Meie Vancouveri eesti kogukonna tulevik

Kanadas sündinud, kuid Eesti juurtega Liisa Suurkask Hein jagab teistsugust lähenemist tuleviku planeerimisele Vancouveris. 

Vancouveri eesti kogukond hakkas organiseeruma pärast Teist maailmasõda, kui sai selgeks, et pagulus kujuneb pikaajaliseks. 1950.–1960. aastatel rajasid kogukonna liikmed, nende seas ka minu vanavanemad Siina ja Jakob Kembi, Briti Columbias uue elu. Selle pingutuse keskmes oli kahe olulise keskuse loomine, mis vastasid pagulaskonna vaimsetele ja sotsiaalsetele vajadustele: linnas asuv kogukonnakeskus ja mitmeusuline kirik Meie Kodu ning linnast umbes 70 kilomeetri kaugusel paiknev maakodu Mäeotsa. Nende paikade pärand on minu jaoks isiklik – 1969. aastal abiellusid mu vanemad Meie Kodus ning pulmapidu peeti Mäeotsal. Nelikümmend aastat hiljem, 2009. aastal, jätkasime minu abikaasaga sedasama traditsiooni, tähistades oma abiellumist samades paikades.

Alates 1970. aastatest kuni tänapäevani on need kohad kujundanud ainulaadset kogemust olla eestlane Kanada läänerannikul. Nagu paljud Eesti-välised kogukonnad, oleme pidanud silmitsi seisma küll eksistentsiaalse küsimusega oma eesmärgi kohta pärast Eesti taasiseseisvumist enam kui 30 aastat tagasi, aga ka jätkusuutmatute tegevuskuludega.

Aastakümnete jooksul oleme neist proovikividest korduvalt üle saanud tänu loovusele, positiivsele energiale ja raskele tööle. Täna seisab Vancouveri eesti kogukond taas teelahkmel ning püüab praegustele rahalistele probleemidele läheneda tulevikku vaatavalt ja väärtuspõhiselt. Selleks on loodud eraldi komisjon, mis teeb praegu koostööd professionaalsete nõustajatega maakasutuse, maksuküsimuste ja juhtimise teemadel, et kujundada läbipaistev ja faktipõhine arusaam praegusest olukorrast. Meie eesmärk on töötada välja realistlikud võimalused, mis aitaksid kogukonnal jõuda ühisele arusaamale sellest, kuidas edasi minna, ning jääda muutuvas maailmas sitkeks ja ajakohaseks.

Üleilmse eestluse tegevuskavast aastateks 2026–2029 inspireerituna otsustasime proovida vaadata oma olukorda coaching’u vaatenurgast ning kutsusime tänavu aprillis Kadi Metsandi (metsandicoaching.com) korraldama kogukonna arutelupäeva. Arutelupäeva alguses sõnastati väärtused ja visioon, mis hakkavad kujundama tulevasi otsuseid.

Sessiooni esimeses osas arutlesime aegumatute küsimuste üle: kuidas me tunneme end siis, kui Vancouveri eesti kogukond on parimas vormis, ja miks on sellesse kuulumine meie jaoks oluline. Väiksemates rühmades toimunud arutelude järel kerkisid põhiväärtustena esile järgmised teemad:

• ainulaadsus;
• juured;
• kuuluvustunne (sealhulgas tulevased põlvkonnad);
• tähistamine, kunst ja kultuur;
• ühtehoidmine;
• pärand.

Sessiooni teine osa keskendus sellele, millisena näeme oma kogukonda 25 aasta pärast, lähtudes nendest ühistest väärtustest.

Arutelupäeval sündinud visiooni esialgne sõnastus kõlab järgmiselt: „Me näeme ühendatud ja kaasavat eesti kogukonda, kus eri põlvkondade ja erineva eluteega inimesed tunnevad tugevat kuuluvustunnet, austavad oma kultuurilisi juuri ning kannavad teadlikult edasi meie ainulaadset pärandit, kujundades samal ajal aktiivselt elujõulist kohalolu Vancouveris ja hoides sidet Eestiga.“

Mõistan, et paljud diasporaakogukonnad üle maailma seisavad silmitsi sarnaste keeruliste oludega. Meie lugu jagades loodan pakkuda mõtteainet või inspireerida teisi astuma vajalikke väikeseid samme, et rajada järgmisele põlvkonnale jätkusuutlik tulevik. Perede jaoks, kes need alused kunagi lõid, on kaalul midagi väga isiklikku. Jakob Kembi lapselapsena kujutan ette tulevikku, kus minu kaks poega võiksid ühel päeval anda abielutõotused Meie Kodus ja tähistada seda Mäeotsal. Kuid sõltumata sellest, kas järgmine põlvkond koguneb Briti Columbia rannikul või Pärnumaal, Ida-Virumaal või Hiiumaal, jääb eesmärk samaks: „Olgem maailmakodanikud, kuid jäägem eestlasteks.“