Vabaduse väljakul avati suure põgenemise mälestuseks "Pisarate paat"
Tallinnas Vabaduse väljakul avati pühapäeval installatsioon "Pisarate paat", millega meenutatakse 76 aasta möödumist suurest põgenemisest Teise maailmasõja ajal.
1944. aasta hilissuvel ja sügisel põgenes Eestist sissetungiva Punaarmee eest 75 000 – 80 000 inimest, Balti riikidest kokku ligi 300 000 inimest.
Suurt põgenemist on nimetatud ka paadipõgenemiseks, kuna paljud läksid väikeste paatidega üle tormise mere Rootsi ja Soome. Seetõttu kutsuti põgenenuid ka paadipõgenikeks. Läinute hulgas oli palju inimesi, kes ei näinud oma kodumaad enam kunagi.
Soome põgenes hinnanguliselt 7000 – 9000 eestlast, kust liiguti edasi neutraalsesse Rootsi, kartes tagasisaatmist Punaarmee okupeeritud Eestisse.
Rootsi jõudis 27 000 – 29 000 eestlast, kes olid peamiselt pärit Lääne-Eestist ja saartelt. 1944. aasta hilissuvel ja sügisel jõudis sinna Eestist üle 600 laeva ja paadi.
Saksamaale evakueerus erinevatel andmetel 42 000 – 45 000 eestlast, kuid mindi ka piki rannikut või raudteed mööda läbi Läti ja Leedu.
Eestist olid sunnitud lahkuma nii Eesti Vabariigi aegsed kultuuriinimesed, poliitikud, tervishoiutöötajad ning põllumajandus- ja haridustegelased, kuid pooled põgenejatest olid põllumehed, kalurid või töölised.
Suur arv oli ka võõrsile jäänud edasipüüdlevaid ja andekaid noori, kes saavutasid võõrsil hea positsiooni. Oma uutes asukohamaades moodustasid eestlased erinevaid Välis-Eesti organisatsioone, mis tegelesid eesti kultuuri säilitamise ja koostöös läände jäänud Eesti diplomaatidega omariikluse taastamise eest võitlemisega.
Tallinnas Vabaduse väljakul on alates pühapäeva lõunast kuni esmaspäeva hilisõhtuni üles seatud installatsioon "Pisarate paat".
1944. a lahkunud paadipõgenike mälestusinstallatsiooni piirikontuuriks on tolleaegne Eesti, mida ümbritseb juba "raudne piir" ja mahajääjate pisarad. Läänemerel on kolm paati, mis on täitunud "paadipõgenike pisaratega", on teel Soome, Rootsi ja Saksamaale. Oli ka neid, kes jõudsid küll mereni, kuid ei leidnud põgenemiseks paati või laeva või olid kohad juba täis...
"Installatsiooniga anname au nendele riikidele, kogukondadele ja üksikisikutele, kes eestlasi vastu võtsid ja aitasid. Täname ka neid eestlasi, kes on võõrsil olles hoidnud Eestit ja tema vabadust oma südameis," ütles Inimõiguste Instituudi juhatuse esimees Vootele Hansen.
Lennusadamas on avatud Eesti Meremuuseumi audiovisuaalne näitus "1944- SUUR PÕGENEMINE", mis räägib saatuse keerdkäikudest ja põgenemisest üle mere, kus saavad kokku Eesti eri paigust teele asunud inimeste unikaalsed lood. Näitus pakub installatiivset keskkonda ja liigutavaid lugusid, püsiekspositsioonis näeb ka kahte põgenikupaati.
Installatsiooni korraldajad paluvad kõigil järgida Vabaduse väljakul terviseameti soovitusi koroonaviiruse nakkuse vältimiseks.
The "Boat of Tears" in Freedom Square viewed from above. Source: Estonian Institute of Human Rights
An installation in memory of the tens of thousands of Estonians who fled by sea in 1944 to escape the Red Army was displayed in Tallinn's Freedom Square (Vabaduse väljak) on Sunday. Many of those who left never returned.
"The Boat of Tears" (Pisarate paat) exhibition featured boats similar to those the Estonians would have used to flee across the Baltic Sea to Sweden and Finland in what is known as the "Great Escape" (Suur Põgenemine). Blue balloons were used to symbolize tears and people and a map of Estonia was marked out on the floor surround by an "iron border".
Seventy-five years ago, an estimated 7,000 - 9,000 people fled to Finland from Estonia's northern coast. From there they moved on to neutral Sweden, fearing they would be returned to occupied Estonia.
Approximately 27,000 - 29,000 Estonians arrived in Sweden, mainly from Western Estonia and the islands. In the late summer and autumn of 1944, more than 600 ships and boats arrived from Estonia. Many of these people, who have also known as "boat refugees" continued their journeys to the U.S., Canada, UK and Australia where they settled.
Additionally, 42,000 - 45,000 Estonians went to Germany on evacuating ships, but some also went along the coast or by train through Latvia and Lithuania. Close to 300,000 people from the Baltics arrived in Germany.
Cultural people, politicians, health care workers and agricultural and educational figures were forced to leave, but half of those who fled were farmers, fishermen or workers.
These Estonians went on to form organizations abroad which were engaged in the preservation of Estonian culture and, in co-operation with Estonian diplomats who remained in the West, fought for the restoration of Estonian statehood.
The Estonian Institute of Human Rights (Inimõiguste Instituut) wrote on its website: "By commemorating the mass flight to the West during the Second World War, we pay tribute to the countries, communities and individuals who received and helped Estonians. We also thank the Estonians who kept Estonia and its freedom in their hearts whilst abroad."
Estonians fled because during the first Soviet occupation (1940–1941) in 1941 almost 10,000 people were deported to Russia and 7,000 were arrested on political accusations. Almost 33,000 men were conscripted into the Red Army and the majority never saw their homeland again. Approximately 25,000 people were evacuated from Estonia to the Soviet Union and in the spring of 1941 about 7,800 people were able to reach Germany as resettlers.
These figures are all estimations, the Estonian War Museum says, but in total the human losses in the first year of occupation exceeded 70,000 people.
More information about the exhibition can be read online at the Estonian Institute for Human Rights. The Estonian War Museum website also has information about the events of 1944 there is also an exhibition at the Estonian Maritime Museum.
The exhibition can be seen until Monday afternoon.
