Tarmo Saks: välismaal sündinud eestlane - kahes maailmas

 

Välismaal elab ligi 200 000 eestlast – osa on seal sündinud, osa on sinna elama asunud ja osa oli sunnitud ühel või teisel ajal Eestist lahkuma. Igaühel on oma lugu.  See on vaid üks neist.

Noorena tuli ette, et mulle valmistas piinlikkust (või vähemalt kohmetust), et olen väliseestlane – nii Kanadas kui ka Eestis. Mõnikord oli mul tunne, et olen kahe eri maailma laps.

Kõik algas juba esimesel päeval lasteaias Torontos, kui õpetaja pidi mu emale helistama ja paluma mu koju viia, sest ma nutsin pidevalt ning ei osanud peaaegu üldse inglise keelt.

Mitu aastat hiljem pidime multikultuursuse päeval tooma kooli oma rahvusroa, mida klassikaaslastega jagada, nii et mu vanemad nägid terve õhtu vaeva, et valmistada rosoljet. Ma eeldasin, et nad valmistavad pirukaid, mis kõigile kindlasti maitseksid. Mul oli selle roosa kalamaitselise möksi pärast nii häbi (kuigi praegu pean seda väga maitsvaks), et kui ma selle hommikul kooli viisin, ei pannud ma seda isegi lauale klassikaaslaste toodud roogade juurde, vaid jätsin oma kappi – kus see siis oma mahlas mitu kuud roiskus. Muidugi ütlesin vanematele, et kõigile oli rosolje meeldinud, ja rääkisin alles ligi kümme aastat hiljem, mis oli tegelikult juhtunud.

Ja siis olid ka küsimused. Mis nimi see Tarmo on? Mis on Eesti? Kus on Eesti? Kas Eesti on päris riik või sa lihtsalt mõtlesid selle välja?

Eestis kogesin teistsugust piinlikkust. Esimest korda käisin Eestis 1990. aasta laulu- ja tantsupeol, kus pidin koos rahvatantsurühmaga Kungla esinema Kalevi staadionil 10 000 inimesele. Kungla oli väliseesti rahvatantsurühm, kus oli eestlasi Kanadast, USA-st, Rootsist ja Austraaliast. See oli lihtne rahvatants ja põhimõtteliselt pidime lihtsalt püsima ringikujulises mustris – aga lõpuks oli see pigem midagi amööbitaolist. Rahvas plaksutas meile toredasti, kuid tõenäoliselt seepärast, et olime veider kurioosum, me andsime endast parima ja nad olid üllatunud/imestunud, kes need inimesed on ja miks nad seal üldse on.

Just peale 1990. aasta laulupeo lõppu Lenini kuju juures Tallinnas (1. juulil 1990). Foto: Tarmo Saks

Ja ka seal tulid küsimused. Sul on imelik aktsent, kust sa pärit oled? Kui sa Kanadas sündisid, siis kuidas sa eesti keelt oskad? Miks sa siin oled?

Siiamaani (ja elan praegu Eestis) tuleb ette, et kui ma poes, restoranis või baaris midagi tellin, vastatakse mulle mõnikord soome keeles, sest mul on omapärane aktsent – see ärritab mind väga.

Aga hoolimata mõnest sellisest kohmetusehetkest olin ma alati uhke, et olen eestlane. Mul oli tunne, et olen eriline ja ma olen Kanadas kindla eesmärgiga. Vanemad ütlesid mulle alati, et eesti keel ja kultuur peavad püsima jääma ning kuna Eesti oli toona Nõukogude Liidu okupatsiooni all, olid väliseestlased (ja pagulased) tõenäoliselt eesti rahva ainus lootus.   

Kohati tundus mulle, et elan Kanadas nagu mingit superkangelase elu. Päeval käisin tavalises koolis. Õhtuti olin aga Eesti Majas Eesti koolis, tegelesin rahvatantsuga ning aitasin säilitada eesti kultuuri ajal, kui kogu maailm oli meid hüljanud.

 

Põlvkond paguluses

Mu vanavanemad (ja isa ja tädi) olid nende ligi 80 000 eestlase seas, kes pagesid saatuslikul 1944. aasta sügisel Eestist.

Mu isapoolne vanaisa oli metsavend. NKVD oli juba 1941. aastal arreteerinud tema venna, kes suri kaks aastat hiljem GULAGi vangilaagris. 1944. aastal, kui nad pidid Eestist põgenema, oli mu isa kõigest 10-aastane.

Mu emapoolne vanaisa astus vabatahtlikult sõjaväkke ja sõdis idarindel Saksa sõjaväe Eesti pataljonis Leningradi (praeguse Peterburi) all, kus toimus Teise maailmasõja üks verisemaid lahinguid. 1944. aasta sügisel pidi ta lõpuks oma rühma sõduritele ütlema, et praeguseks on Eesti kaotatud ja ta ei taha, et tema veel sündimata tütar kasvaks üles Nõukogude Liidu okupeeritud Eestis. Mu ema sündis kuu aega hiljem, 1944. aasta oktoobris Soomes.

Mu mõlemad vanavanemad jätkasid eksiilis pingutusi, et eesti kultuuri omal moel säilitada.

Mu vanaisa (Edgar Valter Saks) asutas 1944. aastal Rootsis väliseestlaste esimese nädalalehe Välis-Eesti ja oli selle peatoimetaja. Kanadas asutas ta mitu Eesti organisatsiooni ja oli Eesti eksiilvalitsuse haridusminister. Samuti kirjutas ta Eesti ajaloost mitu raamatut, kus on ainulaadseid ja huvitavaid teooriaid.

