Austraalia eestlastest rahvatantsijad tegid koostööd Austraalia eestlaste kooriga
Mitmendat põlve Austraalia eestlane Taimi Maidla kirjutab ühest toredast päevast Canberras - laulust, tantsust, koostööst ja Eesti rahvarõivaste raamatukogust, fotod Warwick Kingilt.
Virmalised ja Kooskõlas esinesid pühapäeval, 18. veebruaril 2024 üleriigilisel multikultuurilisuse festivalil Canberras. „Üleriigiline multikultuurilisuse festival on legendaarne kolmepäevane üritus, mis toob kokku kogukonnad enam kui 170 erinevast kultuurist, et jagada oma kultuuri, ajalugu ja pärimust toidu, kunsti, laulmise ja tantsimise kaudu.“ Ametlik kirjeldus võtab küll asja päris hästi kokku, ent see ei suuda anda edasi seda elevust, mida tuntakse festivali eel ja ajal. Tänavad pannakse kinni, et teha ruumi toidukioskitele ja organisatsioonidele, mis jagavad teavet oma kultuuride kohta, lisaks on veel mitu lava, kus minu arvates oligi kõige põnevam.
Nii meie, Virmalised (Sydney eestlaste rahvatantsurühm), kui ka Kooskõlas (Austraalia eestlaste laulukoor) oleme juba aastaid tegutsenud, kuid praegused liikmed ei ole kunagi koos ühel laval esinenud. Koor soojendas rahva üles mõne vana tuntud looga, nagu „Koit“, „Ilus oled, isamaa“ ja „Ta lendab mesipuu poole“. Siis läksime lavale tempokate tantsudega, nagu „Kikkapuu“ ja „Külapolka“, mis on rahva lemmikud. Kui koor oli koos publikuga ühe laulu laulnud, oli aeg kõigil end kinnisele lavale pressida ja kokku saada, et üheskoos kolm laulu esitada. See oli eriti raske seetõttu, et sooja oli ligi 40 kraadi ja meil kõigil olid seljas kaunid villased rahvariided.
Rahvariiete kandmine ja nendes esinemine tekitab tohutut uhkust, eriti seepärast, et nüüd oli esimene kord, kui nii tantsijad kui ka lauljad kandsid mingisuguseid rahvariideid, millest osa pärines meie uuest Austraalia rahvariidekogust. Meie Sydney käsitööring kogub ja säilitab enam kui 200 rahvariideeset ning see oli esimene kord, kui neid kasutati täiskasvanute esinemisel väljaspool eesti kogukonda, ning oli nii rõõmustav näha kõiki rahvariietega.
Isiklikult tegi esinemise eriliseks see, kui heitsid pilgu koori poole, kui me tantsude ajal ringi liikusime, ja nägid, kuidas nad uhkusega vaatasid, kuidas me nende sõnade järgi tantsime. Mõlemas rühmas on pereliikmeid, lisaks mõned „lapsendatud“ pereliikmed ja endised rahvatantsuõpetajad, nii et ma olen kindel, et vanema põlvkonna jaoks oli meeldejääv elamus töötada sidusalt koos meiega, keda nad on õpetanud, nii et ring sai täis.
Pole kahtlustki, et kui olime „Tuljaku“ lõpetanud, oli õhus eriline särin ja me tegime suure ühispildi. Mitmetega meist, kes me kandsime rahvariideid, palusid koguni suvalised inimesed publikust koos pilti teha. See esinemine jääb mulle kauaks meelde.
Järgmine samm on otsustada, milline peaks olema meie ühine nimi. Virmaskõlas? Kooskõlised? Tulge jälgige meie ühismeediakanaleid ja saatke oma pakkumisi meile kui me liigume koos 2025. aasta laulu- ja tantsupeo poole ning jätkame siin Austraalias oma rahvariidekogu täiendamist. @sydneyvirmalised @kooskolas_choir @sydneykäsitöö
Taimi Maidla kirjutab enda kohta nii:
My dad's parents came to Australia after the war and set up a chicken farm in Thirlmere, along with many other Estonian families. We still live on the same farm and we still have chickens, although on a much smaller scale. Growing up there were always Estonian events on down the road in the Estonian Hall in Thirlmere that we would attend. I participated in Estonian dancing as a child, and again as a teenager, and now whenever I can as an adult. I've lived overseas a lot but now that I'm back I'm able to give back to a community and culture I love so much. I've also been attending Sõrve Summer Camp for over 20 years and have held many positions, most recently Laagriabijuht and Kommandant.
