Lydia Koidulast ja Anna Haavast, 20. sajandi esimesel poolel Siuru printsess Marie Under ja arbujate kirjanduspõlvkonna tähtluuletaja Betti Alver, Teise ilmasõja järel Kersti Merilaas ja Debora Vaarandi, 20. sajandi lõpukümnendeil Viivi Luik ja Doris Kareva, silmapaistev punk-luuletaja Merca ehk Merle Jääger, 21. sajandi algul Kristiina Ehin ja Triin Soomets, päris uusima luule tõusvad naistähed on Maarja Pärtna ja Anu Kree jt.

Uusimas eesti kirjanduses on aga just praegu täheldatud võimsat naisproosakirjanike tõusulainet: Lilli Luuk, Piret Raud, Piret Jaaks, Juta Kivimäe, Kai Aareleid, Maimu Berg jt. Just nemad nopivad praegu suuri kirjandusauhindu ja määravad eesti nüüdisproosa peamise suuna, mis tegeleb tõsiselt ja süvenemisega eesti lähiajaloo valusate teemadega, jätkates kirjandusklassiku Ene Mihkelsoni romaanidega rajatud alusbaasi. Kui aga nende tõsiste romaanide järjestikku lugemine tundub vahel liiga masendav, siis pöördugem taas eesti luule poole, kus alati helgib helgust, lehvib lootust ja välgub valgust.

Milline on tänane eesti kirjanduse seis?

Kas olete kunagi mõelnud kui palju on üldse eesti keeles ilmunud raamatuid? Rahvusbibliograafia andmestikust saab ülevaate sajanditepikkusest kirjastamise valikutest, mis on sündinud ajastu vaimust; Eesti Rahvusbibliograafia – nimistu, mis koondab kõiki Eesti aladega seotud või eesti keeles ilmunud trükiseid, maakaartidest piiblitõlgeteni. Esimene selline nimistu valmis juba 1830. aastatel ehk pea 200 aastat tagasi.

Johann Heinrich Rosenplänter tegi ligi paarsada aastat tagasi - 1832. aastal ülevaate seni ilmunud teostest. Seal esitas ta teemade kaupa nimekirja kokku 384 eestikeelsest trükitud raamatust. Rahvusbibliograafia koondab endas Rosenplänteri vaimus infot kõigi teoste kohta, mis on ilmunud tänapäevase Eesti alal mistahes keeles ja väljaspool Eestit teosed, mis on ilmunud kas eesti keeles või mille käsitlusaineks on Eesti või eestlased. Praegu on see avaandmetena kättesaadav Rahvusraamatukogu digilabori kaudu. Niisiis võime öelda, et eestikeelseid ja Eestiga seotud raamatuid on tänaseks vähemasti üle 300 000 raamatu, täpsemalt tänase seisuga 313 565.

Kui nõukogude ajal ilmus Eestis aastas umbes 300 eestikeelset raamatut, siis vabas Eestis on see arv vähemasti kümnekordne ehk ulatub aastas ilmuvate eestikeelsete raamatute arv kolme-nelja tuhandeni. Vähemasti pooled neist on kättesaadavad ka e-raamatutena, väike, kuid kasvav osa ka audioraamatutena.

Eurostati mõne aasta eest läbi viidud uuringus, kus vaadeldi 15 Euroopa riiki, nähtus, et Eesti inimesed on ühed maailma suurimad raamatuarmastajad. 15 protsenti vastanutest tõi raamatute lugemise välja oma ühe peamise vaba aja veetmise tegevusena. See oli kõrgeimate seas. Uuritud 15 riigi seas veetsid siinsed inimesed kõige rohkem aega raamatuid lugedes, ületades ka Soomet. Ajakirjas Social Science Research kunagi kajastatud uuringu andmetel on kõige rohkem raamatuid eestlaste kodudes. Eestlase koduraamatukogu keskmiseks raamatute arvuks on saadud 218. Näiteks jaapanlasetel on see 102 ja sakslastel 151. Eesti raamatukogudes on hoiul Eesti Rahvusraamatukogu andmete kohaselt ligikaudu 30 miljonit raamatut, kuid tõenäoliselt on see arv veelgi suurem.

Kuidas leida just Sulle sobivat eesti raamatut?

