Eestirootslased on osa Eesti kultuurist ja ajaloost
Sofia Joons, kes on Eestis tuntud ka kui ansambli Naised köögis liige, kirjutab oma rannarootsi perekonnaloost ja sellest, kuidas ta Eesti enda jaoks leidis.
Lapsena teadsin, et isapoolne suguvõsa on pärit Eestist. Temapoolsete sugulaste juures oli Eesti lipp ja kaart alati elutoas, ja nende rootsi keelel oli eesti hõng juures. Päris lapsena ei osanud ma eesti keelt. See oli suurte inimeste salakeel. Küsisin kord vanaema Ilme käest, kuidas numbrid on eesti keeles. „Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse,“ ütles ta, aga vaatas mulle otsa ja ütles, et seda ei ole sul vaja teada. Ja polnud ka vaja rääkida põgenemisest. See on paha jutt.
Kümneaastasena ütlesin kodus, et ma tahaks käia rahvatantsus, ükskõik mis maa omas, peamine, et saaks õppida rahvatantse. Isa teadis, et Boråsi linna Eesti majas, õigemini keldris, tantsitakse ka ja sinna ta helistas. Peale tantsude hakkasin seal ka õppima eesti keelt. „Ema pani supi sooja“ oskasime õega laulda juba peale esimest korda eesti keldris.
Mida aeg edasi, seda tähtsamaks ja määravamaks osaks mu elust sai viiulimäng. Viiul viis mind pärimusmuusika üritustele, esialgu kodumaakonnas, hiljem ka mujal Rootsis. Pärimusmuusika keeristuultes kohtasin esimest korda mu enda vanuses eestlasi, kes mängisid pille ja laulsid. „Mu vanaema on Eestist“ – mäletan, et ma ütlesin seda ennast inglise keeles tutvustades. Mäletan ka, kui imelik oli mitte osata vastata küsimusele „Kust täpsemalt?“. Vanaema vaikus tuli vastu.
Täna mõistan tema vaikust paremini. Kõik ei jaksa jubedaid läbielamisi meeles hoida. Et jaksata, peavad olema toetavad struktuurid. Üks asi on jagada läbielamisi oma saatusekaaslastega ja teine on jagada neid oma laste ja nende lastega. Emana olen tajunud, kui tähtis on leida sobiv narratiiv, mille raames anda edasi pere ja suguvõsa põgenemis- ja kohanemislugusid oma lastele. Kui seda pole, tundub, et nende lugude jaoks on laps liiga väike ja kui pole varakult jagatud põhilugusid, on laps hiljem juba liiga suur, et tunda, et need lood puudutavad ka teda.
50 aastat peale suurt põgenemist kolisin Eestisse. Olin siis paar korda külastanud Eestit ja saanud tuttavaks mitme eesti muusikuga. Mu esialgne plaan oli pool aastat natuke kõike õppida ja pärast minna tagasi Rootsi, et tutvustada Eestit ja eesti kultuuri koolikontsertidega. Mis see „natuke kõike“ siis oli? Näiteks tahtsin ma õppida eesti keelt, eesti kultuurilugu, regilaule, viiulilugusid ja rahvapille, nagu väike kannel, torupill ja lõõts. Oli veel üks pill, mida ma internetieelsel ajal veel ei olnud näinud, küll aga kuulnud plaadilt „Tagelharpa och videflöjt“ (Hiiu kannel ja vilepill, 1979), kus Styrbjörn Bergelt mängib tagelharpa’t/talharpa’t (eesti keeles hiiu kannelt) ja ka eesti folklorist Igor Tõnurist laulab ühe laulu.
Hiiu kannel ja selle sugulaspillid arenesid välja mitmel pool Põhja-Euroopas keskajal. Väidetakse, et see on üks esimesi poogenpille Euroopas ja siiamaani arutletakse selle üle, kust hiiu kannel Eestisse tuli. Kas rannarootslased tõid selle kaasa Rootsist 13. sajandil või kas nad tutvusid Karjalas mängitud jouhikko’ga? Mulle tundub, et poogna tulek pani inimesi nende juures olemas olevaid pille moduleerima ja et fantaasia lendas. Igal pool on pillil oma ilme. Kord on keha ümaram, kord kandilisem. Kord on pillil päris mitu keelt, kord vaid kaks.
1994. aastal ei saanud seda pilli kuskilt tellida. Läksin ise Eesti Rahvamuuseumi lattu ja vaatasin ja mõõtsin sealolevaid pille. Pärast tegin joonestused ja viisin pillimeister Roland Suitsule. Kui pill oli valmis, pidin võtma ühendust Styrbjörn Bergeltiga, sest muuseumipillidel ei olnud roopi ja keeli. Kuidas neid teha? Ja kuidas mängida? Olin saanud hiiu kandle avastaja Otto Anderssoni noodistused 1903.–1904. aasta talvest, aga noodid on tummad. Styrbjörn oli kokku saanud Vormsilt Rootsi põgenenud rannarootslase Anders Westerbergiga ja teadis hästi, kuidas teha valmis roop, keeled ja poogen. Ta oskas ka näidata mängutehnikat.
