Brüsselis tehakse ikka teatrit
Brüsselis elavad Kati ja Erik Simpson nomineeriti äsja Eesti teatriauhinnale Eesti teatrikunsti toomise eest Brüsselis elavate rahvuskaaslasteni. Erik kirjutab, kuidas see on neil 14 aasta jooksul õnnestunud.
Neljateistkümne aasta eest astus Tõnu Oja kehastatud Mauno lavale ja algas Eesti Draamateatri etendus „Aabitsa kukk“. Selles ei oleks midagi märkimisväärset, sest lavastus oli teatri mängukavas pikki aastaid. Ainult et see etendus toimus ühes väikeses Brüsseli teatrisaalis. Selles oli midagi sürreaalset. Eesti teater Brüsselis. Sõber ütles, et tal käis lausa külmavärin üle kere. Nii see algas. Nüüdseks on Brüsselis etendatud 90 lavastust ja publiku arv peaks aasta lõpuks jõudma 12 000 inimeseni.
Brüsselis on näitlejate sõnul üks parimaid teatripublikuid
Aga läheme veel kord ajas tagasi, veel rohkem, kui need mainitud 14 aastat. Olime selles va europealinnas elanud juba mitu aastat. Euroopa linn nagu iga teinegi. Majad ja autod, pargid ja kõrtsid. Koerad rihma otsas, inimestel püksid jalas. Eesti pole kuigi kaugel ka, sai käia, kui isutas. Näiteks musta leiva või suitsusingi järele. Kõik peaks justkui kombes olema. Ainult et ajapikku hakkas sees midagi urgitsema. Ikka ja jälle tuli Katiga (toimetus: kunstnik Kati Simpson, Eriku abikaasa) jutuks, et teatrist on puudus. Eestis elades olime kaunis sagedad teatrikülastajad. Nüüd aga olime kuival. Nagu ikka saad millegi tähtsusest aru alles siis, kui sellest ilma jääd. Kohalikku teatriskeenesse sukeldumine oli keeruline, sest prantsuse keelega oli toona, nagu oli. Lisaks oli just konkreetselt eesti teater see, mida me näha tahtsime. Jutt hakkas tüürima selles suunas, kas on võimalik mõnda lavastust Brüsselisse tuua. Sisetunne ütles, et siin toimetavad eestlased võiksid samuti huvilised olla. Ehk saaks asja õnnestumiseks vajaliku kamba kokku. Nii me siis jutustasime aasta või paar hommikul kohvitassi juures ja õhtul mingi muu klaasi taga. Eestlaste asi, kiiret pole. Mul jäi tööl aega ja energiat üsna palju üle ning loogiliselt võttes tundus mõistlik mingi mahukam hobi ette võtta. Nii ta läks.
Suhtlesime Draamateatriga, saime laval vajalike dekoratsioonide ja rekvisiitide nimekirja ning Kati tegi lava, mis ka lava oli. Vana kapp, kus sees oli laip, on meil nüüd Hiiumaal suvekodus. Vineerplaatidest kokkuklopsitud katkine telekas läks pärast etendust vist otse kaminasse. Enne etendust oli närv üsna sees. Ja mitte ainult meil. Tõnu Oja ütles enne lavale minekut valgustajale, et „vaatame siis, mis diplumaadid seal koos istuvad“. Eks see Brüsseli kuvand on juba kord selline, et näitleja vaimusilmas ootas teda saalis sadakond lipsustatud identset kalapilguga tegelast, jalg üle põlve. Tühjagi, täiesti normaalsed inimesed olid. Ja nagu aeg on näidanud, üks paremaid eesti teatripublikuid, mida üldse on võtta. Väga paljud siin esinenud truppidest on meie publikut kiitnud. Lavastaja Andres Noormets ütles, et kui üldiselt minnakse eriti hea meelega etendust andma Tartusse, sest seal on nii intelligentne ja tundlik publik, siis nüüd võib Brüsselis juba paremgi olla. Seega tundub, et saimegi seltskonna kokku. See oli siin tegelikult kogu aeg olemas, ootel. Vahel harva küsib keegi teatrirahvast, „kas publikus vippe ka on?“. Pigem ei ole, saalis on tavalised inimesed. Vippidel on kalender muidki üritusi täis. Tõsi, ükskord ammu juhtus, et Sepo Seemani lend oli ülebroneeritud ja ta tõsteti ümber äriklassi, Siim Kallase kõrvale. Sepo sõi alustuseks Siimu suši ära ja ütles siis, et homme kell seitse on etendus, be there. Ja Siim tuligi. Aga saalid täituvad ikka samasugustest inimestest nagu me ise, keskmiselt 100–150 inimest etenduse kohta. See pole üldse väga halb, kui võtta arvesse, et Belgias olla ligikaudu 2000 eestlast. Saalis on olnud ka 200–300 inimest, aga siis on etendus olnud inglis- või prantsuskeelsete subtiitritega ning kohaliku teatri programmis. Selline külastajate arv on võimaldanud meil rahaliselt toime tulla. Kaheksa etendust kümnest tehakse isemajandavalt, st et kulud kaetakse piletitulust. Vahel õnnestub nuruda toetust ka Kulkast, mis on suureks abiks.
