Õnneliku lõpuga lugu „Minu...“ sarja austajalt
Meelike Eenpuu-Villup on Hollandis elav eestlane, kes õpetab Amsterdami Eesti Koolis täiskasvanutele eesti keelt. Tema sulest on ka ilmunud kolm raamatut, neist viimane, „Minu Holland“ (2023), avas selle kuulsa ja kummalise riigi kentsakaid külgi, tutvustas kohalikke kombeid, kajastas keerulisi peresuhteid ja hollandi keele omandamise raskusi. Identiteedisõda mitme keele ja kultuuri vahel sai lahenduseks kompromissi: Meelike räägib siiamaani oma hollandlasest abikaasaga kodus inglise keelt.
Ma kasvasin tüüpilises Nõukogude Eesti kodus, kus raamaturiiulid ja kapid olid lookas raamatutest. Sel ajal ju osteti raamatuid koju korraga kottide kaupa, tiraažid olid suured ja hinnad väikesed. Minu tuba oli pooleks tehtud lausa raamaturiiuliga – see oli samal ajal ka isa töötuba. Mu nüüdseks teispoolsusesse lahkunud isa armastas väga raamatuid. Külas olles, kui teiste jutt läks tema jaoks igavaks, asus isa rahumeeli võõrustajate lugemisvara revideerima. Kodus luges ta raamatuid voodil, mõnusalt padja peal kõhutades. Võtsin selle kombe temalt üle, loen siiamaani niimoodi.
Aga olgem ausad: kuigi kasvasin raamatute keskel, ei meeldinud mulle lapsena üldse lugeda! Kohustuslik kirjandus sai loetud, sest viielise õpilasena ei saanud ma sellist asja lubada, et „nende totakate“ raamatute tõttu mu koolitunnistus rikutud saaks. Ka ei käinud ma kunagi raamatukogus: meil lihtsalt olid kõik raamatud kodus olemas. Piisas vaid lugemisnimekirjaga ema juurde minna ja juba ta teadiski, millisel riiulil on „Nukitsamees“ või kuhu kappi „Faust“ poetatud oli. Raamatukogus käisin esimest korda alles klassieksursiooniga ja võõristus raamatukogude vastu jäi minusse aastakümneteks.
Aga läks nii, et teismelisena ei saanud minust mitte mässavat pubekat, vaid hoopiski raamatuid armastav lugemismaniakk, kes sai ka raamatukogutee selgeks. Nii olen tihti lohutanud lapsevanemaid, kes laste leiget lugemishuvi kurdavad. See võib suure tõenäosusega mööduda! Vaadake vaid mind! Sellest ajast peale ei ole mul möödunud päevagi raamatuta, või kui, siis ehk mõni selline päev, kui olen reisil. Reisimine ja raamatud on minu elu kaks suurt kirge.
See toobki mind oma jutuga mu lemmikkirjastuse juurde. 4. aprillil tähistas kirjastus Petrone Print oma 18. sünnipäeva. Ma mäletan täpselt oma esimest „Minu…“ sarja raamatut – olin just Londonisse au pair’iks minemas (masu võttis tuure üles ja kuidagi pidi ju õppelaenu makstud saama) ja sugulaselt sain kingiks Tarvo Nõmme „Minu Islandi“. Pühenduseski sooviti edu tulevasteks seiklusteks. Ja neid seikluseid tuli…
„Minu Island“ reisikohvris kaasas, kodumaa lumi saabastelt pühitud, uued riigid elamiseks (Inglismaale järgnes Iirimaa ja siis Holland) – nii hakkasin selle sarja raamatutega tutvuma. Ausalt öeldes olin esimesest raamatust peale andunud fänn! Lugeda põnevatest riikidest ja seiklustest ja seda veel eesti keeles! Aeg iseendale, võõrsil oma emakeeles lugemine – see on luksuskaup!
Loomulikult unistasin, et ühel päeval kirjutan ma ka enda „Minu…“ raamatu, aga see unistus tundus utoopiline! Ma lootsin, et äkki ühel päeval õnnestub mul kohata kirjastuse loojat Epp Petronet, korraliku fännina ette vuristada kõik loetud raamatute pealkirjad ja ehk pühendustki raamatutesse küsida. Aga vahel juhtub nii, et unistused saavad teoks. Tänaseks olen ma Petrone Printi turundus-sotsiaalmeedia assistent (või turunduskäpp-sotsiaalmeedik, nagu me ise omavahel seda ametit nimetame). Olen endale saanud unistuste töökoha, mis tähendab suurel hulgal raamatute lugemist, sotsiaalmeedias postitamist ning paljude lahedate inimestega tutvumist! Samuti on mul äge võimalus kirjastuse köögipoolest osa saada – ise raamatut kirjutades läks kogu aur ikkagi ainult teksti kirjutamise peale. Aga kuidas töötavad toimetajad, kujundajad, trükikojad? Kuidas üldse uusi autoreid valitakse? Mis tunne on ise esitlust korraldada?
Raamatuesitlused on igatahes lahedad ettevõtmised, olen seda nüüd korduvalt kogenud. Need kokkusaamised on soojad, emotsiooniderohked ning täis äratundmisrõõmu.
Samasugust äratundmist saan ma raamatutest. Iga kord, kui võtan kätte mõne „Minu…“ sarja raamatu, loen justkui kellegi elulugu – aga leian ka killukesi iseendast. Sari on sõna otseses mõttes tiiru maakerale peale teinud. Alaskast Antarktikani, Hawaiist Hong Kongini. On kohti, mille autoreid alles otsime. Ja on kohti, mis ikka ja jälle lugejaid huvitavad: näiteks Pariisi, Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia on kirja pannud mitmed autorid. Ja on ka autoreid, kes on korduvalt „Minu…“ sarja kirjutanud. Lood oma juurtest ja kultuurikonfliktidest vajavad kirjapanemist ning uued ja inspireerivad raamatud ilmumist.
„Minu…“ sarjast on ilmunud nüüdseks 183 raamatut, just hiljuti oli „Minu Belgia“ ja „Minu Brüsseli“ ühisesitlus. Ja kohe on tulemas Lea Kreinini „Minu Ungari“. Lea Kreinin on siinsetele lugejatele ilmselt juba tuttav – ta on elanud nii Ungaris kui Šotimaal ja on tuntud globaalsete eestlaste seas oma hea tuju, suurepärase iseloomu ning keele- ja kultuurihuvi poolest.
„Minu Ungari“ esitlusi on meil tulemas ridamisi nii Tallinnas (21. aprillil Viru Keskuse Rahva Raamatus ja 29. aprillil Tallinna Ungari Instituudis) kui Tartus (23. aprillil Tartu Kaubamaja Apollos). Olete oodatud esitlustele, mis on värvikad, vürtsikad ning särtsakad nagu paprika! Esitlused on vaadatavad ka veebis ning pärast paneme need raamatute meedialinkide alla ka Petrone Printi kodulehel.