Mida aeg edasi, seda rohkem lähenesin omaenda perekonna loole. 1990ndate lõpus tuli ka rannarootsi teema mängu, kuna mu isapoolse vanaisa ema oli sündinud ja üles kasvanud Naissaarel. Esimese maailmasõja ajal tühjendati saar ja naissaarlased olid sunnitud minema Eesti mandrile, Rootsi või Soome. Minu vanavanaema Elise Luther sattus oma sugulaste juurde Juminda poolsaarele. Seal ta abiellus ja kui oli lubatud naasta Naissaarele, jäi tema Kiiu-Aablasse. Elise saatust tundma õppides avanes mulle rannarootsi kultuurilugu. Edasised muusikalised retked viisid rahvakoraalide, rannarootsi murdeliste laulude ja hiiu kandle lugude maailma. Selles maailmas sündis hiljem ansambel Strand...Rand (2001), kus me siiamaani Meelika Hainsoo, Mall Ney ja Robert Jürjendaliga põimime kokku rannarootsi ja eesti laule ja lugusid. Alustasime kõige vanematest kultuurilistest jälgedest ja oleme üheskoos ajas edasi liikunud.
Umbes kümme aastat tagasi jõudis mulle kohale arusaam, et oma sugulaste paremini mõistmiseks on mul vaja leida vastused küsimusele, kelleks rannarootslased ja eestlased olid sajanditel vältel kujunenud. Mitte kust nad olid tulnud ja milline oli nende arhailine kultuur, vaid kelleks nad olid saanud. Teisisõnu huvitas mind teadmiste ja kogemuste pagas, mis oli põgenemispaatidesse kaasa võetud.
2019. aastal astusin Turus asuvasse rootsikeelsesse ülikooli Åbo Akademi ning kevadel 2024. aastal kaitsesin oma väitekirja ””Det var främlingar och dock fränder”. Estlandssvenska identitetsformeringar med visor som verktyg” (””Nad olid võõrad, aga samas hõimlased.” Eestirootsi identiteedi kujunemine laulude abil”). Üks laulumaterjal, mida ma vaatasin, koosneb käsitsi kirjutatud lauluvihikutest. 19. sajandil olid laulud ainult rootsi keeles, aga alates 1920ndate lõpust kogusid noored rannarootslased ka eestikeelseid laule. Vihikulaulud on kultuurilised laenud. Need laulud on loodud ja esialgu levitatud Rootsis ja Soomes või eestikeelses Eestis, rannarootslastest kaugel, väljaspool nende enda kultuuriruumi. Teised laulud, mida ma uurisin, olid ühe Riguldis elanud külalauliku loodud murdelised laulud ja Vormsil kogutud pärimuslaulud. Väitekirja kokkuvõtet kirjutades keerlesid mu peas sellised mõisted nagu „laulud kaugemalt ja lähemalt“ ja kui mind samal ajal kutsuti eestirootslaste laulu- ja tantsupeo meeskonda, sai sellest mõttest kogu peo pealkiri.
Kava, mis sündis V eestirootslaste laulu- ja tantsupeoks „Lähemalt ja kaugemalt“ 6. juunil 2024, oli mõnes mõttes eklektiline, aga kõik koostisosad olid seotud eestirootslaste kultuuriruumiga. Aga üks asi on peaga mõtlemine, teine on koha peal tajumine. Olin kava peas tuhat korda läbi mänginud, aga muidugi ei suutnud ma ette kujutada, kuidas see vastu võetakse ja millist tunnet võib kava esile kutsuda. Praegu tean, et tekkis ilus, kerge ja õnnelik hõng, ja ma olen siiralt tänulik kõikidele, kes kaasa lõid. Tagantjärgi mõistsin, et kava parafraseerib levinud mõtte, et pruut peaks kandma midagi vana, midagi uut, midagi laenatud ja midagi sinist, et õnnelikuks saada.
Mis seal siis sinist oli? Õnneks oli taevas sinine, ja eesti sini-must-valge kõrval lehvis ka rannarootslaste sini-must-kollane. Kaks lippu, kaks kultuuri, kaks rahvusrühma, kaks keelt – aga midagi on ka üks. 20. sajandi vägivaldsetes keerdkäikudes oleme kõik saatusekaaslased.
Helsingi, 7. oktoober 2024
Eestirootslaste V Laulu-ja Tantsupidu „Lähemalt ja kaugemalt“
