Eestlased Kanadas | Global Estonian
Eestlased Kanadas

Eestlased Kanadas

Kanadas asub üks suurim, aktiivseim ja püsivaim eestlaste kogukond väljaspool Eestit.

2021. aasta Kanada rahvaloenduse järgi pidas end Eesti päritolu olevaks 23 460 Kanada kodanikku või elanikku (neist 5550 märkis emakeelena eesti keele). See on väike langus võrreldes 2016. aasta rahvaloendusega, kus vastavad numbrid olid 18 375 ja 6155 (kokku 24 530). Mõne teise hinnangu järgi on eestlaste koguarv Kanadas palju suurem.

Enamik neist elab Ontario (15 075), Briti Columbia (4840) ja Alberta (2720) provintsis.

Torontos oli 2021. aastal 2120 inimest, kes pidasid end päritolult üksnes eestlaseks, ja 4330 mõningase Eesti taustaga isikut.

Statistikaameti andmetel elab Kanadas 3042 Eesti kodanikku.

Kanada ja Eesti vahel on tugevad kahepoolsed suhted, mis tuleneb osaliselt sellest, et Kanada ei tunnustanud Nõukogude okupatsiooni Eestis pärast Teist maailmasõda ning oli üks esimesi riike (26.augustil 1991), kes tunnustas Eesti taastatud iseseisvust.

 

Väljaränne Kanadasse ja suur põgenemine

Esimesed Kanadasse emigreerunud eestlased saabusid 19. sajandi lõpus. Seistes silmitsi tsaariaegse venestamispoliitikaga Eestis, otsustasid emigreeruda Kanadasse, kuna neile oli lubatud vaba maad. Enamik asustati läänepoolsesse Alberta provintsi, kus tekkis mitu väikest eesti talukogukonda. Esimene eestlaste asula Kanadas rajati aastal 1899 Sylvani järve lähistel Albertas. 1903. aastaks olid eestlased Albertas suurel hulgal põllumaad puhastanud ja nimetasid oma esimese asula Livoniaks (Liivimaa).

Aastatel 1900–1944 rändas Kanadasse alla 3000 eestlase.

Umbes 72 000 eesti poliitilist põgenikku põgenes 1944. aastal Vene kommunismi eest Rootsi ja Saksamaale. Põgenike lugudest tuleb välja, et lahkuti lootuses peagi taas kodumaale naasta. Paljud inimesed uskusid optimistlikult, et lahkutakse ajutiselt ja lääneriigid ei jäta Eestit Nõukogude Liidu meelevalda.

Kui ilmnes, et Rootsi valitsus võib Nõukogude Liidu survel välja anda eestlasi ja teisi balti pagulasi, ei jäänud mõnel eestlasel muud üle, kui asuda teele. See pani alguse teisele põgenemislainele ehk „viikingilaevade ajastule”. Kord juba põgenenute eesmärgiks sai põgeneda nõukogude võimu eest nii kaugele kui vähegi võimalik.

Kuigi enamus põgenikest jäi Rootsi, põgenes Rootsist 1940. aastate lõpul umbes 6500 inimest, peamiselt Põhja-Ameerikasse. Ja kui paremad lahendused selleks puudusid, tuli Atlandi ookean ületada kasvõi rannasõidupurjekal.

Aastatel 1946–1955 rändas Kanadasse üle Atlandi ookeani kokku ligi 14 000 eesti põgenikku.

Alguses ei olnud eestlastel (eriti peredel) pärast sõda lihtne Kanadasse tulla. Sel perioodil eelistas Kanada valitsus üksikuid harimata immigrante, kes sobiksid lihttöölisteks ja põllutööks, mida oli raske Kanada töötajatega täita.

Aga paljud Eesti pagulased olid keskklassi professionaalid (insenerid, arstid jne). Pärast immigratsioonilepingu nõuete täitmist kaldusid pagulaseestlased üldiselt kolima suurematesse linnadesse, kus töövõimalused olid mitmekesisemad.

Kui esialgu tundus Eesti ühiskondlik ja poliitiline elu Kanadas aastatel 1947-1950 olevat Montreali keskendunud, nihkus eestlaste tegevuste keskus Torontosse, mis pakkus palju paremaid töövõimalusi.

 

Eestluse hoidmine ja säilitamine

1950. aastaks oli juba Kanadas olnud eestlastele selge, et nad jäävad Kanadasse pikaks ajaks ning eesti keelt ja kultuuri on vaja säilitada seal, kus nad olid.

Kanada eestlasi ühendab Eestlaste Kesknõukogu Kanadas, mis asutati 1951. aastal, eesmärgiga hoida ja arendada sidemeid Kanada eestlaste ja Eesti vahel.

