Eestil pole kunagi liiga palju sõpru: läbipõimunud maailm ja rahvadiplomaadid
Välisminister Margus Tsahkna aastalõpu pöördumine eestlastele üle maailma.
Maailmas on praegu keerulised ajad. Kriitilistel aegadel kodunt kaugel elamine toob kindlasti erinevaid tundeid, kuid hoiame pea selge ja südame sooja. Euroopas on ukrainlased võidelnud üle 1000 päeva oma õiguse eest eksisteerida riigina selle rahvusvaheliselt tunnustatud piirides. Nad on olnud küll väga vaprad, aga on selle eest maksnud elu, vere ja pisaratega. Võime ju mõelda, et ainult Ukrainas toimuv sõda on see, mis geograafiliselt Eestit puudutab, kuna see toimub Euroopas ja agressoriks on meie idanaaber. Jah, see puudutabki meid väga otseselt, ja Eesti on teinud rahvusvaheliselt väga suuri pingutusi, et agressorile oleks sõja hind võimalikult kõrge ning et Ukraina saaks nii sõjalist kui muud abi võimalikult kiiresti. Aga tegelikult puudutavad meid kõik kriisid maailmas: nii üle aasta kestnud aktiivne konflikt Lähis-Idas, pingekolded Aafrikas kui ka äsjased lootustandvad uudised diktaatori kukutamisest Süürias. Kriisid ja konfliktid, millega maailm silmitsi seisab, on omavahel vägagi seotud – sest maailm on läbipõimunum kui kunagi varem.
Kuidas seostub see eestlastega välismaal? Vägagi otseselt, sest Eesti üheks oluliseks julgeolekugarantiiks on Eesti tuntus ning positiivne kuvand. Ja et see tuntus tuleks ja oleks, selles on lisaks Eesti riigi ametlikule välispoliitikale ja klassikalisele diplomaatiale väga oluline roll rahvadiplomaatial, mida me mõnikord nimetame ka kodanikudiplomaatiaks. Minu jaoks on rahvadiplomaat iga inimene – olgu ta õpilane, ehitaja, arst, iduettevõtja või teadlane –, kes räägib oma sõpradele ja kolleegidele välismaal Eestist. Või siis tegutseb välismaal omas valdkonnas nii sümpaatselt ja edukalt ning seostab ennast Eestiga nii mõjusalt, et juba see tegevus ise mõjutab me riigi tuntust ja kuvandit positiivselt. Rahvadiplomaadi töö on vabatahtlik ja tasustamata ning on rõõm näha, millise kirega meie rahvuskaaslased seda rolli täidavad.
Igal aastal tunnustab Välisministeerium rahvadiplomaate, kes on Eestit suuremaks teinud ja seeläbi Eesti tuntust kasvatanud. Sel aastal allkirjastasin kodanikupäeval 19 rahvadiplomaatia tänukirja. Ma kasutan siinkohal juhust ja tänan ning tunnustan teid kõiki! Ma teen seda inimesena, kellele on Eesti käekäik oluline, aga eelkõige ma teen seda Eesti välisministrina, sest Välisministeeriumi ja saatkondade töös on rahvadiplomaadid suureks abiks. Tänan ka kõiki neid toredaid eesti inimesi, kes teevad edukat rahvadiplomaatiat, aga kes tänukirja saanud ei ole: me lihtsat ei tea teie nimesid ja ei pruugi neid kunagi ka teada saada. Aga tahan, et teaksite: Eesti on teie tegevuse eest alati tänulik ja sel tegevusel on konkreetne mõju, mida ei saa küll mõõdikutega mõõta, aga mille tulemus loob meile kõigile julgeolekut, jõukust ning heaolu. Sest pole ühte kindlat viisi, kuidas olla eestlane: igaühel on oma tee, nägemus ja kulg siin elus.
Jõulukuu algus pakkus meile lootust ja hingejõudu ühe sümbolväärtusega sündmuse näol: tuhast tõusis üks Lääne kultuuriruumi olulisimaid maamärke Pariisi Jumalaemakirik. On au Eestile, et taastatud kirikus leidis Eesti kirikufondi ning Eesti ettevõtjate annetusena väärika koha Estonia kontsertklaver. Kindlasti pole juhus, et kiriku taasavamisele kogunes lisaks kultuuri- ja usuringkondadele hulganisti maailma poliitilisi liidreid, nende seas ka Eesti riigipea Alar Karis. Sõnum Pariisist oli tugev: õnnetuste tagajärgi on võimalik parandada, nii nagu on võimalik üles ehitada sõdades hävinud riigid ja ravida terveks nii kehalt kui hingelt viga saanud inimesed. Seda, et me suudame terveneda, taastuda ja edasi minna, on ajalugu näidanud palju kordi ja üks selle tõestus on ka Eesti ajalugu. Kannatused jäävad küll hinge ja kollektiivsesse mällu alles, aga riigi ja rahvana aitavad nad edaspidi paremini mõista ka teiste läbielamisi.
See mõte viis mu kirjarea juurde, mille kirjutas peakonsul Ernst Jaakson 1969. aastal New Yorgis, kui USA kosmoseagentuur NASA palus saatkondade kaudu maailma riigijuhtidel kirjutada sõnum, mille USA astronaudid saaksid Kuu peale kaasa võtta. Eesti oli küll okupeeritud, kuid tänu Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi mittetunnustamispoliitikale eksisteeris Eesti maailmas edasi New Yorgi Peakonsulaadi ning Londoni Eesti saatkonna kujul ning Ernst Jaakson oli ametlik Eesti Vabariigi esindaja. Ülesanne polnud Jaaksoni jaoks kindlasti kergete killast ja vastutus oli suur, aga sõnumi Eesti rahva nimel ta igal juhul kirjutas. 21. juulil 1969 oligi see ajalooline hetk, mil esimene inimene astus Kuu pinnale, ja Apollo 11 astronautide meeskond viis 73 riigi sõnumi seas sinna kaasa ka Jaaksoni kirjutatud Eesti läkituse. Riikide avaldused olid graveeritud mikroskoopilises suuruses väikesele ränist kettale koos nelja USA presidendi pöördumistega.
Ernst Jaaksoni poolt Eesti Vabariigi nimel kirjutatud läkitus kõlas järgmiselt: „Eesti rahvas ühineb nendega, kelle lootus ja töö on suunatud vabaduse ning parema maailma saavutamisele“. Ei saaks paremini sõnastada Eesti riigi tegutsemise põhimõtteid täna 2024./2025. aasta vahetumisel, nii et ühinegem aasta lõpus selle ilusa sõnumiga. Kandugu see üle laia maailma kõikidesse kohtadesse, kus leidub eesti inimesi, nende perekondi ja sõpru.
Soovin teile kauneid jõulupühi, olgu need siis eesti stiilis või mõne muu toreda riigi traditsioonidest kantud!
Margus Tsahkna
Eesti välisminister
