Terje Toomistu: nii väikese riigi puhul nagu Eesti on väga oluline hoida oma inimestega sidet
Antropoloog ja dokumentalist Terje Toomistu: nii väikese riigi puhul nagu Eesti on väga oluline hoida oma inimestega sidet
Terje on 1990. aastate tüdruk, kelle lapsepõlve saatis tohutu vabanemise diskursus – vägev võimalusi täis lääs terendas nii ühiskonnas laiemalt kui igapäevases suhtluses. Nagu paljud ta eakaaslased soovis ka tema välismaad näha. Nii otsis ta juba teismelisena ning hiljem ka üliõpilasena võimalusi lääneriikidesse reisimiseks.
Intervjuus kirjeldab ta oma kokkupuudet eluga teistes riikides läbi oma õpingute ja töö, millest viimased aastad on sisustanud huvitava uurimisprojekti “Noored eestlased välismaal” juhtimine. Uurimisprojekti tulemusi ta allpool ka põgusalt avab.
Sa oled reisinud, õppinud, töötanud ja elanud mitmetes riikides üle maailma. Kirjelda palun, kuidas see kõik alguse sai.
Ma õppisin Tartu Ülikoolis esimesel kursusel, kui Eesti oli just Euroopa Liiduga liitunud. Korraga avanesid täiesti uued võimalused välisriikidesse pikemaks ajaks tööle või õppima minna. Mina läksin sõbrannadega paariks suveks Londonisse, kus panime ennast võõras linnas hakkamasaamisega proovile, aga saime kogeda ka põnevat metropolielu. Londonis teenitud raha eest ostsime lennupileteid eksootilistesse maadesse ja sellest sai mul alguse minu rändav eluviis. Reisidelt saadud mälestusi jäädvustasin nii fotograafia kui kirjutiste kaudu. Kultuurivahetuslike kogemuste nimel kasutasin ka võimalusi, mida mulle tudengistaatus pakkus. Vahetusüliõpilasena elasin pikemalt Prantsusmaal ja Venemaal. Magistrantuuris õppides veetsin aasta Indoneesias, kus muuhulgas jõudsin ka punkti, kui tundsin ennast ära antropoloogina. Etnoloogia doktorantuuri käigus täiendasin end Fulbrighti stipendiaadina Ameerika Ühendriikides ja külalisuurijana Hollandis, Amsterdamis. Välisriikides elamise ajal kogesin mõnel korral ka tõsist dilemmat, kas tulla tagasi Eestisse või jäädagi uude elupaika pikemalt.
Kuidas sa jõudsid oma uurimistööni, mis räägib Eesti viimase laine emigratsioonist, rändavast eluviisist ja elukohavalikutest noorte täiskasvanute hulgas?
Doktoritöö kaitsmise järgselt tajusin, et niinimetatud Y-põlvkonnale eriomast rände lugu – seda mobiilse eluviisi lugu Eesti Euroopa Liiduga liitumise järgses, odavlennupiletite ning Skype’i ja Zoom’i maailmas, ei ole seni põhjalikult uuritud. Mingis mõttes on “Noored eestlased välismaal” projekt ka mu enda lugu, sest ma olin ise see, kes läks 20-aastaselt Londonisse ja 28-aastaselt San Franciscosse ja nii edasi. Ma soovisin selle projektiga nende inimeste rändelugusid koguda, tagasipöördumise dilemmasid kaardistada ja jõuda ka nende tegurite väljaselgitamiseni, mis mõjutavad noorte inimeste otsuseid ehitada oma elu üles kas Eestis või kusagil mujal.
Kui oluliseks sa pead neid riigi algatusi, mida tehakse rahvuskaaslastega ühenduse hoidmiseks üle ilma?
Ma arvan, et nii väikese riigi puhul nagu Eesti, on väga oluline hoida oma inimestega sidet. Sest väikeriik on täpselt nii suur, kui suured on selle väikse riigiga end seostavate inimeste teod ja nende hääl maailmas. See et noored, aga muidugi ka vanemad inimesed, liiguvad ringi, elavad mõned aastad oma elust mõnes teises riigis, otsustavad proovida elu Hispaanias või veeta oma talved Taimaal, muutub üha suuremaks osaks kaasaegse mobiilse maailma normaalsusest. Muidugi peab ka riik pingutama selle nimel, et inimestel säiliks side või soov panustada Eesti riiki või vähemalt hoida laias maailmas Eesti nime. See on oluline ja mitte ainult selle pärast, et meil on äge kultuur ja ägedad inimesed ja me tahaksime, et ka teised inimesed sellest teaksid. Ka praeguste geopoliitiliste riskide kontektsis on hästi oluline, et inimesed maailmas teaksid riiki, ja mis veelgi olulisem, kultuuri nimega Eesti.
