Globaalne Eestlane | Rändeekspert Ave Lauren: “Eesti on väga heas positsioonis, et kaugtöötavas maailmas edukas olla”

Rändeekspert Ave Lauren: “Eesti on väga heas positsioonis, et kaugtöötavas maailmas edukas olla”

Esmaspäev, september 13, 2021
Kategooria: 

Artikkel on esmalt ilmunud ajakirja Edasi veebiväljaandes.

Juba mõnda aega pole enamuse inimeste töö tegemise kogemus enam seotud pelgalt füüsilise ruumi või ajatsooniga. Peamiselt kaugtööd tegevate inimeste hulk kasvab üleilmselt, kusjuures koroonapandeemia on trendi üksnes kiirendanud. Mitmekesiste töövormide tekke, talendimobiilsuse, innovatsioonikeskuste ja Eesti konkurentsivõime üle selles maailmas arutlevad rändeekspert Ave Lauren ning e-residentsuse programmi tegevjuht Lauri Haav. Eesti e-residentsuse projekti kommenteerivad ka 2 diginomaadist e-residenti, rumeenlanna Lavinia Iosub ja itaallane Mattia Montanari.

Ave, inimesed on läbi ajaloo liikunud kohtadesse, kus on ellujäämiseks paremad tingimused. Eestigi pole jäänud rändelainetest puutumata - väljapoole on suunatud kolm rändelainet, pendelrändest rääkimata. Nüüd on koroonapandeemia andnud enneolematu hoo sisse kaugtööle. Kas hakkame kõik mõtetes kolimis- või töövahetusplaane mõlgutama? 

Tõesti, COVID-19 pandeemia on muutnud töö- ja rändemaastiku palju mitmekesisemaks. Kaugtöötamine, mis on olnud pandeemia vältel paljudele olude sunnil vältimatu, on andnud inimestele võimaluse kogeda ja mõtestada, mis neile sobib. Osa inimesi on mõistnud, et neile meeldib kaugtöö väga ja nad soovivad sellise korraldusega ka edaspidi jätkata. Teisalt kuulen, et paljudele ei sobi see üldse, sest puudub vahetu võimalus töökaaslastega ideid põrgatada ja nad tunnevad end isoleerituna. Kaugtöö ja rändemobiilsuse omavahelist mõju uurides ilmneb aga huvitav tendents: ühelt poolt asukoha tähtsus väheneb, kuid teisalt muutub olulisemaks. Need on kaks vastandlikku trendi. On loogiline, et talendid tahavad koos töötada - vahetus interaktsioonis sünnib sünergia, klastridünaamika ja tõhus ideedevahetus. Küsima peab - kas suudame samu dünaamikaid elus hoida ka distantsilt? 

Singapuri ettevõtted on üsna pikalt rakendanud süsteemi, kus kontoris on võib-olla üks inimene ja ülejäänud toimetavad näiteks Taist või Balilt. Kord paari kuu tagant reisib kogu tiim Singapuri ja tehakse intensiivne töönädal. See on näide mitmekesiste töövormide tekkest. Ettevõtjatele on see keeruline, sest pakkuda tuleb justkui mõlemat: nii stabiilset kontorit kui kaugtöö võimalust. Inimeste eelistused, soovid ja tööharjumused mitmekesistuvad.

Ma ei usu, et viiruse taandudes liigume kõik tagasi kontoritööle või et tööränne eeldab pidevat füüsilist kohalolu välisriigis. Küll aga olen veendunud, et näeme rahvusvaheliste tiimide arvu kasvu. Ettevõtted on võimelised palkama talente üle maailma ja onboard'ima uusi liikmeid edukalt ka distantsilt.

E-residentsuse meeskonnas olemegi liikumas üha enam kaugtöö ja asünkroonse töövormi suunas. Üks kolleeg elab praegu Austraalias, teine on kolimas Saksamaale ja oleme värbamas inimesi erinevatest riikidest. Me ei eelda, et nad tulevad Tallinna tööle, ja toetame hea meelega nende elamist ja töötamist seal, kus nad soovivad. Milline on sinu tööandjate suhe kaugtööga? 

