1944. aasta suurpõgenemise mälestustseremoonia Tallinna lahel
President Alar Karis ütles 1944. aasta suurpõgenemise mälestushetkel Tallinna lahel Eesti mereväe laeval Kindral Kurvits, et see oli minek, mis puudutas paljusid Eesti kodusid, paljusid Eesti peresid.
"1944. aasta suurpõgenemine ei olnud sõja jalust varju minek, vaid põgenemine uue Nõukogude okupatsiooni eest, kui Punaarmee oli jälle suure osa Eestist vallutanud," ütles Karis, lisades, et 1940. ja 1941. aasta terror – tapmised, vangistamised, küüditamised – olid kõigil meeles ning et seda mitte enam kogeda, valisid kümned tuhanded eestimaalased ohtliku tee peamiselt üle Läänemere.
"Kes pages Rootsi, kes Saksamaale, kes alguses Soome, kes veel kuhugi," kõneles ta. "See raske teekond oli täis südamevalu kodumaa ja siiajäänute pärast. Teekond napi pagasiga või üldse pagasita tundmatusse. Teekond, mis paljudele katkes sügismerel enne vabale kaldale jõudmist."
President Karis meenutas oma ema, kes läks enda vanematega Saksamaale, kuid jäi sinna lõksu ning tuli lõpuks uuesti koju. Ta tsiteeris oma ema päevikut: "Tagasi jõudsin nälginuna, oma ainsas sitsikleidis ja tõdemusega, et olin saanud liiga vara täiskasvanuks."
Kümned tuhanded eestlased aga jäidki võõrsile, ehitasid seal uue kodu ja suutsid töö leida.
