Kodutunne 1500 kilomeetri kaugusel: minu tee Eestini
Kui inimene sünnib multikultuursesse peresse, on see tema jaoks loomulik olek, sõltumata sellest, kus ta maailmas elab. Minu taust on eriti kirju ja ainulaadne: minu isa on pärit Iraanist ning ema on poolenisti ungarlane ja poolenisti eestlane. Selline pärand on imeline kingitus. Mitmekultuuriliste lastena näeme maailma täiesti teistsuguse pilguga ning muutume palju avatumaks ja sallivamaks. Samas jääb tihti suurimaks küsimuseks: kus me ennast tegelikult tõeliselt kodus tunneme?
Teadlasedki on tõestanud, et lastel on erakordselt tugev side emapoolsete vanavanematega. Minu elus juhtus see täpselt nii: sünnist saati oli mul väga tihe side oma vanavanaemaga, kes hoidis mind väga palju. Tema oli sild teise riigi, Eesti ja selle kultuuri juurde. Ungaris üles kasvades ei tundunud mulle lapsepõlves kunagi kummaline, et kui ta mind lasteaeda saatis, rääkisime eesti keeles ning poes tõlkisin mina talle, kuna tema ungari keelt ei rääkinud. Kuid niipea, kui astusin lasteaia uksest sisse, jätkus minu päev ungari lapsena kuni pärastlõunani. Minu jaoks oli täiesti loomulik kasvada üles mitte ainult ühe, vaid kolme täiesti erineva kultuuri ristumispaigas.
Kultuuride risttuli ja erinevused
Need kolm kultuuri on omavahel aga täiesti vastandlikud, mis on minu arvates suurepärane asi, sest see on minu vaatenurka tohutult rikastanud. See, mis on Iraani kultuuris täiesti loomulik, võib teises kahes kultuuris tunduda kummaline. Mäletan, kui reisisin 20 aastat tagasi Iraani lapsena. See oli tohutu hüpe nii geograafiliselt kui ka kultuurišoki mõttes, mis jätab lapse ellu sügava jälje. Kuigi ma kasvasin üles Ungaris, sotsialiseerusin siin ja pidasime kodus neid traditsioone, ei tundnud ma – kui imelik see ka poleks – kunagi sügavat ja tihedat sidet Ungari või Iraaniga. Kuigi elan siin siiani, on minus alati olnud ja jääb olema mingi sisemine puudustunne. Ma pole end kunagi päriselt kodus tundnud. Vastupidiselt sellele tähendas eesti niit midagi hoopis muud.
Filmikaamera pildi kogu - Szoraja Fekri pere ajalugu
Elavad traditsioonid ja mälestused kaugelt
Just vanavanaema oli minu jaoks ankruks Eesti, eesti keele ja traditsioonide juures. Mäletan koos lauldud eestikeelseid lastelaule, salme ning jõuluaegseid rahvamänge. Kuigi füüsiline vahemaa eraldas meid Eestist umbes 1500 km jagu, olid kodus olemas minu eestikeelsed muinasjuturaamatud ja minu esimene Kukeaabits.
Kultuuri hoidsid meie peres elus ka maitsed ja pühad. Tänaseni on meie menüüs sageli eesti pannkoogid või mannakreem. Jaanipäeva tähistamine ja üle lõkke hüppamise komme on meie kalendri lahutamatu osa. Vanavanaema rääkis mulle palju oma noorusest, Tallinnast, Teisest maailmasõjast ja nõukogude okupatsiooni rasketest aastatest. Kuigi ta lahkus meie seast möödunud aastal 100-aastasena, jäävad tema pärand ja vaimsus minuga igaveseks. Neid lugusid kuulates ei tundnud ma end Eestis kunagi võõrana, vaatamata sellele, et jõudsin sinna esimest korda alles kaks aastat tagasi.
Esimene kohtumine ja „koju jõudmise“ tunne
Kui ma kaks aastat tagasi esimest korda Tallinna Lennart Meri lennujaamast välja astusin, valdas mind seletamatu tunne. Peaaegu esimesest hetkest alates tundsin, et olen jõudnud koju. Huvitaval kombel viis mind esialgu Eestisse hoopis üks ärireis, kuid otsustasin jääda natukeseks kauemaks, et tutvuda lähemalt oma eesti juurte ja sugulastega, kellest olin nii palju kuulnud. Need kohad, lood ja pildid, mida olin aastaid teadnud vaid kuulduste ja kujutluste kaudu, said korraga reaalsuseks. Kõndida vanalinna munakividel täpselt seal, kus olid käinud minu eelkäijad, oli kirjeldamatu elamus. Kuigi olen oma elus reisinud paljudesse kohtadesse, on Eesti ainus koht, kus tunnen seda erilist, seletamatut rahu ja sidemetunnet. Ja sellest ajast peale tõmbavad kõik minu reisid või elutee valikud mind tagasi Eestisse, mille eest olen elule väga tänulik.
Vaade Tallinna teletornist (Foto: Szoraja Fekri)
