Hirvo Surva: nüüd on meie aeg aidata väliseestlasi

Koorijuht ja ülemaailmsete Eesti kultuuripäevade Esto 2025 kunstiline juht Hirvo Surva rääkis Vikerraadios, et kui möödunud sajandil pakkusid väliseestlased tuge eestlastele ja Eesti riigile, siis ajal, mil väliseestlaste juured kasvavad aina kaugemale, on meie aeg aidata neid.

Pool suvest läheb Surval töötamisele, sest veel enne laulupidu ootavad 25. juunil algavad ülemaailmsed Eesti kultuuripäevad Esto 2025, mille raames toimuvad kontserdid Stockholmis, Narvas ja Tallinnas.

"Aga see on tore töö. On igasugused kontserte veel, aga teine pool suvest saan ma puhata. See algab 10. juulist ja see aasta lausa augusti lõpuni. Täitsa enneolematu," tõdes Surva.

Surva sõnul on huvitav, et iga üldlaulupeo puhul räägitakse, kuidas peo juures peaks ka midagi uut olema. "Ma olen rohkem seda meelt, et katsume hoida neid väärtuseid, mis meil on, ja seda traditsiooni. See on loomulik, et kõik me areneme, ühiskond areneb, muusika areneb, ka see aasta on uusi lugusid," rääkis Surva.

"Aga tänavusel aastal on teisiti see, et ma ei mäleta, et oleks olnud pidu, mis oleks olnud nii tugevalt keelele pühendatud. Kus on meie murded ja meie oma keel. See on seekord selles mõttes eriline. Tänasel päeval on see päris hea samm, et seda meelde tuletada, kui ilus keel meil on ja kui ilusad murded meil on. /.../ See näitab meie väikse maalappi rikkust."

Surva lisas, et tekst ongi tema jaoks vokaalmuusika juures kõige tähtsam. "See, et sa saad aru, millest sa laulad ja see, et sa laulad seda nii, et sa ise usud, mida sa laulad, sest siis usub seda ka sinu kuulaja. Ja väga tähtis on, et sa annad sellele sisule mingisuguse tähenduse. Kõigepealt tulebki tekst lahti mõtestada ja siis harmooniajoonis ning meloodia sinna juurde panna," selgitas koorijuht.

Surva on ka tänavuste ülemaailmsete Eesti kultuuripäevade kunstiline juht. Festivali eesmärk on taas kokku tuua eestlaste kogukonnad üle maailma, tugevdades üleilmset eesti meelt ja ühtekuuluvustunnet.

"Meie sugupuus ei ole minu teada ühtegi väliseestlast. Me oleme kuidagi siin toimetanud ja siia jäänud. Aga minu side väliseestlusega hakkas alles 1996. või 1997. aastal, kui Esto oli esimest korda Tallinnas lauluväljakul ja pärast seda tekkisid tõesti sideme. Sellest ajast on olnud nendega päris palju kontakte ja mind on päris palju üritustele kutsutud," rääkis Surva ning lisas, et tegu on väga toreda seltskonnaga.

"Eks seal on mured ja hädad. Kogu see põlvkond, kes siit omal ajal läks, on kõik väga vanaks jäänud. Seal toimetavad nende lapsed, lapselapsed ja juba ka lapselapselapsed ning suhteliselt keeruline on seal oma keelt hoida. Need pered, kellega ma rohkem suhelnud olen, räägivad ka kodus eesti keelt. Viimasel ajal küll märkad, et kui ise nendega räägin, siis proovivad kõik püüdlikult eesti keelt rääkida, aga omavahel rääkides lähevad kohe inglise keele peale üle."

Surva tõdes, et sinna pole midagi parata, sest nad elavadki teises ühiskonnas. "Aga ikkagi juba see, et nad on õpetanud oma lastele ja lastelastele seda keelt, andnud neile edasi need väärtused, mis nad on oma vanematelt saanud või siit kaasa võtnud, tähendab, et neid nad hoiavad kõvasti," lisas ta.

"Nõukogude ajal ja 1990. aastate alguses vaatasime ikkagi suu ammuli väliseestlase poole ja nii mõnedki said sealt päris palju tuge ja abi, eks me ka riigina saime sealt nii vaimset kui ka moraalset toetust sealt poolt. Nemad ju kandsid eestlust seal edasi ja tutvustasid maailmale tegelikult, kes ja mis see Eesti on. Nüüd on meie aeg aidata neid," tõdes Surva.