Välismaal elavale eestlasele on tähtis teada, et e-raamatuid saab mitte ainult osta Rahva Raamatu või Apollo jt poodide veebilehelt, vaid neid saab laenutada kas tasuta või väikese tasu eest, näiteks selliselt veebilehelt nimega MirKo ehk Minu raamatukogu: https://elaenutus.mirko.ee/et

Minu Raamatukogu (MIRKO) on uudne taskuraamatukogu, mille kaudu on võimalik laenata paberraamatuid Eesti erinevatest raamatukogudest ning tellida need mugavalt pakiautomaati või kulleriga koju. Välismaa eestlastele pakub MIRKO võimalust lugeda ja kuulata e-väljaandeid. MIRKOt saab kasutada veebilehitseja abil nii arvutis kui nutiseadmes. E-väljaannete mugavamaks kasutamiseks on loodud ka eraldi MIRKO mobiilirakendus. MIRKO on kasulik, sest: MIRKO võimaldab kiiret ning mugavat ligipääsu raamatutele, ükskõik kas lugeja eelistab parasjagu paber-, audio- või e-raamatut. Soovitud teose saab laenata vaid paari klikiga. MIRKO koondab raamatukogude raamatud ühte virtuaalriiulisse ja loob eeldused, et iga lugaja leiaks soovitud raamatu ja iga raamat leiaks lugeja. MIRKOga on liitunud juba 60 raamatukogu. MIRKO pakub lugemiseks kokku ligi kaks miljonit teost. Minu Raamatukogu (MIRKO) teenust hoiab töös Eesti Rahvusraamatukogu.

Kui soovite aga siiski osta eesti raamatu, siis on soodsam osta korraga rohkem raamatuid või osta neid vanaraamatu e-poodidest, sest postipakiga välismaale saatmine on väga kallis, postipaki hind kujuneb kaalu järgi ja kümne raamatu pakk võib maksta ca sama palju kui ühe või kahe paksu raamatu postipakk. (Hetkel on küll Eestis peatatud USAsse pakkide saatmine tollitariifide segaduse tõttu, kuid see laheneb loodetavasti peatselt.)

Hea soovitus on teha raamatute vahetust sotsiaalmeedia kaudu kohalikes eesti kogukondades, näiteks meie Kesk-Florida Eesti Seltsis võtame igale kokkusaamisele kaasa kastitäie eesti raamatuid, mis omal loetud või topelt sattunud ja kingime-vahetame nõnda raamatuid. Kui oma lapsed suuremaks kasvanud, võite lahkesti oma lasteraamatud ju ka teistele lastele edasi kinkida.

Kuidas leida õige raamat arvukast uudiskirjandusest?

Tasub jälgida igal aastal välja antavate kirjandusauhindade nimekirju ja nende nominente, aga ka ajalehe Sirp (veebis tasuta!), kirjandusajakirjade Looming, Vikerkaar ja Keel ja Kirjandus arvustusi, kus antakse häid, asjatundlikke hinnanguid, samuti soovitan Rahvusraamatukogu esikirjaniku Karl Martin Sinijärve ja Eesti TV kirjandusministri Mart Juure kirjandussoovitusi, mis ilmuvad regulaarselt meedias ja ühismeedias.

Kui aga tunnete, et tänapäeva eesti keel on teile pisut raske ilukirjanduse lugemisel, siis soovitan leida sobiva raamatu tõlge teise keelde, mida valdate, neid on ju palju olemas, ja lugeda paralleelselt eesti ja võõrkeelset teost, see on veel üks suurepärane võimalus ja meetod keele õppimiseks.

Ja viimane küsimus – kuidas panna tänapäeva lapsed raamatuid lugema?

Esimene tingimus ja tungiv soovitus on ettelugemine, lugege väikelastele ette raamatuid nii varakult kui võimalik, juba siis, kui nad ise veel ei oska lugeda, aga ärge lõpetage kooslugemist ka siis, kui nad juba oskavad ise lugeda. Ühislugemine, kooslugemine, kas vanem lapsele või laps vanemale, on ülitähtis vaimne kogemus ja lähedustunne, mis jääb lapse hinge eluajaks. Kui teie ise loete raamatuid, kui laps näeb, et see on teie kodus väärtuslik tegevus, siis oskab ka laps seda hinnata. Rääkige loetu üle, arutlege nende teemade ja probleemide üle, mis loetust kerkivad, see arendab lapse sõnavara ja mõtlemisoskust.

Paljud teadusuuringud on veenvalt tõestanud, et just ilukirjanduse lugemine arendab mitte ainult sõnavara ja mõtlemisoskust, vaid ka meie kujutlusvõimet, fantaasiat, empaatiat, see arendab meie aju vaimseid võimeid mitmekülgselt, aktiviseerib seda, mitte ei muuda meid passiivseks, et mitte öelda laisaks vastuvõtjaks nagu seda teeb lõputu piltide või videote vaatamine.

Niisiis elagu Eesti raamat ja tema maailma parim eesti lugeja!