Ülikoolide kontekstis on kaugtöö juba kaua väga tavaline. Kui räägime teadustööst, siis pole tegemist nii-öelda liinitööga, mida tuleb teha kindlas kohas. Kaugtöö on tavapärane osa teadusmaailmast. Õppetöö aspektist oli koroona tõttu kaugõpetamisele üleminek kõigile Eesti õppeasutustele kindlasti väljakutseid pakkuv. Kohe kerkis küsimus, kuidas uues olukorras tudengeid tõhusalt kaasata. Ometi suutsime Eestis väga kiiresti sobivad platvormid leida - kõik tingimused kaugõpetamiseks olid olemas. On ülikoolide tugevus, et kaugtööd on soositud juba pikk aega. Seega olid ka õpetamise suunal takistused kiiremini ületatavad. 

Töötan ka Euroopa rändevõrgustikus, mis on Euroopa Komisjoni ekspertvõrgustik. Seal on tegelikult kaugtöö samamoodi olnud algusest peale modus operandi. Võrgustik tähendabki kontaktpunkte kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides ja sinna kuuluvate ekspertidega käime regulaarselt Brüsselis koos teemasid arutamas. 

Mul vedas, et oman pikaajalist ja igapäevast kaugtöö kogemust ning üleminek oli minu jaoks valutu. Küll olen tajunud, et mingil määral tuleb füüsiline kontakt kaugtöösse ikkagi sisse tuua, sest see toidab usaldussuhet. Samuti võivad füüsilise kohtumisega teatud asjad palju kiiremini edasi liikuda - mõistad paremini, millised on inimeste kaalutlused, ja saad üsna palju välja lugeda ka kehakeelest.

Arvan, et hakkame üha rohkem nägema seda, kuidas mingi aja tagant käivad tiimid koos ja teevad näiteks ühiseid ajurünnakuid. Kindlasti muutuvad ka kontorite funktsioonid.

Inimesed ei käi seal enam iga päev laua taga istumas, vaid mingeid kindlaid funktsioone täitmas ja toitmas.

Kuulasin kevadel Tim Ferrise ja Balaji Srinivasani kaugtöö-teemalist podcast'i. Arutlejad tõid välja, et COVID-19 pandeemia ja kaugtöö teevad riikide ning linnade konkurentsile sama, mis Google News ja internet ajalehtede konkurentsile selle aastatuhande alguses. Ootamatult hakkasid kõik väljaanded üksteisega konkureerima ja ajakirjanduse ärimaastik muutus vähem kui kümne aastaga kapitaalselt. Kaugtöö tekitab meeletu ülemaailmse konkurentsi, kus San Francisco on konkurent Miamile, Tallinnale, Tbilisile ja nii edasi. Konkurents läheb väga intensiivseks, sest hea talent võib ja saab töötada sealt, kus soovib. Kas oled nõus, et konkurents paikkondade vahel võib kaugtöö tõttu hüppeliselt kasvada?

Kõik tingimused selleks on olemas. Enamus arenenud riike on juba kümme aastat mõelnud oma atraktiivsuse tõstmisele talentide silmis. Taristu riikide või tervete regioonide turundamiseks on olemas. Hea näide on USA keskosas asuvad linnad. Kui enne oli selge, et kõik talendid tahavad koonduda suurtesse rannikuäärsetesse keskustesse, siis nüüd on näiteks Tulsa-sugused linnad alustanud aktiivseid kampaaniaid. Kusjuures, ahvatletakse lausa rahaga - kui talent töötab linnas vähemalt aasta, mis on raha väljamaksmise eeldus, toob see linnale ikkagi tunduvalt rohkem kasu kui kohalemeelitamiseks kulutatud summa. Selliseid kampaaniaid tehakse juba praegu ja usun, et need intensiivistuvad.

Küsimus pole aga alati mitte maksmises, vaid sobivate tingimuste loomises. On selge, et inimesed otsivad alternatiive ja seda trendi on tööturul ilmekalt näha. Mõistetakse, et vana süsteem ei toimi, ja soovitakse proovida midagi uut. Praegu on linnadel ja regioonidel väga hea aeg see soov enda kasuks tööle panna. Arvan, et ka Eesti on väga heas positsioonis.

