Keeleteadlased: pärandkeele kirevus kõneleb eesti keele elujõulisusest

Pärandkeele kõnelejad vajavad keeleärevuse õhutamise asemel toetust ja julgustust, nii nagu teise keele õppijad ning pärandkeele kirevus on märk eesti keele elujõulisusest, leiavad Tartu Ülikooli keeleteadlased Mari-Liis Korkus, Adele Vaks ja Virve Vihman ajakirjas Oma Keel.

Üha rohkem kasvab uurijate huvi välismaal kõneldavate keelevariantide vastu, mistõttu on järjest sagedamini kasutusel mõiste pärandkeel. Eestis on see termin aga suhteliselt uus ja vähe kasutatud. Artiklis võrdleme pärandkeelt teiste sarnaste mõistetega, kirjeldame eesti pärandkeele eripärasid ning tutvustame, milliseid pärandkeeli kõneldakse Eesti piires.

Sissejuhatus mõistetesse

Pärandkeele mõiste viitab kodukeelele, mis erineb ühiskonna keelest ning mida laps õpib seetõttu piiratud sisendi põhjal. Mõiste piirid on kohati hägusad, sest erinevad kakskeelsuse vormid kattuvad ning iga üksikjuhtumi puhul ei saa üheselt öelda, kas tegemist on pärandkeele kõnelejaga või mitte.

Järgnev tabel kõrvutab kakskeelsusega seotud mõisteid, mis erinevad keele omandamisviisi ja/või kasutuse poolest, ning selgitab, kuidas pärandkeel nende vahel paigutub. 

Põhjalikumalt saab kakskeelsusega seotud mõistetest ja uuringutest lugeda Reili Arguse jt kirjandusülevaatest.

Eesti keel pärandkeelena

Tüüpiline näide eesti keelest pärandkeelena on nn väliseestlaste ehk üleilmsete eestlaste keel. Näitlikustamiseks võtame appi Kanadas sündinud 40-aastase Uku Michaeli. Ta omandas eesti keele emakeelena vanematelt, inglise keel lisandus lasteaias.

Uku Michaeli eesti keel erineb Eestis elavate eakaaslaste keelest: kuna ta on keele omandanud väiksemalt kõnelejate ringilt, võib tema sõnavara peegeldada tema vanemate põlvkonna sõnu, mida Eestis noored enam ei kasuta; peale selle on ta sõnavara eakaaslaste omast piiratum. Oma rolli mängib inglise keel, mis pea kogu Uku Michaeli elu on eesti keele kõrval kasutusel olnud: ehk tajume tema kõnes inglise keele mõjulist /r/-i hääldust, ehk on tema eesti keeles oma koha leidnud sagedam passiivi kasutus (nt olin koolis kiusatud), mis on igati grammatiline, kuid Eestis harvem kasutatud konstruktsioon.

Igal eesti pärandkeele variandil on omad eripärad, mida mõjutavad nii ühiskonnakeel(ed), millega eesti keel kontaktis on, kui ka see, mitmenda põlvkonna kõnelejatega on tegu.

Eestis sündinud Emma, kes aastasena vanematega Norra kolis ja norra keele seal lasteaeda minnes omandas, räägib eesti keelt veidi teistmoodi kui tema vanemad, kes kolisid siit ära täiskasvanueas. Kui Emma ise täiskasvanuna Norras pere loob, siis erineb tema laste eesti keel omakorda tema omast. Kui ka Emma lapselapsed kasvavad Norras, ei pruugi nemad enam eesti keelt rääkida.

Joshua Fishman on pärandkeele kogukondade keelemuutust kirjeldanud kolme põlvkonna mudeliga: sisserändajad saabuvad ükskeelsena oma kodumaa keelega, nende lapsed kasvavad kakskeelsetena ja lapselapsed juba üksnes uue kodumaa keelega. Igapäevaelus enam pärandkeelt vaja ei lähe ja pereringiski saab jutud aetud enamuskeeles. Seejuures märkis juba Fishman, et rahvuslik identiteet on keelest tihtipeale pikaealisem: kolmandat põlve Norra eestlane ei pruugi eesti keelt kõnelda, kuigi tunneb end Eestiga seotuna.

Tendentsid pole aga absoluutsed reeglid: kui Emma ja Uku Michaeli lapselapsed käivad suviti Eestis vanatädil külas, hoiavad Snapchatis kontakti omavanuste Eesti sugulastega ning tulevad Toronto või Stavangeri eesti kooriga laulupeole, on põhjusi ja võimalusi eesti keele rääkimiseks küllaga.

Seejuures on motivatsiooni loomine ja hoidmine osalt ka nn kodueestlaste käes: uuringud näitavad, et mida põlvkond edasi, seda ärevamaks muutuvad pärandkeele kõnelejad kodumaa sugulaste ees, kuna tunnevad, et ei oska keelt "piisavalt hästi".

Kui julgustame ja toetame eesti keele õppimist ja kasutamist ka siis, kui sel võõrapärane kõla tundub olevat, saame keelevariandi võrra rikkamaks ning avame uutele pärandkeele kõnelejate põlvkondadele võimaluse oma eesti identiteediga tugevam side leida. Torontosse ehitatava uue Eesti Maja projektijuht Ellen Valteri sõnadega: "Meie siin väljaspool, kes me endiselt valdame eesti keelt, vigadega võibolla, aga südames oleme eestlased."

Loe edasi (avaneb uuel vahelehel)