Helsingi Eesti saatkonnas tulid kokku eesti keele õpetajad Soomes

Eesti keele õpetaja elust Soomes kirjutab Koidu Oja (Eestikeelse Hariduse Selts).

„Rända paigast paika, inimesi aita, aita, neile rõõmu too…“. Need on sõnad vahvast Pärdi ja Beekmani „Aatomiku laulust“. Kui vajalik on üks nähtamatu aatomik ja see, mida ta kaasa toob, et tunne paremaks ja kergemaks muutuks. Arvo Pärdi muusikas on kaunis mõte keskenduda igale noodile nagu inimesele. Inimesele kui erakordsele õiele.

Eesti keele ja kultuuri õpetaja töö Soomes tähendab liikumist paigast paika raamatupaki ja arvutikotiga. Meil igaühel on umbes 20 tundi nädalas ja tööpäeva jooksul õpetame 1–3 koolis. Mõned meist liiguvad oma autoga, teised jalgsi või rattaga, rongi ja bussiga. Oleme rahul, sest Soome riik on veendunud: iga üksikisiku emakeel on väärt alles hoidmist ja arendamist ning nii on vähemalt 4 lapse olemasolul ja vanemate soovil võimalik moodustada keelerühm ja palgata omavalitsuse kulul õpetaja.

Igal siinsel õpetajal on olenevalt asukohast niisiis 4–100 õpilast. Rühmades on eri vanuses ja oskustega õpilast 1.–9. klassini. Tunni sisu on eesti keel ja kultuur. Kodukeele õpetamisel on aluseks Soome riiklik õppekava.

Enamasti lapsed ikka räägivad eesti keelt, nad puutuvad oma keelega kokku ühe või mõlema vanema, harvemal juhul vanavanema kaudu. Tunnis laiendame jaksu mööda sõnavara, lugedes värsket eesti ilukirjandust. Lihvime kirjutamisoskust. Kultuuri ampsame värsketest lastefilmidest ja virtuaalnäitustelt, tutvume ka Pärdi ja Lõnguse loominguga. Tähtis osa tunnis on mitmesugused keelemängud, mis aitavad suhelda ja rikastavad sõnavara. Teiste eesti keele õpetajatega saame kiiretes küsimustes suhelda virtuaalselt.

Soome ühiskonna märksõna on tagasihoidlikkus. Liigselt esil olla ei ole viisakas või kombeks. Lapsi ei utsitata parem või kiirem olema, igaüks liigub vabal tahtel omas tempos. Enamasti hakkab Soomes elav eesti laps lugema 1. klassi lõpuks. Lausete kirjutamine tuleb selle järel. 1. klassi lapselt ei saa nõuda raamatu lugemist, sest kõigil pole selleks vilumust. Kohustuslik kirjandus puudub. Lapsi suunatakse lugema, aga mingisugust kontrolli selle üle, kui palju keegi loeb, pole. Kindla raamatu läbilugemine Soome koolisüsteemis saabub alles põhikooli vanemas astmes. Siinsete eesti keele õpetajatega oleme siiski kokku leppinud, et iga eesti keele õppija loeb aastas läbi vähemalt 1 eestikeelse lasteraamatu. Muidugi ei saa ka meie sellega liigselt peale käia, sest kodukeele tundide aluseks on Soome riiklik õppekava. Selle järgi on eesti kui kodukeele (oman äidinkielen opetus) tundide sisuks suhtlemisoskuse arendamine ja õigekirjareeglite tutvustamine. Kodukeele tund on kõiki teisi koolis õpitavaid aineid toetav vabatahtlik tund. Sellest võib pere kui liigsest/ülemäära koormavast ka loobuda. Viimase põhjus on ka tagasipöördumine Eestisse.

Soome eesti keele õpetaja töö on mitme muutujaga püsitus. Iga uus kooliaasta uutes koolides, vahetunud õpilaste ja koolijuhtidega. Meil ei ole oma tööruumi ja töökaaslasi, rääkimata puhkeruumist või mõnusast jutuajamisest kuuma kohvitassi ääres. See on üsna üksik argipäev. Me valmistame tunnid ette hommikupoolikul, tuleme kooli peale laste koolipäeva lõppu, toome kaasa oma rõõmu ja oskused, püüame hetke kahe koolitunni vältel ning liigume juba uude kohta nagu aatomikud.

Sellist tööd teevad meist mõnedki juba teist aastakümmet. Oht läbi põleda on alati olemas. See, millest meie, Soome eesti keele õpetajad, elame ja hingame, on iga-aastane Eestikeelse Hariduse Seltsi ja Helsingi Eesti saatkonna korraldatud õpetajate päev. Langevate lehtede sahinal ruttame siis mereäärsesse Kaivopuistosse koolitusele ja pidulikule olengule. Tunneme sel sügispäeval, et meid väärtustatakse. Kevaditi toimub samade korraldajate ja Tuglase Seltsi toega õppeaasta teine koolitus. Aasta tippsündmus rändava pedagoogi jaoks on ülemaailmsed eesti emakeelepäevad märtsis. Siis kohtume oma töökaaslastega üle kogu maailma kord ühes, siis teises riigis. Need on meie kohtumised oma tööalase võrgustikuga ja puhkusehetked. Kolmel koosviibimisel mõtestame taas õpetaja rolli ja laeme tühjenenud patareisid, et märgata iga üksikut nooti oma töös.

Suur tänu, Eesti riik, haridusministeerium ja instituut! Iga koolitus, lilleõis, raamatupakk, märk rinda või tikuvõileib on vajalik, sest nii jaksame edasi. „Kes teab, see peab.“ (Hando Runnel. „Vajuvate vete laul“)

Koidu Oja
Eestikeelse Hariduse Selts - juhatuse liikme