Aga kui Tulsa-laadsed linnad hakkavad inimesi meelitama, siis mis saab praegustest innovatsiooni tõmbekeskustest? Intervjueerisin hiljuti inimest, kes soovib liituda e-residentsuse tiimiga. Ta on ehitanud 12 aastat Londonis karjääri, aga kaalub nüüd siiralt võimalust liikuda märgatavalt väiksema sissetulekuga töökohale, et keskenduda teistlaadi võimalustele. Teda paelub variant elada Lätis, käia aeg-ajalt Tallinnas ja külastada e-residentsuse sihtturge. Kui reaalne on, et talendikeskuste pump läheb nii-öelda tagurpidi tööle?

Mingisugune kalibreerimine leiab kindlasti aset. Peamiste talendikeskuste elukallidus on väga kõrge ja elutingimused võrreldes teiste keskustega kehvemad. Just hiljuti rääkisime kolleegiga, et New Yorgis ja Londonis on üürihinnad tunduvalt langenud, sest inimesed lähevad sealt ära. Kui enne olid inimesed piltlikult öeldes nõus ka riidekapis elama, siis nüüd mõeldakse rohkem elukohale kuskil mujal, eeldusel, et side linna mõjusfääriga säilib.

Tõmbekeskuste kasutegur on siiski endiselt väga suur ja linnastumine maailmas tohutult kiire. Megalinnade majanduspotentsiaal on meeletu. Võtame näiteks Lagose-suuruse linna, mille tohutu tööturg ja tarbijaskond meelitab välisinvestoreid. 

Ometi tuleb talentide ja tippspetsialistide puhul lisada võrrandisse elustiili faktorid. Valik langeb riikide ja linnade kasuks, kus töö- ja eraelu vahel on parem tasakaal. Samuti on väga oluline tegur keskkond.

Eesti rahvusvahelised tõmbenumbrid on loodus ja keskkond, mis müüvad maailmas imeliselt, kuid mille väärtust kohalikud alati ei taju.

Meie jaoks on võimalus igal hetkel rabasse jalutama minna iseenesestmõistetav.

Rände puhul on klassikaline mõttemuster, et liigutakse punktist A punkti B ja sinna ka jäädakse. Selline stsenaarium pole tegelikult kehtinud juba mitu kümnendit, eriti tippspetsialistide ja kõrgharidusega rändajate puhul. Liigutakse punkist A punkti B, sealt edasi punkti C ja seejärel naastakse võib-olla punkti A. Mobiilsust on palju rohkem. Inimesed naudivad valikuvõimalust olenemata sellest, kas ränne toimub riigisiseselt või piiriüleselt. Tegelikult pole ju suurt vahet, kas teha tööd Hiiumaal või Balil.

Tõdesid, et elustiili faktoritest on Eestil näiteks keskkonnaga lood väga hästi, ent mida peaksid näiteks Tallinn või Tartu tegema, et olla ka muudes aspektides talentide ja innovatsiooni jaoks maailmatasemel tunnustatud tõmbekeskused?

Eesti olukorra teeb unikaalseks see, et paljud lihtsad sammud on juba tehtud, kuid peamised barjäärid on fundamentaalsed. Talendi konkurentsiindeksis on Eesti üldjoontes alati väga edukas. Paraku on meil mõned valdkonnad, mis valmistavad jätkuvalt probleeme. Näiteks oleme tolerantsuselt maailmas viimaste seas. Õnneks tundub, et ühiskondlikul tasandil on jää liikuma hakanud ja inimesed muutuvad järjest avatumaks. Saadakse aru, et tiimid võivad olla mitmekeelsed ja sinna võivad kuuluda erineva kultuuritaustaga inimesed. Siiski on Eestil sallivuse ja avatuse poolest endiselt pikk tee käia.

Teine aspekt on regionaalmajanduslik. Rahvusvaheliste ühenduste puudumine on oluline probleem. Isegi kui võimaldame Eestis kaugtöö tegemist, on inimesel on vaja lennata välismaale - see võib aga osutuda keeruliseks. Häid lahendusi hetkel pole.

Eesti on olnud tubli lihtsate lahenduste ärategemises. Nüüd tuleb leida poliitiline ja ühiskondlik tahe asuda tegelema keerulisemate väljakutsetega. Kuidas suurendada ühiskonna avatust? Kuidas maailmaga paremini võrgustuda? Need aspektid on olnud Eesti nõrgad küljed ja see ei muutu enne, kui nendega aktiivselt tegeletakse.