Vajadus eesti lastelaagrite järele tekkis ka pärast 1950. aastat. Vanemad tahtsid anda lastele võimaluse suveks linnast põgeneda. Veelgi tugevam oli soov anda noortele võimalus õppida eesti keelt eesti õhkkonnas. Selle tulemusel tekkisid 1950. aastate algul paljudes kohtades väikesed lastelaagrid. Kaks suuremat – Jõekääru (1953) ja Seedrioru (1956), mõlemad Ontarios – tegutsevad endiselt. Kotkajärve, eesti skaudi- ja gaidilaager Ontarios, on siiani väga aktiivne ja seal on alates 1966. aastast korraldatud ka Metsaülikooli.

Eriti aktiivne oli eestlaste elu Torontos, kus ehitati Toronto Peetri kirik (1955), Toronto Eesti Maja (1960) ja Tartu College (1970).  Nendest hoonetest said eestlaskonna keskused, kuhu koondusid seltsid, kogudused ja koolid, ning kus õitses eesti kultuur ja ühiskond.

Kanada läänekaldal Vancouveris tegutsevad eestlased 1960. aastatel eestlaste projekteeritud ja ehitatud Meie Kodus, kus käivad koos kirikulised, segakoorid, rahvatantsurühmad ja kooliõpilased.

Esimene globaalne eestlaste kokkutulek, hilisema nimega ESTO, toimus Kanadas — 1972. aastal Torontos. ESTO ehk ülemaailmsed eesti kultuuripäevad on väliseestlaste algatatud ülemaailmne eestlaste kogunemine, mis toimub (umbes) iga nelja aasta tagant.

Nädala jooksul toimuvad mitmesugused eesti kultuuriga seotud sündmused, väliseesti organisatsioonide kokkutulekud ja Salakõrts, kus õhtuti omavahel kokku saada. Traditsiooniliselt on ESTO-l kavas laulu- ja tantsupidu, rahvuskongress ning jumalateenistus. Teised Kanadas toimunud ESTO-d olid IV ESTO (Torontos 1984) ja VIII ESTO (Torontos 2000).

 

Tänapäev ja tulevik

Kuigi eesti keele kõnelejate arv Kanadas on aastatega vähenenud, tunneb enamik eesti juurtega kanadalasi uhkust oma juurte üle ja on eesti kogukonnas jätkuvalt aktiivsed.

Kanada eestlased on Eesti elu-oluga hästi kursis, võtavad osa Eesti laulu- ja tantsupidudest ning käivad Eestis sugulastel külas.

Kanadas tegutseb endiselt vähemalt 100 aktiivset eesti organisatsiooni, sealhulgas seltsid, sihtasutused, koolid, lastelaagrid, koorid, kogudused, arhiivid ja rahvatantsurühmad.

Eesti Sihtkapital Kanadas (1974. aastal asutatud) toetab paljusid erinevaid Eesti kultuuripärandiga seotud tegevusi üle kogu Kanada: tegevusi, mis soodustavad ühist identiteeditunnet, osalust ühiskondlikus tegevuses ning traditsioonide ja kogukonna organisatsioonide tugevdamist, et aidata eestlasi koos hoida ja kindlustada ka edaspidi eestluse tulevik Kanadas.

Mõned teised aktiivsed organisatsioonid Kanadas on:

  • Vancouveri Eesti Selts (VES)
  • Alberta Eesti Kultuuripärandi Selts (AEHS)
  • Hamiltoni Eesti Selts (HES)
  • Väliseesti Muuseum (VEMU)
  • Toronto Eesti Selts (TES)
  • Montreali Eesti Selts (MES).

 

2022. aastal lõppes Kanada eestlaste üks ajastu Toronto Eesti Maja sulgemisega. Teine ajastu algas aga uue kultuurikeskuse KESKUS (International Estonian Centre) ehitamisega. KESKUS avab uksed 2024. aastal.

Uude majja, mis kerkib Toronto kesklinna Kanada eesti kogukonna toel, kolib mitu eestlasi ühendavat klubi, Eesti kool ja lasteaed. Keskusesse tuleb ka kontserdisaal.

Ühtlasi hakkab keskus kogu Põhja-Ameerikas tutvustama Eesti kultuuri ja pärandit ning Eesti edulugusid eri valdkondadest.

„Keskuses saab toimuma eestlaste omategevus. Koorid, eesti koolid, gaidid, skaudid, loengud. Filme näitame, teatrit. See on avatud tervele Torontole ja Põhja-Ameerikale, et ka nemad tutvuksid sellega, mis asi on Eesti,“ on öelnud rahvusvahelise Eesti keskuse juhtkomitee esimees Ellen Valter.


  

Веб-страница управляется Фондом интеграции.
Учредителем фонда является Эстонская Республика, от имени которой Министерство культуры осуществляет учредительные права.