Välisministeeriumi praktikastipendium ja kohukese igatsus tõid Eestisse
Johanna Rivers kirjutab, kuidas ta jõudis erialase praktika stipendiumiga Austraaliast Eestisse, kus ta on praktikal portaali globalestonian.com juures, et neid kogemusi hiljem Austraalia eestlaste kommunikatsiooni arendamises kasutada.
Paar nädalat tagasi reisisin enam kui 30 tundi oma sünnikohast Austraalias maailma teise otsa Eestisse –oma kodumaale, mida ma polnud viis aastat näinud.
Selle viie aasta jooksul tundsin üha suuremat puudust Eesti metsadest, meie keele kõlast ja loomulikult kohukestest. Oma igatsuse leevendamiseks lõin 2023. aastal kaasa Austraalia eestlaste meediaprojektis. Oma väikese pühendunud meeskonnaga oleme töötanud meie meediaplatvormi elavdamise kallal, et tõhustada kommunikatsiooni ja tihendada sidemeid Austraalia eestlaskonna vahel.
Tänu sellele avastasin Eesti välisministeeriumi pakutava stipendiumi Eestis, stipendiumit haldas ministeeriumi sihtasutus ESTDEV. Esialgsetest kõhklustest hoolimata võtsin ühendust Eesti diasporaa nõunikuga (toimetus: Liina Viies), et rohkem teavet küsida. Võimalus uuesti Eestiga side luua ja professionaalseid kogemusi omandada oli möödalaskmiseks liiga hea.
Saanud inspiratsiooni portaalist Global Estonian, uurisin, kas oleks võimalik teha praktika Integratsiooni Sihtasutuses (INSA), mille töötajad portaali haldavad. Nõunik võttis kiiresti vajalike inimestega ühendust, algasid läbirääkimised ja mind julgustati stipendiumi taotlema. Mõte Tallinna vanalinnas jalutamisest ja tööst meeskonnas, mis aitab mandreid ühendada, innustas mind tundmatus kohas vette sukelduma. Peagi olid mu lepingud allkirjastatud ja ostsin piletid, et neljaks kuuks Eestisse sõita.
Kui maandusin Tallinnas, võttis mind koduselt vastu õdus lennujaam – ja ma ostsin otsekohe ühe kohukese. Esimestel nädalatel avastasin soojade ilmadega uuesti vanalinna, jalutasin valgetel õhtutel Stroomi rannas ja tähistasin jaanipäeva perekonnaringis grillimise, sauna ja külma tiigiga. Siis oli aeg alustada praktikat.
INSA kontoris kohtusin oma tiimikaaslastega ja arutasin oma praktika valdkonda. Varsti pärast seda läksin koos teiste stipendiaatide ja Stanfordi tudengitega väljasõidule, mille oli korraldanud Vabamu muuseum ja välisministeerium. Tegime ekskursiooni Vabamu muuseumis, kus ronisime välja pandud karjavagunitesse, saades vahetult tunda, milliseid raskusi pidid meie esivanemad küüditamisel taluma. Vabamu koostab ühtlasi 2025. aastaks üleilmse eestluse kohta uut näitust, millele oodatakse praegu eestlaste kogukondadest fotosid (loe selle kohta siit: https://nova.vabamu.ee/en/study-bites/global-estonians/).
Seejärel külastasime Eesti välisministeeriumi. Kümnendalt korruselt imetlesime hingematvat vaadet Tallinnale, kuulates samal ajal ülevaadet ministeeriumi tegevusest ja ajaloost. Päeva lõpetasime pitsapiknikuga pargis, kus meiega ühinesid ka välistudengid Rahvusvahelisest Haridusvahetusnõukogust (Council on International Educational Exchange).
Seda suurepärast päeva korraldas seesama nõunik, kes soovitas mul kandideerida ja mind Integratsiooni Sihtasutusega kokku viis. Kui ma teda tema üliolulise rolli eest tänasin, kihistas ta naerda ja seletas, et ta lihtsalt hakkab asjadega ise tegelema, kui vajadus tekib. Tema vastus tekitas minus äratundmist. Kes siis veel peaks tegutsema kui mitte sa ise? See põhimõte on ka meie Austraalia meediaprojekti alus – ilma vabatahtliketa ei oleks seda olemaski. Sellele toetub ka portaal Global Estonian, kuhu oodatakse kaastööd kogu maailmast. Ilma loendamatute inimeste pingutusteta ma praegu Eestis ei oleks.
Kui ma mõtlen sellele, kuhu ma praeguseks oma rännakul jõudnud olen, täidab mind tänutunne Eesti välisministeeriumi / ESTDEV-i, INSA ja kõigi teiste vastu, kes selle võimalikuks tegid. Ootan põnevusega järgmist kahte kuud, kui saan osaleda portaali Global Estonian töös, õppida ja loodan viia väärtuslikke teadmisi Austraalia eestlaste meediaprojekti juhtimisse. Eesti ei ole pelgalt koht kaardil või artikkel, mis sellest räägib, vaid osa minust – meist. Ja selliste algatuste kaudu saame hoida sidet oma juurtega, ükskõik kus maailma otsas me ka ei oleks.
Johanna Rivers
Austraalias üles kasvanud eestlanna
Välisministeeriumi erialase praktika stipendiaat (INSA-s)