Lähme linnadest hoopiski suuremate maalahmakate juurde. Oled ühes varasemas intervjuus öelnud, et Euroopal tervikuna ei lähe talendijahis just liiga hästi. Kas oled endiselt samal arvamusel?

Euroopat kimbutavad süsteemsed probleemid. Kui rahvusvaheline talent soovib end proovile panna näiteks Põhja-Ameerikas, ootab teda ees tohutult suur turg, väga palju tööandjaid ja kõigi võimaluste nautimiseks tuleb tal omandada üksnes inglise keel. Euroopas on seevastu palju erinevaid keeli, mis tähendab, et Põhja-Ameerika ja Okeaania ingliskeelsetel riikidel on Euroopa talente lihtne varastada. Euroopa Komisjoni üks prioriteete on talent pool’i loomine, mille eesmärk on innovaatilisi lahendusi rakendades leida mooduseid, kuidas talente lihtsustatud korras Euroopasse tuua. Samas on Euroopa kontekstis keeruline rääkida ühtsest talendimaastikust, sest iga riik on oma nägu ja talendipoliitikas saab selgelt eristada tugevamaid ning nõrgemaid. 

Aga kuidas läheb selles mängus talendinäljas Eestil? Ainuüksi meie start-up-skeenes peaks lähima kümne aasta jooksul töötama ligi 50 000 spetsialisti. Mainisid fundamentaalseid probleeme nagu sallimatus ja regionaalmajanduslikud probleemid, millest saab välja tulla vaid poliitilise ja ühiskondliku tahte ning konkreetsete tegevuste abil. Kas viimaste osas on meil juba võimalik positiivseid näiteid tuua? 

Talendi meelitamise valdkonnas on tõepoolest toimunud märgatav hüpe. Näiteks tegutsevad Politsei- ja Piirivalveametis rändenõustajad. Lisaks suunatakse välismaalasi Eestis kohanemisprogrammi. Mobiilsust puudutav valdkond on arenenud väga edumeelseks ja Eesti inspireerib juba ka teisi - täna on tavaline, et riigid võtavad Eestist eeskuju. Eesti oli üks esimesi, kes hakkas andma start-up-viisat nii ettevõtjatele kui ka iduettevõtete töötajatele. See oli innovaatiline samm, mille näiteks Soome meilt üle võttis. Samuti lõi Eesti ühe esimese riigina maailmas diginomaadi viisa. E-residentsus on samuti kopeeritavate algatuste seas. Ideed, mida Eesti on hakanud viimaste aastate jooksul katsetama, on ka teistele Euroopa riikidele huvitavad. 

Eesti diginomaadi viisa ideed on kopeerinud pikk nimekiri riike. Seda trendi ei suuda vist küll ükski riik tähelepanuta jätta?

Jah, seda on teinud Horvaatia, Malta ja Gruusia. Digitaalnomaadlust võimaldavad rändekanalid on ka suurriikidel nagu Hispaania ja Saksamaa. Lisaks on see töös mitmes teises riigis. Tean, et näiteks Läti mõtleb nendele teemadele.

Diginomaadlus koos erinevate kaugtöö võimaluste kasvuga on uus normaalsus.

Aeg on küps, et anda sellisele tegevusele seaduslik vorm. Seejuures on loogiline, et innovaatiliste lahendustega tutvumine ja nende rakendamine võtab aega.

E-residentsuse programmi väljaarendamisega on intensiivselt tegelemas Ukraina, samuti Portugal, 21. juunil teatas selle lansseerimisest Leedu. Mis on sinu jaoks selliste arengute võtmesõna?

Kõik algab suhtumisest. Toome näiteks iduettevõtted. Viibisin enne Eestisse naasmist Silicon Valleys ja tajusin suurt erinevust. Kui Eestis on levinud suhtumine, et ideid ei jagata, siis Silicon Valleys oli hoiak vastupidine. Kõik jagavad enda ideid, sest selles nähakse võimalust midagi koos teha ja suurema hooga edasi liikuda.

Berliin tahtis endale väga start-up-ettevõtteid meelitada. Selleks tegid nad koostööd erinevate linnadega, et idufirmad liiguksid punutud võrgustikus. Küsimus on üksteise võimestamises. Tihtipeale on asju koos lihtsam teha.

