Emakeelepäev: Kuidas mina eesti keelt hoian?
Autor: Aleksandra Kann, ÜENV Noordelegaat
Mäletan, kuidas juba lasteaiast saati õpetati meile, et eesti keel on haruldane ning seda tuleb hoida. Ajaloo jooksul on mitmel korral üritatud eesti keelt kõrvale tõrjuda, seetõttu ei saa ega tohi eesti keelt võtta iseenesestmõistetavana. Välismaal elades harjub kahjuks kiiresti igapäevaselt suhtlema võõrkeeles ning eesti keel võib kiiresti jääda unarusse. Igapäevases kõnes hakkavad tekkima vead, sõnad ununevad ning vahel on raskusi oma peas keerulisemaid väljendeid eesti keelde tõlkida. Seetõttu tuleb keelt hoida teadlikult: väikeste igapäevaste harjumustega, mis ei lase sellel ununeda.
Olen aru saanud, et eesti keele hoidmiseks tuleb tihti teadlikult kujundada harjumusi, mis keelt kasutuses hoiavad. Minu jaoks on selleks tegevuseks saanud lugemine. Ülikooli õpingute kõrvalt on olnud keeruline selleks aega leida, mistõttu olen esimest korda elus saanud tuttavamaks just luulekirjandusega. Artur Alliksaare luulekogu lebab mul alati kirjutuslaual ning tahes-tahtmata tekib ikka ja jälle tahtmine raamat kätte võtta ning kasvõi mõned salmid läbi lugeda. Nii saab ilma suure pingutuseta eesti keel osaks mu päevast.
Kõige olulisemal kohal selleks, et eesti keelt hoida, on muidugi suhtlus pere ja sõpradega. Ilma nendeta oleks mul ilmselt võimatu eesti keelt sellisel moel kasutuses hoida. Paratamatult jääks keel üks hetk unarusse. Tasapisi muutuks vigade tegemine ja inglise keelele üle minemine harjumuseks. Õnneks parandavad mu pereliikmed järjepidevalt mu lauseehitust ja grammatikat, tänu sellele olen teadlikum oma keelekasutuse üle ning ei lase sel täielikult ununeda. Ilma pere ja sõpradeta oleksin kuid ja kuid täielikult ingliskeelses keskkonnas ning tahes-tahtmata kaoks keeletaju ja eesti keel muutuks ebamugavaks. See on mõte, mis tundub hirmutav, ning seetõttu hoian eesti keelt oma elus väga teadlikult. Väliseestlastega jõuame nii mõnigi kord taas mõne grammatikateema arutluseni, kas õigem on “kellelegi“ või “kellegile“, “õigesti“ või “õieti”, “enda“ või “oma“. Järjekordne internetiotsing ning oleme jälle targemad (kuni järgmise korrani, kui sama reeglit uuesti otsime).
Nüüd, täiskasvanuna, mõistan, kui tänulik olen oma koolihariduse ja selle tugeva aluse eest. Ilma selleta ei oleks ma oma emakeele eest nii tänulik. Eesti keel ei püsi iseenesest. Seda hoiavad igapäevased väikesed valikud: lugemine, suhtlemine, kultuur ja teadlik kasutamine. Eesti keel ei ole lihtne, eestlasi ei ole palju ning meie riik on väike. Seda enam peaksime olema uhked oma mitmekülgse ja sügava kultuuri ning keele üle. Tänu varasematele põlvkondadele räägime me oma riigis oma keelt ning sellest ei tohiks kergekäeliselt lahti lasta. Eesti keelt tuleb tundma õppida, harjutada, noorematele põlvedele edasi anda ning teadlikult hoida. Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval hoiame meeles tema sõnu: „Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“
Ilusat emakeelepäeva!
Emakeelepäeva tähistatakse Eestis 14. Märtsil.
