Omal ajal oli väliseesti kogukondades kirjutamata reegel, et LASTE, LOOMADE ja VANEMATE INIMESTEGA räägitakse alati eesti keeles.

Juba veidi vanemad lapsed tajusid jooksvalt, kuidas asi käib. See oli instinktiivne kasvatuse ja eeskuju tulemus ehk oma silm ja kõrv, mis tagasid jätku. Ja selle suutlikkuse. Valitses teadmine, et oleme kõik üksteisele olulised ühiselt toimivas ja väga palju rõõmu pakkuvas süsteemis.

Selle kirjutamata reegli teadvustamine markeeris tegelikult huvitavat keeletarbimise nihet. Umbes et: „Osavate keeležongleerijatena me ise tihtilugu ei viitsi eesti keeles omavahel rääkida, aga me teame väga hästi, millal selleks on õige aeg ja koht. Hoolivusest nooremate ja lugupidamisest vanemate vastu me seda ka teeme.“ See, et inimene lemmikloomi ja igasugu loomi oma emakeeles kõnetab, on juba sügavalt südame asi. Seega paljuütlev.

Pagulaste edasiste võõrsil sündinud põlvkondade puhul (kelle kohta Jüri Estam ütleb vaimukalt paguLAPSED), võib üha enam täheldada, et kõvasti kauem kui pool sajandit kehtinud lapsed-loomad-vanemad reeglit enam läbivalt ei tajuta ega järgita. Telefonimängus on toimunud katkestus. Vähe sellest. Käib keelepeks, et enamikes omaaegsetes jõulistes väliseesti kantsides ei ole eesti keele lauskasutus enam võimalik, loomulik ega loogiline, viisakas ega õiglane; jätkusuutlik. Atlandi-tagustel tuleb võtta appi inglise keel. Tõsi ta on, kohati.

Suhtumine viib sihile, kokkupuude katab laua

Mulle nii „oma inimese“ kui ka kaugvaatlejana tundub, et juba mõnda aega tormatakse kergekäeliselt eesti keelest loobumise suunas ja seda olukordades, kui see ei ole sugugi ainus lahendus. Põhjused on mõistetavad: eestlaste enda keeletaseme langus (ebamugavus selle rääkimisel, väljendusvõimaluste piiratus) ning keele mittevaldajatele vastutulemine ja nende kaasamine. Soov, et hoidku taevas selle eest, et ükski laps, lapsevanem või huviline end hüljatuna ja alaväärtuslikuna tunneks. Soov vastu tulla on inimlik, see on tuttav nähtus ka Eestis. Aga selle hinnaks ei tohiks olla omaenda keele ja kultuuri teisejärguliseks muutmine ajal, kui see vajab enneolematut tuge ning see ressurss on (praegu veel, vaevu!) olemas – keelerääkijate näol.

Kas soov kaasata muust rahvusest inimesi teise keele õppesse on nende hülgamine? Kas väliseesti laagrid valguksid noortest tühjaks, kui me võtaksime üles uue julge suuna ja neile sihipärasemalt rohkem uuenduslikku eesti keele õpet pakuksime? Vanasti tagas perekond eesti keele õppe, nüüd vajavad kõik pereliikmed selleks ühiskondlikku tuge.

Me ei tule oma entusiastlikele kogukonna noortele vastu, vaid hoopis seisame neile vastu, kui võtame neilt võimaluse kuulda eesti keelt (meie, vanema põlvkonna suust), seda lugeda (sotsiaalmeedias, kus haruharva kasutatakse juhust omavahel eesti keeles suhelda) ja harjutada turvalises julgustavas keskkonnas mitmepõlvkondlikult koos, ükskõik millisel tasemel.

Vajuta keelenuppu!

Ühel suvisel hommikul umbes aastaid viis tagasi oli söögisaalitäis Jõekääru laste suvekodu kasvandikke oma klimpideta mannapudru lõpetanud ja valmis päevale vastu minema. (Torontost sadakond kilomeetrit kirdes asuv Jõekääru suvekodu tähistas tänavu oma 70. tegevussuve.) Oli eesti keele nädal, esimene viiest tegevusnädalast, kus tuleb arvestada (loota), et kogu tegevus toimub eesti keeles.

Küsisin noorte käest, kas keegi oskab veel teisi keeli peale eesti ja inglise. Kätemeri. Uhkusega pajatati, kes mida veel õpib ja oskab. Kanadale kohaselt õppisid paljud prantsuse keelekümblusprogrammis. (Üks lapsevanem rääkis hiljem, et pojad oskavad prantsuse keelt paremini kui eesti keelt, kuna kümblustundides on mõistagi inglise keele nulltolerants.)

Pärisin edasi, et kust keel tuleb? „Suust!“ „Peast!“ „Kõrisõlmest.“ „Aga kas tunnete end kuidagi teistsugusena, kui hakkate eesti keeles rääkima? Kellega te seda räägite?“ Vastustena kõlas: isaga, emaga, vanavanematega... Minu parimate sõpradega, siin. „Aga äkki tuleb teie eesti keel hoopis siit?“ (Näitasin rinnale.) Kuna ta on ikkagi päris eriline. Ja seda räägid vanaemaga. Aga sinna mahub teisigi keeli – piiritult. Venib nagu plastiliin. Kuidas teil, polüglottidel, see keelte vahetamine käib? Sest vahel tuletatakse ju meelde, et hetkel on meil õnnelik võimalus just meie salakeelt rääkida. Vahel on ka hüütud: „Eesti keeles, pea sa meeles!“ (Koorikaja.)