Nõudlus töömaastiku muutuste järele on olemas ja see on praegu ühiskondades hästi suur katsumus, sest neid võimaldavat infrastruktuuri pole. Konkreetne näide meie lähiregioonist on Rootsi ja Taani. Malmö ja Kopenhaagen on sisuliselt kokku kasvanud, aga asuvad kahes erinevas ja suhteliselt kõrge regulatsioonitasemega riigis, mis muudab koostöö tegemise mõnes valdkonnas äärmiselt raske. Muidugi soodustavad Skandinaavia riikide omavahelised partnerlussuhted teatud asju, aga kohe kui mängu tulevad kolmandate riikide kodanikud, muutub koostöö väga keeruliseks. Reaalsus on muutunud, aga regulatsioonid pole veel järele tulnud.

Rääkides muutuvast reaalsusest ja mõistetest - olen mõtisklenud, kuivõrd suhestub diasporaa mõiste trendidega töörändes? Kas ka selle kriteeriumid on muutumas?

Arvan, et diasporaade maastik on sarnaselt töörändega kiiresti ja oluliselt muutumas. Meil tuleb neid mõisteid tegelikult laiendada. Kui räägime klassikalisest diasporaast, siis selle tunnus on, et inimesel peab oleme säilinud mingisugune side kodumaaga. Kuid mida me üldse mõtleme kodumaa all? On see rahvus, mingi füüsiline koht, kultuur? Isegi kodumaa mõiste muutub keerukamaks ja iga riik defineerib seda natukene erinevalt.

Eestlaste välismaale mineku põhjuseid on erinevaid. Palju on neid, kes tahavad lihtsalt maailma avastada, kuid loomulikult minnakse ka tööd tegema. Hoiame ka nende inimestega tegelikult digitaalselt kontakti. Hea näide on valimised, mil ID-kaardiga saab anda enda hääle igast maailma nurgast. E-riik on oluline viis, kuidas me Eestis ise oma diasporaaga hakkama saame. 

Eestil on ligi 83 500 e-residendi enam kui 170 riigist, kes on siia loonud ligi 18 000 ettevõtet. Kuidas sulle tundub, kas Eesti võiks oma e-residentidest mõelda kui teatud sorti digidiasporaast või e-diasporaast?

Sul on õigus, e-residendid on inimesed, kes on Eesti infoväljas ja diasporaani pole sellest üldse suur samm. E-residentidest tuleb mõelda kui kogukonnast, mille liikmed saavad ja tihtipeale tahavad panustada Eestisse. Selline kogukond tuleb Eestile kui väikeriigile ainult kasuks.

Edukate diasporaade parim näide on minu arust Iirimaa. Iirimaa enda rahvaarv on umbes 5–6 miljonit ja diasporaa 75 miljonit. See number peegeldab inimesi üle kogu maailma, kellel on vaimne side selle riigiga ja kes tahavad Iirimaa edulukku panustada. Iirimaa edukus seisneb arusaamises, et füüsiliselt ei suuda ta kunagi olla nii suur kui oma diasporaaga. Iirimaa positsioon ja kõlav hääl maailmas tuleb sellest, et üle maailma on palju inimesi, kes väga hoolivad Iirimaa arengust. Eesti võiks järgida sama mustrit ja e-residentsus seda ka toetab.

Iirimaa suhtarvud on väga põnevad - 5 miljonit versus 75 miljonit. Kui Eesti e-residendid moodustaksid linna, oleks elanike arvult tegemist suuruselt kolmanda linnaga Eestis, peatselt oleme kinni nabimas suuruselt teist linna Tartut. E-residentide arvu kasvatamine on lihtsam kui füüsiliste inimeste arvu kasvatamine. Tulevik, kus meil on e-residente rohkem kui inimesi Eestis, on täiesti reaalne. Mida saaks Eesti teha, et sedasorti diasporaa endaga siduda? Kui mõtleme kasvõi Iirimaa näitele?

Mul jookseb mõte tegelikult hoopis natukene teistsuguse näiteni, mis puudutab Baskimaad. Nemad on loonud virtuaalse talendivõrgustiku, kuhu inimestel on võimalik end registreerida ja mille kaudu saavad kohalikud ettevõtjad töötajaid otsida. See toimib nagu regionaalne LinkedIn. Näen seda väga praktilise lahendusena, mida ka Eesti saaks teha. On fakt, et meil on tööjõupuudus ja usun, et ka paljud e-residendid võiksid olla kohalikule tööturule väga väärtuslikud.