Etendus RAAMi „Libahunt" näitlejaskond Kati ja Eriku kodus
Üheksa etendust kümnest toimub päris teatrisaalis. Selle põhjuseks on proosaline asjaolu, et enne euroliiduga ühinemist polnud siin märkimisväärset eestlaste kogukonda ega ka sellega kaasnevat Eesti maja. Ei saanud minna lihtsama vastupanu teed ja teha kultuurimaja stiilis üritusi, nii et kardinad tõmmatakse ette ja tuled kustutakse, mispeale vanaonu Mati saab rahus silma looja lasta. Hakkasime kohe päris saali otsima ja tagantjärele vaadates meil lihtsalt vedas roppu moodi. Saal oli üsna varsti leitud, heas asukohas 110-kohaline blackbox’i-laadne ruum. Sellest kujunes meie esimeste tegevusaastate peamine, et mitte öelda ainus teatrikodu. Ma isegi ei mäleta, kuidas me selle otsa komistasime, ei meenu ühtegi koosolekut ega mingit muud kohtumist tähtsa monsieur directeur’ga. Ilmselt meie e-kirjale lihtsalt vastati. Mis on Belgia konteksti arvesse võttes täiesti uskumatu lugu. Hiljem saime aru, kui raske on sisse seada toimivaid koostöösidemeid saalidega – enamasti ei võeta meid isegi jutule. Brüsselis elab Eesti jagu inimesi ja ega neid rentimisvõimalusega saale siin nii palju ka pole. Konkurents on karm ja enamasti ei saagi aru, kellega peaks rendilepinguni jõudmiseks magama või kellele altkäemaksu andma. Lisaks raskendab toimetamist asjaolu, et keskmine teatrisaal siin linnas (ja ilmselt mitmel pool mujalgi Euroopas) on tehnilise varustuse poolest keskmisest eesti saalist vähemalt kümmekond aastat maas.
Kohapealsete vahenditega loodud lava Vanemuise lastelavastusele "Pettson ja Findus"
Mul paluti lõpetuseks öelda paar sõna rahvuskaaslastele teistes riikides, kes väga tahavad ka eesti teatrit „maale tuua“. Mingit erilist motivatsioonikõnet ma paraku pidada ei saa. Mõtlen, et kui me praegu oma tegevust alustaksime, kas me siis üldse kohalt minema saaksime. Keskkond on palju muutunud, eelkõige on kõik kulud lakke tõusnud ja sageli ka läbi lae. Kui 14 aasta eest võis kahe näitleja ja väheste dekoratsioonidega lavastuse puhul hakkama saada isegi 1500 euroga, siis nüüdseks tuleb see arv korrutada vähemalt kahega. Vähegi suurema ettevõtmise eelarve on pigem 5000 euro kandis ja on tulnud ette ka viiekohalise eelarvega etendusi. Muidugi oleneb palju sellest, kui kaugel Eestist asub see koht, kuhu teatrit tuua tahetakse ja milline on transpordiühendus. Brüssel on selles mõttes äraneetud koht, et odavalt siia ei lenda. See on see liin, millest vedaja pigistab välja ka viimse veretilga. Kolleeg oli kunagi tööl Estonian Airis ja meenutab, kuidas kogu juhtkond oli veendunud, et Brüsselisse ei lenda ju keegi oma raha eest, ikka riik maksab.
90. etendus, mis Brüsselisse viidud. Draamateatri „Vaimude tund Koidula tänavas“, veebruar 2025
Aga jah, teatri maaletoomise edukuse määrab ilmselt kombinatsioon sellest, kui suur on kogukond, kui kompaktselt see paikneb (meil on selles osas väga hästi, et enamik asub tihedalt koos, ei pea sõitma sadu kilomeetreid riigi teisest otsast) ning milline on inimeste haridustase ja sellest tulenevad kultuuritarbimise eelistused (meil on taas vedanud, sest siin lõviosa vähemalt kõrgharidusega). Kui tundub, et selles osas on asi korras, siis võib edasi mõelda. Kindlasti oleks hea end eesti teatrimaastikuga kurssi viia, lugeda ja vaadata kultuuriuudiseid ning ise kodumaale sattudes teatris käia. Oleks hea omada mõnd teatrifanaatikust eesti sõpra. Soe soovitus on ette võtta ainult neid lavastusi, mis ennast kõnetavad, mida ise väga näha tahaks. Igasuguse jama peale kulub täpselt sama palju aega ja energiat kui hea asja peale, aga pärast ei ole enda ja publiku „emotsionaalne tulu“ vaeva väärt.
Mis veel? Hea oleks sisse seada sidemed mõne antiigipoe või mööbliäriga, kust saaks vajaduse korral lava ehitamiseks vajalikku träni rentida. Meil oli kunagi Hendrik Toompere lavastus, mille tegevus toimus 18. sajandil. Antiigiärist saime mööbli ja poe soovil oli kogu laval olev kraam ühtlasi ka müügiks. Pea kogu furnituur müüdigi ära. Sageli ei jää muidugi muud üle, kui kogu lava kaubikuga maad mööda kohale tuua. Ei kujuta ette ka, mis võiks maksta merekonteineriga vedu üle ookeani. Alguses majutasime inimesi kodudes, nüüdseks oleme võtnud kasutusele vanalinna rendikorterid. Kodumajutus aitab kulusid natuke vaos hoida ja on väga lõbus ajaveetmise moodus, samas ka – kuidas nüüd öeldagi – intensiivne. Kõige keerulisem on aga leida paar hullu, kes hobikorras kogu seda tsirkust vedada võtavad. See on ootamatult mahukas ettevõtmine, ära tuleb teha see, teine ja kolmas, milleks tavaliselt on mitu palgalist töötajat. Samas on see fun ja kordumatu kogemus.
