Eestisse tagasi pöördunud Elerin Vesso: otsus oleks tulnud kiiremini, kui oleksin osanud tuge otsida

“Kartsin, et kui tagasi Eestisse tulen, tähendab see, et olen läbi kukkunud ja pean otsast peale alustama,” tõdeb kolme aasta eest Austraaliast Eestisse tagasi pöördunud Elerin Vesso. Täna Eestis elades on noor naine õnnelik, et vaatamata hirmule teiste arvamuse ees, ta enda südamesoovile kindlaks jäi.

Elerini Austraalia peatükk sai alguse 2013. aastal, kui sõbrannaga kängurumaale seiklema suunduti. Esialgu oli plaan minna vaid aastaks, kuid märkamatult sai ühest aastast kaks ja siis juba seitse. Samal ajal ei näidanud raugemise märke ka pakitsev koduigatsus, mis aasta-aastalt aina kasvas. “Alguses arvasin, et küllap see koduigatsus mõne aastaga hajub ja mina harjun. Tegelikkuses muutus aga perest ja sõpradest eemalolek järjest raskemaks ja lõpuks sain aru, et ma ei soovi selle tundega igavesti elada,” meenutab Elerin otsustavat mõtet. 

Hirmule vastu seistes

Eestisse naases Elerin 2020. aasta oktoobrikuu viimasel päeval, kuid tõsisem plaan hakkas küpsema juba kaks aastat varem. Selleks, et oma otsuses kindel olla, võttis naine 2019. aasta lõpus töölt kolm kuud puhkust, et pikemalt Eestis olla ja tunnetada, mida tähendaks taaskord põhjamaal elamine. Tagasi Austraaliasse läks Elerin juba kindla teadmisega, et Eesti on see riik, kus ta tulevikus elada soovib.

Ometi ei olnud otsus kerge tulema, sest Elerinil oli Austraalias väga hea elu: “Mul oli seal kaaslane, kodu, töökoht ja sõbrad, ent sellele vaatamata teadsin südames, et ei saa enne rahu, kui ma pole vähemalt proovinud uuesti Eestis elamist.”

Kokku võttis Austraaliast Eestisse tagasi pöördumise protsess ligikaudu pool aastast, sest koroonaviiruse tõttu sulges Austraalia oma piirid. “Lende oli väga vähe, need olid kallid ja riigist lahkumiseks pidin esitama tõendid selle kohta, et ma ei kavatse naasta. Lõpuks sain loa riigist lahkuda ning tulin ära 2020 aasta oktoobri viimasel päeval,” meenutab Elerin, kes täna on pisikese tütrega lapsehoolduspuhkusel ja pakub ka kogemusnõustamise kohtumisi. 

Just teiste sarnase kogemusega inimeste toetus oli see, millest noor naine ise puudust tundis. “Ma usun, et tagasipöördumise otsus oleks tulnud kiiremini, kui oleksin osanud tuge otsida,” jagab Elerin, kes tollal ei olnud Integratsiooni Sihtasutuse, ega nende tagasipöördumist toetavate nõustamisteenuste ega rahalise toetuste võimalustega kursis. “Mind hoidis pikalt tagasi hirm teiste arvamuse pärast. Kartsin, et tagasi tulemine tähendab, et olen läbi kukkunud ja mul ei ole muud võimalust, kui Eestis otsast alustada,” on ta aus. 

“Tagasipöörduja võib kõlada, nagu inimene, kes pöörab otsa ringi ja läheb tuldud teed tagasi,” tunnistab Elerin, miks otsuse langetamine aega võttis. “Ühel hetkel aga mõistsin, et ma ei liigu elus mitte tagasi, vaid ikka edasi - mis siis, et uus peatükk saab taaskord olema Eestis. See mõistmine oli minu jaoks kui ahhaa-moment, pärast mida ei tundnud ma end enam läbikukkujana.”

Tagasi kodumaal

Vaatamata oma hirmudele oli Eesti eluga uuesti kohanemine Elerinile kerge, sest Austraalias oldud aja jooksul oli pidev kontakt lähedastega säilinud. Ka oli noor naine endaga sõlminud kokkuleppe, et kui ta Eestiga mingil põhjusel siiski ära ei harju, saab ta alati tagasi Austraaliasse või kuskile mujale minna. “Tegelikult tekkis kodune tunne umbes 3-4 kuuga ja pärast seda ma enam ei mõelnud, kas olin teinud õige otsuse. Olin varem elanud Tartus, aga otsustasin kolida Tallinnasse. Leidsin töö ja elukoha üllatavalt kiiresti ning juba kuu pärast saabumist alustasin uues ametis,” meenutab Elerin. 

Täna tunneb ta ennast Eestis elades endiselt hästi. “Meenutan välismaal veedetud aastaid helgusega ning olen tänulik, et head sõbrad on mulle alles jäänud olenemata suurest vahemaast ja ajavahest,” jagab Elerin, kelle kodulinnaks on vahepeal saanud Viljandi. Hetkel on naine pisikese tütrega kodune ja teeb kogemusnõustamise kohtumisi, kuid töötab alaliselt Jämejalas asuvas Hoolekandekeskuses koordinaatorina. “Mind huvitab väga psühholoogia - olen seda ülikoolis õppinud ning püüan vabal ajal mõnda selleteemalist raamatut lugeda,” räägib Elerin, kes teab, kui oluline on muutuste elluviimiseks just enda südamehääle kuulamine. 

“Julgustan kõiki kuulama oma mõtteid ja südant, sest usun, et sisimas teame kõik, mida teha tahame - kuigi see võib hirmutav olla,” soovitab ta, pannes südamele, et oma murega ei tohi jääda üksi. “Tagasi Eestisse tulijatele soovitan leida kontakti kellegagi, kes on sama tee juba läbi teinud ning mõistab ja oskab toeks olla.”

Vaata rohkem infot tagasipöördumise kohta https://www.integratsioon.ee/tagasipoordujale