Me näeme, et e-residendid on Eestile hetkel väärtuslikud ennekõike siinsete ettevõtete loojate ja n-ö saadikutena. E-residentide ettevõtted tarbivad kohalikke teenuseid ja tasuvad makse. Samas olen ma nõus, et nendes peitub potentsiaal ka Eesti tööturule kaasatud spetsialistidena. Kas peaksime rohkem tööd tegema, et näidata teadlikumalt, mida meil riigina pakkuda on?

Rääkides riikliku tasandi initsiatiividest, mängib väga olulist rolli talendile positiivse signaali saatmine - peame näitama inimesele, et ta on oluline. See on tõeliselt lihtne mõte, kuid jääb tihtipeale teostamata. E-residentide puhul saame mõelda näiteks sellele, kuidas neid rohkem kaasata. Meil on vaja talente ja ettevõtlikke inimesi. Tuleb võimalikult efektiivselt kasutada ressurssi, mis on riigis juba olemas. Baskimaa programm kannab nime Bizkaia Talent ja seal saavad inimesed näidata üles huvi panustada ning leida tööalaseid kontakte. Inimesed otsivad võrgustumise võimalusi ja riigid, kes soovivad meelitada talente, peavad võrgustumise võimalusi toetama.

Ja see talent on tõesti liikvel - ainuüksi aprillis ütlesid rekordilised neli miljonit ameeriklast oma töökoha üles, mis näitab, et väga paljud inimesed on oma edasise karjääri suhtes otsuseid tegemas. The Great Resignation'i nime all tuntust koguv nähtus näitab selgelt, et midagi on toimumas. Mida sa tahaksid selles pidevalt muutuvas olukorras tööandjatele ja ka töötajatele südamele panna?

Selline dünaamika hakkas esile kerkima juba veidi varem. Nooremale generatsioonile on olulisemad teistsugused väärtused - näiteks töö ja eraelu tasakaal, ettevõtte missioon ning sotsiaalne vastutustundlikkus. Regioonid ja linnad saavad aru, et talendil on valikuvõimalus. Usun, et ka The Great Resignation läheb sinna kategooriasse. On teatud hulk töötajaid, kellel on valikuvõimalus, mida soovitakse rakendada.

Üldiselt peavad tööandjad arvesse võtma, et töötajad on muutumas nõudlikumaks. Eeskätt nende tööelu kvaliteeti puudutavates küsimustes.

Kui inimesed tahavad mõned päevad nädalas teha kaugtööd, siis see paindlikkus peab tekkima. Tööturg laiemalt läbib suuri muutusi ja muutused töökorralduses on selle tuules paratamatud.

Samas on väga palju töötajaid, kellel valikuvõimalus puudub. Võimalus teha soovi korral kaugtööd on ebaühtlaselt jaotunud privileeg. Oleme tunnistajaks hästi keerulisele ja polariseerivale lõhele. On teatud töötajad, kes saavad rohkem enda tahte järgi toimetada ja seda ka teevad, ning need, kellel sellist privileegi pole.

Lõpetuseks, oleme selgelt mõlemad positiivse kaugtöö-kogemusega ja puutume pidevalt kokku just nende privilegeeritud inimestega, kellel on valikuvõimalus oma töötamise viisi ja kohta valida. Suur osa Eesti e-residente ei seo oma igapäevaseid töiseid tegemisi enam ühe kindla kohaga, vaid liiguvad parimaid võimalusi otsides maailmas ringi või vastupidi, püsivad oma elukohas, panustades kaugel asuva tööandja heaks. Kogemuse põhjal teame me nendest inimestest oma tiimis nii mõndagi, ent kui suurel määral pöörab neile tähelepanu teadusmaailm? Kas saame varsti lugeda täna maailmas toimuva kohta mahukamaid analüüse ja mõista toimuvat veelgi paremini?