Kas sul on tuua näiteid riigi tegevusest võõrsil elavate kaasmaalaste suunal?
See polnud küll otseselt riigi tasandi tegevus, aga ilmekas näide siiski. Kui ma olin juba mõnda aega Indoneesias elanud, rääkides kohalikku keelt, omades seal arvestatavat suhtlusvõrgustikku, kuid seejuures teadmata, mida tulevik toob käivitas Eesti Kaubandus-Tööstuskoda kampaania “Talendid koju.” Ma tutvusin sellega, täitsin portaalis oleva küsimustiku ning mõistsin peagi, et mina polegi see, keda koju oodatakse. Koju oodatakse talente, kelleks mina justkui ei kvalifitseerunud. Hiljem uuringut läbi viies selgus, et paljudel välisriikides elavatel noortel eestlastel tekkisid toona sarnased tunded. Kampaania oli küll tore, sest see oli esmakordne püüdlus välisriikidesse siirdunud noori tagasi meelitada, selle tagajärjel tulidki 27 talenti tagasi Eestisse ja leidsid siin rakendust. Kuid väga paljudele inimestele, seal hulgas ka mulle, jäi algatusest veidi kummastav tunne – et keda siis ikkagi tagasi oodatake.
Mis puudutab minu uurimust “Noored eestlased välismaal”, siis selle tulemustest võib välja tuua, et väga palju mõjutab noorte otsust välisriikidesse elama jääda hirm majandusliku hakkamasaamise ees Eestis: kas ma saan siin hakkama, kas tagasi pöördudes tuleb loobuda mõnes Lääne-Euroopa linnas üles ehitatud võrdlemisi mugavast keskklassi elust jne. Need on olulised küsimused, millele ei ole lihtsaid vastuseid. Nii on ka siinne tuntavalt kallinenud elu pannud tagasipöördujad uute dilemmade ette ja ka Eestist lahkumise teise valgusesse. Selle taustal on veelgi olulisem välisriikides elavate Eestist pärit inimestega kultuurilisi ja sotsiaalseid sidemeid hoida.
Kuidas sulle tundub, kas sidet Eestiga hoiavad pigem siit lahkunud noored või juba pisut vanemad?
Siin on tõesti erinevus. Kui sa lähed, nagu paljud noored, välismaale õppimise või eneseteostuse sooviga ja tunnetusega, et minek on ajutine või lühiajaline, siis tavaliselt ei oma suhtlus teiste eestlastega erilist tähtsust. Paljud minu uurimuses osalenud inimesed tõid välja, et nad ei ole “päriselt” Eestist ära läinud, nad on lihtsalt veidi aega eemal, mis võib küll tänaseks olla juba 12-13 aastat. Kui minna välismaale eesmärkidega olla üliõpilasena osa rahvusvahelisest intellektuaalsest kogukonnast või kogeda multikultuurset metropoli, siis milleks minna Eesti majja eestlaste üritusele? Seega on täiesti mõistetav, miks noored võib-olla ka üle ilma eestlasi ühendavat Global Estonian portaali nii palju ei kasuta või välis-eesti kogukondade tegevuses aktiivselt ei osale. Ühel hetkel aga muutub sellise võrgustiku ja tugipunktide olemasolu äärmiselt oluliseks. Näiteks kui välismaal elav eestlane saab lapsed. Ja eriti kui see toimub koos mitte-eestlasest partneriga, võib korraga tekkida küsimus, et mis keeles nüüd need lapsed oma eesti vanavanematega suhtlema hakkavad. Siis hakkab kohalik tugivõrgustik ja sidemete kvaliteet Eestiga mujal elava eestlase jaoks suurt rolli mängima.
Sa mainisid Global Estonian infoväravat. Kas sul on endal olnud sellega kokkupuuteid?
Kuna see infovärav käivitus ajal, kui ma olin juba tagasi Eestis, siis ei ole ma otsene sihtgrupp olnud. Ma loen aga Global Estonian uudiskirju, mis annavad hea sissevaate, mida huvitavat Eesti märksõna all maailmas toimub ja milliseid tähelepanekuid teevad mujal maailmas elavad eestlased.
Tuleme tagasi sinu uurimustöö juurde. Milliste järeldusteni sa oma uurimustöös “Noored eestlased välismaal” jõudsid?
