Liis Kolle: Kodumaatunne ei peagi olema ratsionaalselt seletatav
Läksin eelmise aastatuhande viimastel kuudel Berliini ooperilavastajaks õppima, kuna Eestis seda teha ei saanud ning Moskva ja Peterburi tollal, mil kogu maailma oli lahti läinud, ei kutsunud. Arvasin, et mis ma seal ikka nii kaua, üks stuudium juba selja taga, vaatan aastakese ja siis tulen ja hakkan oma väikesel kodumaal oopereid lavastama nii mis mühin. Kuid läks teisiti. Selgus, et õppida oli palju ning alguses nii võõras Berliin, kus ma alles pooleaastase viibimise järel esimest korda midagi ilusat avastasin, sai armsaks ja koduseks, saigi mu koduks ning on seda senini. Siiski ei suudaks ma oma vahepealset elu ette kujutada ilma Eestita, kus mul on olnud võimalus järjepidevalt nii-öelda tööl käia, nii Rahvusooperis, Vanemuises ja mujal lavastamas kui ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ooperistuudios noori lauljaid õpetamas. Oma eesti keelt hoian vormis kultuuriajakirjaniku tööga, pajatades peamiselt Teater. Muusika. Kinos eelkõige saksakeelses kultuuriruumis, aga ka mujal kogetud huvitavamatest sündmustest-nähtustest kui ka eestlastest muusikute sealsest tööst ja saavutustest. Viimaste nimekiri on juba üllatavalt pikk: Tarmo Vaask, Mihkel Kütson, Katrin Lehismets, Lauri Vasar, Ain Anger, Jane Tiik, Britta Bauman, Priit Volmer, Kai Rüütel, Helena Tulve, Aile Asszonyi ...
Tihti uurivad inimesed, kus ma siis tegelikult elan. Mind ennast see küsimus ei vaeva, sest olen oma identiteedi selgelt sõnastanud välismaal elava ja Eestiga tihedalt seotud eestlasena. Minu kodumaa on Eesti, aga kodulinn on Berliin, mitte Tallinn, sealt olen ma pärit. Vabandan, kui see tundub arusaamatu, aga just nii ma tunnen, ja kodumaatunne ei peagi vast olema ratsionaalselt seletatav. Kuna koroonapandeemia ajal oli Eesti kultuuriväli palju avatum kui Saksamaa oma, veetsin neil aastatel rohkem aega Eestis, kus sain teostada väga huvitavaid projekte suurepäraste koostööpartneritega. Kõrvalseisjates tekitas see muidugi segadust ning pidin palju selgitama, et ei, ma pole Eestisse tagasi kolinud. Siiski tunnen jätkuvalt, et mul on rohkem öelda Eesti publikule, kuna tunnen sealset (kirjutan neid ridu Saksamaal) elutunnet ja kultuuriruumi paremini, kuna olen selles üles kasvanud. Olen alati lootnud, et natuke väljastpoolt vaatajana on mul anda värskeid impulsse ja osutusi, ent loomulikult olen saksa kultuuriruumis elatud aastate jooksul ka sellest niivõrd läbi imbunud, et lähenen ilmselt teisiti kui kodueesti lavastaja näiteks nii Richard Straussi teostele, mille katkendeid üliõpilastega mängisime, kui Richard Wagneri muusikadraamale „Tristan ja Isolde“, mida mul oli suur õnn ja au Vanemuise teatri esimese Wagneri-lavastusena läbi viia ning mis juba 8. augustil jõuab Pirita kloostri müüride vahele Birgitta festivalile, Isolde rollis kauaoodatud Aile Asszonyi ...
Maailm on väike, ka suur ooperimaailm, mis siis väikesest eesti maailmast rääkida. Siiski ulatub too üle kogu maailma ning mul on ülimalt hea meel, et Eesti riik on viimastel aastatel hakanud väljaspool Eestit elavatele eestlastele tähelepanu pöörama, meid kaasama ja väärtustama. Soovimata end mõõdutundetult kiita, pean tunnistama, et olen olnud välismaal elades „parem“ ja teadlikum eestlane, kui seda Eestisse jäädes ilmselt kunagi oleksin olnud, ning kodanikudiplomaatia korras Eestit nende paarikümne aasta jooksul päris heale hulgale inimestele esimest korda tutvustanud. Nii ma sooviksingi kõigile veel pingevabamat suhtumist ja läbikäimist „meie“ ja „teie“ vahel ning ehkki välismaalt toodud loorberid tõstavad väikese rahva enesetunnet, on vaja märgata ja väärtustada ka kõiki neid, kes teevad oma igapäevast tööd, olgu siis „siin“ või „seal“.
Liis Kolle
ooperilavastaja (Berliin)