Loomulikult on teadusmaailma aspektist tegemist suhteliselt uue uurimisvaldkonnaga. Varem on inimene ise oma majanduslike võimaluste parandamiseks välisriigist tööd otsinud. Alles viimase 15 aasta jooksul on riigid, ettevõtted ja linnad asunud proaktiivsust üles näitama ja välistalente meelitama ning värbama. See uus areng on loomulikult ka teadlastes uudishimu äratanud. Soovime teada saada, mis mõjutab töötaja mobiilsust, kes otseselt ei pea rändama. Kuidas mõtestada lahti inimesi, kes on otsustanud elustiili või mõne muu põhjuse tõttu edasi liikuda. Muutused globaalsel tööturul on nii kiired, et riigid ja linnad vajavad teadlastelt tulemusi tunduvalt tempokamalt, kui uurimise protsess võimaldab. 

Eestis ei tegele selle valdkonnaga just liiga palju teadlasi, kuid oleme tublid praktikud, kes on hakanud talendiideid väga kiiresti rakendama. Usun, et veel järgmised 5–6 aastat jätkub olukord, kus tegijad on pisut eespool ja teadlased tulevad järele. Soovin kõigile edu!

Ave Lauren on EBS-i vanemlektor ja Euroopa rändevõrgustiku (EMN) rändeekspert. Ta omandas Cambridge’i ülikoolis doktorikraadi majandusgeograafias, uurides muu hulgas tippspetsialistide rännet Silicon Valleysse. Oma uurimustöö raames tegi ta koostööd tehnoloogiaettevõtetega nagu Intel, Apple, Google, Huawei ja Tencent. 

Lauri Haav on alates 2021. aasta jaanuarist e-residentsuse programmi tegevjuht. Ta on kaasasutanud MarkIT.eu ja olnud varem juhtivatel positsioonidel Eesti IT- ja fintech-ettevõtetes Proekspert, Monese ning Helmes.

***

Diginomaadid Eesti e-residentsusest

Lavinia Iosub, rumeenlannast Eesti e-resident ja koostöötamist edendava ettevõtte juhtivpartner:

“Olen vähemalt osaliselt kaugtööd teinud rohkem kui 10 aastat ja vaatan põnevusega, kuidas uued töö- ning eluviisid kõikjal kanda kinnitavad. Globaalne koroonapandeemia on pakkunud inimestele võimalust mõtestada, kuidas soovitakse tööd teha, ja andnud tõuke otsida paremat pere- ning tööelu tasakaalu. Kaugtöö on tulnud selleks, et jääda. Usun, et sellega kaasnevast paindlikkusest ja valikuvabadusest võrsuvad produktiivsemad meeskonnad. E-residendist ettevõtjana olen tänulik, et Eesti riik on andnud mulle võimaluse saada osa maailma ühest kõrgemini arenenud digiühiskonnast. Tänu Eesti mugavatele ja turvalistele digiteenustele saan bürokraatia asemel keskenduda enda äri arendamisele asukohast sõltumata. Plaanin peagi Eestit ka esimest korda külastada ja mul on tunne, et hakkan seda riiki veel rohkem armastama.”

Mattia Montanari, itaallasest Eesti e-resident ja brändinguagentuuri kaasasutaja:

“Minust sai diginomaad 3 aastat tagasi. Jätsime kaaslasega maha kontorid New Yorgis ja Milanos ning andsime endale võimaluse tutvuda uue ja põneva diginomaadieluga. Diginomaadina saan kujundada enda reeglid ja reaalsuse, mida pean väga oluliseks. See ei kehti üksnes töö kohta, vaid laieneb kõikidele valdkondadele. Kaugtöö on võimalus ehitada karjääri ja samal ajal säilitada pere- ning tööelu tasakaal. Ettevõtjana tajun, et elame maailmas, kus tuleb pidevalt kohaneda muutuva majanduskeskkonnaga. Võimalus teha kaugtööd ja kasutada Eesti digiteenuseid pakub mulle vajalikku paindlikkust. E-residentsus võimestab ettevõtjaid, kes tahavad oma äri juhtida asukohast sõltumata. Eesti on suunanäitaja ja usun, et riigid üle maailma hakkavad varem või hiljem Eesti eeskuju järgima. Tulevikutöö on piiriülene.”

 


   

Veebilehte haldab Integratsiooni Sihtasutus..
Sihtasutuse asutaja on Eesti Vabariik, kelle nimel teostab asutajaõigusi Kultuuriministeerium.