Rahvusliku ühtekuuluvuse huvides
Käesoleva aasta augustis külastas Torontot jurist ja ajaloo magistrant Taimi Grauberg Pärnust, kes veetis siin kaks nädalat, et VEMU arhiivmaterjali ja isiklike konaktide kaudu tutvuda Toronto eestlaskonna rahvusliku tegevusega nii tänapäeval kui ka varasematel aegadel. Alljärgnevalt edastame intervjuu, mille külaline andis Eesti Elu esindajale.
Oled mitmes mõttes vastuoluline isiksus. Vaadelgem kõigepealt su etnoloogilist palet. Oled oma perekonnaelu sisse seadnud Pärnus, kuid su juured on Võrumaal. Kuidas see juhtus ja kui tugeva etnilise metamorfoosi oled läbinud?
Sinu küsimuse taga võib märgata sõbralikku tögamist. Kui asetada minu liikumistrajektoor kõrvuti eestlastega, kes pagulastena pidid 80 aastat tagasi kodumaa jätma või kes on hiljem läinud Eestist rohkem või vähem kaugetesse riikidesse, siis on minu muutus niivõrd mikroskoopiline, et sellest on vaat et kohatu rääkida. Samas, kui tuua võrdluseks minu ema, kes on kogu elu jooksul elanud umbes 10 kilomeetri raadiuses, siis on muutus täiesti nähtav. Nii et mingile nähtusele hinnangu andmisel on määrav roll taustal, millele see asetatakse.
Kasvasin maalapsena, suved möödusid paljajalu küla vahel ringi joostes. Meie peres oli koduseks keeleks võro kiil. Lugeda oskasin ja teadsin, et on olemas kiräkiil, aga rääkida ei osanud, ma ikka kõnõlsi. Kui kooliteed alustasin, pakkus minu vanainimeselik kõnemaneer klassikaaslastele, kellest enamus olid erinevalt minust lasteaias juba tsiviliseeritud, omajagu lõbu. Nii et kui minu elu kontekstis üldse saab rääkida metamorfoosist, siis arvan, et just kooli minek oli see punkt, kus samas taktis keelega muutusid ka mu kest ja sisu.
Pärnusse tõi mind abikaasa, kes on Pärnus sündinud ja üles kasvanud. Mitte et ta oleks mu sõjasaagi kombel turjale heitnud ja koju tassinud – see oli ikka meie ühine otsus. Ma ei sattunud Pärnusse otse Võrumaalt, vaid väikese ringiga, Tallinna kaudu. Selles mõttes võib öelda, et olen isegi oma juurtele lähemale nihkunud.
