78 aastat suurest põgenemisest läände
1944. aasta hilissuvel ja sügisel põgenes Eestist teise maailmasõja pöördelisel hetkel sissetungiva Punaarmee eest 75 000–80 000 inimest, Balti riikidest kokku ligi 300 000 inimest.
Suurt põgenemist on nimetatud ka paadipõgenemiseks, kuna paljud läksid väikeste paatidega üle tormise mere Rootsi ja Soome. Seetõttu kutsuti põgenenuid ka paadipõgenikeks. Läinute hulgas oli palju inimesi, kes ei näinud oma kodumaad enam kunagi. Oma uutes asukohamaades moodustasid eestlased erinevaid Välis-Eesti organisatsioone, mis tegelesid eesti kultuuri säilitamise ja koostöös läände jäänud Eesti diplomaatidega omariikluse taastamise eest võitlemisega. Eesti ei alistunud kunagi ja vastupanu erinevates vormides kestis Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni 1991. aastal.
2022 sündmused:
Fotod: Tallinnas meenutab "Pisarate paat" 1944. aasta suurpõgenemist
Rahvusvaheline konverents: "Suurpõgenemine 1944 ja meie"
Läänemaal Puise rannas peeti suurpõgenemise mälestuspäeva
1943. aastal, pärast mitmeid Saksa vägede kaotusi idarindel, toimus teise maailmasõja käigus pööre, mis käivitas esimesed häirekellad, ja Eestis algas riiklikul tasemel organiseeritud põgenemine. Kõigepealt hakkasid Saksa võimude loal ja Rootsi võimude toetusel põgenema rannarootslased, kellega lahkus eri mooduseid kasutades ka suur hulk eestlasi. Senine suhteliselt väikesemahuline põgenemine ja evakueerimine muutus aga massiliseks 1944. aasta suvel ja sügisel. Kokku lahkus Eestist (nii Saksamaale evakueerimise/põgenemise kui ka Soome ja Rootsi põgenemise tulemusena) ligikaudu 75 000–80 000 inimest. Põgenike hulgas olid esindatud kõik sotsiaalsed ja vanuselised rühmad.
Teekond oli sõjategevuse tõttu muutunud juba väga ohtlikuks. Väikesed paadid olid reeglina mõeldud ainult rannakalapüügiks, mitte ülekoormatuna tavapärasest oluliselt pikemaks reisiks. Sel teekonnal hukkus põgenike koguarvust hinnanguliselt 6–9% inimestest. Tänapäeval on võimatu öelda, kui palju paate päriselt pärale ei jõudnud ja merel kadunuks jäi. Põgenikke Saksamaale viinud suurematest laevadest hukkus sõjategevuse tõttu kaks: 21. septembril Tallinnast lahkunud laatsaretlaev Moero ja 3. oktoobril Kuressaarest välja sõitnud mereväe õppelaev Nordstern.
Miks ja kuhu põgeneti?
Põgenemise põhjuseks oli suur hirm Punaarmee sissetungi ees, sest Nõukogude okupatsiooniaasta (1940. aasta juunist kuni 1941. aasta juulini) terror oli rahval veel selgelt meeles. Esimese nõukogude okupatsiooni ajal toimusid Eestis repressioonid, riigitegelaste arreteerimised, inimeste kadumised ja vangistamised, Punaarmeesse mobiliseeriti sel ajal ligi 33 000 Eesti meest. Lisaks olid eestlased üle elanud Nõukogude võimu korraldatud küüditamise 14. juunil 1941, mil Eestist deporteeriti Siberisse üle 10 000 inimese.
Peagi asendus Nõukogude okupatsioon Saksa okupatsiooniga, mis kestis 1941. aasta sügisest kuni 1944. aasta sügiseni. 22. septembril vallutas Punaarmee Tallinna. Veriseid lahinguid peeti Saaremaal, kus Punaarmee võttis Sõrve poolsaare oma kontrolli alla alles 24. novembril 1944.
Jalta ja Potsdami konverentsidel saavutas Nõukogude Liit selle, et lääneliitlased ei vaidlustanud Balti riikide jäämist NLi koosseisu. Mittetunnustamispoliitika jätkus aga sellest hoolimata. Teise maailmasõja poliitilised tagajärjed lõppesid Eesti jaoks alles iseseisvuse taastamisega 1991. aastal ja Vene vägede väljaviimisega 1994. aastal.
Saksamaale ja Saksamaa okupeeritud aladele jõudis kokku üle 40 000 eestlase, Rootsi umbes 27 000 eestlast. Eesti põgenikud koondusid valdavalt DP (displaced people)-laagritesse USA ja Briti okupatsioonitsoonides Saksamaal. Suurima eesti kogukonnaga laagrid asusid Geislingenis, Augsburgis ja Lübeckis, kus igaühes elas tippajal mitu tuhat eesti põgenikku. Need laagrid suleti alles 1950. aastate alguses.
Kodumaalt lahkuti omateada ajutiselt, mõneks kuuks või kõige enam aastaks. Kui aja möödudes sai selgeks, et tagasiteed enam ei ole, jäädi paikseks või asuti ümber uutesse asukohamaadesse üle laia ilma. Suuremad eestlaste kogukonnad kujunesid välja Rootsis, USAs, Kanadas, Suurbritannias ja Austraalias. Osa põgenikest, Saksa armees teeninutega kokku umbes 21 500 inimest, repatrieerus Eesti NSVsse. NSV Liit oli selleks käivitanud ka võimsa propagandamasina.
Nimetatud asukohamaades moodustasid eestlased erinevaid Välis-Eesti organisatsioone, mis tegelesid eesti kultuuri säilitamise ja omariikluse taastamise eest võitlemisega. Paljud organisatsioonid tegutsevad tänapäevalgi. Paguluses jätkasid oma loomingut nt luuletaja Marie Under, kirjanik Karl Ristikivi, helilooja Eduard Tubin, kunstnik Karin Luts ja paljud teised.