Suundi ja järeldusi on mitmeid. Tagasipöördumise otsuse juures on huvitav näiteks see, et kes on Eestist ära läinud majanduslikel põhjustel, pöörduvad tagasi väiksema tõenäosusega ehk siis majandusliku kitsikuse tõttu ära minemine ei too inimesi ka tõenäoliselt tagasi. Mujal on neil sageli hõlpsam oma erialast tööd tehes väärikat palka saada. Väga keeruline on leida sellele tendentsile lahendust. Lootustandvam perspektiiv avaldub aga näiteks eestlaste puhul, kes on ära läinud professionaalsetel kaalutlustel näiteks õpingute või töökogemuse tõttu või lihtsalt soovist laia maailma näha – nemad pöörduvad suhteliselt suure tõenäosusega tagasi. See on ka suund, mida annab ühiskondlikult või riigi tasandil mõjutada.
Huvitav aspekt, mis meie uurimisgrupi tööst ilmnes, on ka see, et välismaale läinud noored tajuvad sageli teatavat väärtusmaailmade lõhe migratsioonikogemuse tulemusel muutunud enda ja Eesti ühiskonna vahel. See põhjus võib samuti muutuda tagasipöördumise kaalutluste juures oluliseks – kui enam ei suhestuta Eestis domineerivate väärtustega. Seejuures tekib kujutluspilt Eestis väärtusruumist siit aastaid eemal elanud inimestel ennekõike meediapildi põhjal. Seega on oluline jälgida, milline on meie meediapildi foon, sest selle abil tajutakse Eesti ühiskonnas toimuvat ka mujal. Aga kindlasti pole asi ainult moonutatud meediapildis. Minuni on jõudnud lugusid sellest, kuidas Eesti naised on oma tumedanahaliste elukaaslasetga pidanud tundma piinlikkust või koguni hirmu, kuna tema väljavalitut on Eestis kahtlaste pilkude või verbaalsete rünnakutega kostitatud. See on väga kurvastav. Kui me mõtleme Eesti elujõulisuse küsimuse peale seoses sellega, kui palju meil on inimesi, kes maksavad siin makse ja panustavad ühiskonda, siis on väga oluline, et Eesti oleks avatud ka inimestele, kes pöörduvad siia tagasi koos oma välisriikidest leitud elukaaslaste ja seal sündinud lastega. Nemad peavad tundma end Eestis turvalisena ja leidma siin eneseteostuse võimalusi, ilma et neid diskrimineeritaks nende keeleoskuse või nahavärvi pärast.
Kas Eesti teeb välisriikides elavate eestlastega sidemete hoidmiseks sinu meelest piisavalt?
Minu töö fookuses on olnud noorema põlvkonna inimesed. Seega ei ole neil olnud nii suurt vajadust riigi vastava abi järele. Samas on oluline seda, mis juba tehtud ja olemas, hoida ja arendada. Neid kohti, mida arendada, on kindlasti palju. Kasvõi mõeldes sellele, kui inimesed või pered soovivadki kultuurilise kogemuse saamiseks kolida ajutiselt mõnda teise riiki – näiteks Hispaaniasse – siis kuidas nende lastel oleks võimalik sujuvalt jätkata kooliteed Eestis. Teine oluline küsimus on Eesti esinduste olemasolu strateegilistes piirkondades. Väikesel riigil on oluline hoida selliseid tugipunkte, aga toetada ka sotsiaalkultuurilise tasandi olemasolu kogukondade või eesti keele õppimise võimaluste näol.
Eakamad võõrsil elavad eestlased igatsevad Eestit oma hinges väga. Mis sa arvad, miks nad Eestisse tagasi ei pöördu?
See on kokkuvõttes paljuski tahte küsimus, et kuhu sa siis oma elu ehitad ja millist tulevikku soovid. Need, kes kaaluvad Eestisse naasta või on juba tagasi siin, on Eesti plussidena välja toonud lihtsa logistika, kauni looduse, toimivad kogukonnad, kvaliteetse hariduse ja lõppude lõpuks on oluline väärtus ka see, kui saab igapäevaselt toimetada oma emakeelses ruumis ja toetada siinset kultuurikeskkonda.
Mida toob tulevik sulle seoses sinu uurimustöö ja selle põhja tehtud visuaalantropoloogilise dokumentaalfilmiga “Põlvkond piiri taga”?
Filmist “Põlvkond piiri taga” on tulemas laiendatud versioon sarja näol, mida oleme praegu kokku panemas. Samuti loodan, et õnnestub leida toetust teemakohase eestikeelse kogumiku väljaandmiseks, kuhu minu meeskond ja veel teisedki teadlased annaksid oma ekspertpanuse. Materjali on meil tõesti palju – üle 50 intervjuu ja üle 2000 vastajaga küsitluse andmed, millest valminud analüüsid loodaks väga kaante vahele saada. Ka teen praegu koostööd Vabamu muuseumiga teemakohase näituse kureerimise osas. Isiklikumal tasandil ilmub lähiajal mu enda võõrsil elamise reflektsioon raamatus “Minu San Francisco”.