Keelerööbaste vahetamiseks ühelt keelelt teisele tuleks justkui mingit kangi tõmmata või nuppu vajutada. Kas olete kuulnud või osalenud lõkkenaljas „Pressi punane nupp!“? Prooviks õige, kuidas töötab keelenupu vajutamine. Rääkige kõik sigade ladina keeles! (Kostab lalinat). Nüüd – tähelepanu! Surusin rusikaga vastu rinda.

Enne mõtle, siis ütle

Kuuldud on: „I’m Estonian, I just don’t speak it." Ma olen eestlane, aga ma ei räägi eesti keelt.

Samas on võimalik: „I’m not Estonian, I just learned to speak it.“ Ma ei ole eestlane, aga ma õppisin eesti keele selgeks.

Ärme alahinda endi ega helgete noorte võimekust, soove ega unistusi. Küsiks, kas nad on kujutanud ette oma pärandkultuuriga seotud kohalikke paiku sellistena, et seal ükski hingeline enam eesti keelt ei kõnele. Et nemad jäidki kuristiku äärel viimasteks... Noortelt noortele õpe ja eeskuju toimib väga tulemuslikult. Kui noor eesti keelt kõnelev väliseesti juht või kasvataja ei taju oma eeskuju ja mõjuvõimu suurust kui (võimaliku) viimase eesti keelt võõrsil rääkiva põlvkonna esindaja, siis on lapsevanemal õigus meelde tuletada, suisa nõuda ja aidata, kui soovib, et tema lastega räägitakse kogukonna tegevuste raames eesti keeles.

Noortel on omakorda õigus meilt, kellele keel endastmõistetavalt väikesena kaasa pakiti, nõuda selle rääkimist ja kirjutamist. Ei saa küsimata jätta: miks vanemad inimesed, kes näost näkku pruugivad eesti keelt, vestlevad Facebookis omavahel inglise keeles? Ebaviisakust teiste suhtes ei maksa karta, kui igal pool pakutakse „Vaata tõlget“. Pigem osutad imelihtsalt kellelegi mõjuva keeleteene. Iga väikegi võimalus on õpiVÕIMalus.

Kotka seljas nagu vana Kalev tuleb Eesti nüüd ise kõigile külla, igasse seadmesse õhus ja vees. Esivanemate maa vabadus ja võimekus ning ajastu tehnoloogiaimed: võrguraadio, taskuhäälingud, rakendused ja tuhanded liikuvad pildid lisaks (aja)kirjandusele ja muusikale on keelest loobumise vastumürk. (Siit ka väljend „kihvt!“) Eesti raadio Toronto uue Keskuse ja lastelaagrite kõlaritesse kõlama, kasvõi ööpäev läbi! Ega ometi vaid Ehatare vanadekodu inimesed seda nautida oska. Autosse mängima audioraamat või raadioteater! Loo sinasõprus oma kauge pärisosaga.

Väliseesti ajalehed on õnneks siiani hinnatud emakeelse hariduse kojutoojad. Neid saab õigustatult võrrelda täienduskoolide jätkuga. Toronto Eesti täiendusgümnaasiumile järgnevad talvised jätkukursused enne Kotkajärve Metsaülikooli. Nendes võiks rohkem antud täienduskoolide vilistlasi enda ja teiste innustuseks maakeeles kirjutada.

Keele kallal pusimine on tihti eneseületus, ent alati tasub kordades ära. See ei ole teiste varvastel tammumine ega kellegi eemale tõukamine. Keelenupu teadlik vajutus on kaua hoitud, uksi lahti paiskava kaunikese edasi kinkimine. Tõhus dementsuse vastumürk pealekauba.

Paar praktilist nõuannet:

Julgustan kõiki kasutama igat väiksematki võimalust tõsta esile eesti väikekeel, sest laias ilmas on ta seda eriti – teistega võrreldes väike ja kaduv – võiks öelda, et "kutsukese" rollis (the underdog) – allajääja. Instinktiivselt kiputakse toetama seda, kellele nii-öelda võitu ei ennustata. Ent mille peale käib mäng?... Konkreetselt võiks näiteks:

1) asetada eesti keele võimalikult tihti vaikekeele ehk vaikimisi valitud (default), eelistatud keele rolli

2) kirjutada laiemale publikule / teavitada / postitada esmalt harjutamist vajavas keeles ehk eesti keeles, viidates "ENG below" ehk teksti lõpus leiate vajaduse korral ka inglise või mis iganes antud riigi keele

3) proovida näiteks sotsiaalmeedias eesti keelt pilduda niisama loominguliselt ja vabalt kui teisi keeli. Seal on mõju arvestatav ja lainesagedus pikk. Muretsemiseks ei ole põhjust – kõigil on olemas "vaata tõlget" nupp.

RIINA KINDLAM on Torontos sündinud ja Tallinnas enam kui 20 aastat elanud, ta on paljudest ametitest kõige kauem (aja)kirjutanud ehk saatnud Toronto ja New Yorgi eesti ajalehtede vahendusel nö kirju koju rubriikides Märkmik, Tänavalt ja Sõna saba. Lugude juurest ei puudu kunagi foto, mis üldjuhul on tema tehtud. Võõrad ei ole ka tõlgi ega keeletoimetaja ametid, mis viimati on pigem asendunud verbaalsemate giidi ja inglise keele õpetaja rollidega. Peres on maalikunstnik, kaks teismelist tütart ja kass, kes arvab, et ta on koer.