Mu teine vanavanaisa (Aksel Tamme) aitas 1950. aastatel ehitada Torontost põhjas Jõekääru suvelaagrit eesti lastele ning ta kuulus EKKT-sse (Eesti Kunstnike Koondis Torontos). Tema unikaalne kunst kaunistab Põhja-Ameerikas paljude kodude ja eesti kogukonna hoonete seinu, näiteks Jõekäärus, Seedriorus, Ehatares ja Lakewoodi Eesti Majas New Jerseys.

Eesti ajaloo õpetus juba algab. Mu vanaisa, tädi ja ema (paremal) - Toronto 1949 (?)

Eesti kultuuri hoidmise teatepulk Kanadas anti seejärel üle mu vanematele, nagu käis paljudes väliseesti peredes. Varjamatu ja kurb tõde, et Eesti pidi väga pikaks ajaks okupatsiooni alla jääma, oli juba selge.

Mu ema (Anne-Marie Saks) hakkas Toronto Eesti Majas õpetajaks ja oli mitu aastat laagrijuht Jõekäärus, kus teda hellitlevalt „tädi Anneks“ kutsuti.

Anne-Marie Saks - Jõekääru suvelaagri juhataja (1990)

Mu isa (Ants Saks) kuulus rühmitusse, mis aitas taaselustada ja laiendada korporatsioon Vironiat Torontos ning ta pani oma kolm poega tundma uhkust selle üle, et nad on eestlased. Me saime alati aru, kui isa on teel koju, sest me kuulsime sageli, kuidas ta pani avatud akendega auto makis põhja laulupeolaulu „Kodumaa“, mida terve linnaosa võis mitme kvartali kaugusele kuulda.

Vironia 100. aastapäeva juubel Torontos (2000) - Madis Saks, Ants Saks, Tarmo Saks, Markus Saks

Eestisse naasmine

Selleks ajaks, kui ma keskkooli jõudsin, ei tundnud ma enam piinlikkust, et olen eestlane. Eesti oli rahvusvahelise meedia esikülgedel (Balti ketiga 1989. aastal, Eesti lipu uuesti kasutuselevõtuga 1990. aastal ja muidugi iseseisvuse taastamisega 1991. aastal). Mu sõprades, tuttavates ja õpetajates tekitasid need sündmused suurt uudishimu ning nüüd selgitasin neile suurima heameelega, mis toimub.

Aga kui ma ei olnud parajasti keskkoolis, veetsin endiselt suurema osa ajast koos oma eestlastest sõpradega ja osalesin eesti kogukonna elus. Ja olles 1990. aastal esimest korda Eestit külastanud, mõtlesin lakkamatult, millal saaksin uuesti tagasi tulla.

Ja tulingi. Aastal 1996 ESTO 96-le (ülemaailmsed eesti kultuuripäevad Stockholmis ja Tallinnas) ning seejärel 2004. ja 2009. aasta laulu- ja tantsupeole. Sel ajal käisime sõpradega harva Tallinnast väljas, nii et 2011. aastal otsustasin tulla tagasi aastal, kui laulupidu ei toimu, ja lausa terves Eestis ringi käia. Ma ei taibanud, et 2011. aastal oli samuti pidu – sedapuhku oli see noorte laulu- ja tantsupidu, mis oli sama suur ja tundeküllane kui päris laulu- ja tantsupeod. Aga ma nägingi Eestit ja otsustasin järgmisel aastal Eestisse kolida.

Ma ei osanudki sõnastada või korralikult selgitada, miks ma Eestisse kolida tahtsin. Siiani ei oska. See oli lihtsalt asi, mida ma pidin tegema, ning mu pere ja sõbrad lihtsalt mõistsid seda kuidagi.

Aga ka pärast Eestisse kolimist kuulusin ma endiselt kahte maailma. Veel aastaid veetsin peaaegu pool aastat Kanadas, et olla koos oma vanemate, sugulaste ja sõpradega. Tavaliselt lahkusin Eestist kohe pärast jaanipäeva, veetsin mõne kuu Kanadas, tulin tagasi Eestisse, läksin siis jõuludeks ja aastavahetuseks uuesti Kanadasse ning tulin vahetult enne vabariigi aastapäeva tagasi Eestisse. Muidugi kui oli laulu- ja tantsupeo aasta, näiteks aastal 2014, jäin kauemaks Eestisse, sest mu sõbrad ja pere tulid Eestisse.

Esimest korda laulupeol ühe oma vennaga. Ma nutan. (2014)

Kutsumus – globalestonian.com

Kuid pärast Eestisse kolimist juhtus ikka, et ma mõtlesin, kas Eestis elamisest piisab? Kas ma aitan säilitada eesti kultuuri ainult sellega, et olen siin? Mu vanavanemad ja vanemad aitasid hoida eesti kultuuri välismaal, aga milline saaks olla minu roll (ükskõik kui väike) nüüd, kus Eesti on vaba ja ma elan siin? Kaalusin mitu korda Kaitseliitu astumist, aga ma käisin nii tihti Kanadas, et ma ei saanud end sellele pühendada.

Just siis, 2017. aastal, küsiski mu hea sõber Marcus Kolga, kas ma tahaksin aidata tal portaali globalestonian.com sisse seada. See idee oli tulnud Marcusele ja teisele Toronto eestlasele Toomas Küttile mitu aastat tagasi ning see veebileht koondaks kogu maailma eesti kogukondade uudiseid ja sündmusi ning vastaks lihtsatele küsimustele, nagu „Kus me oleme?“ ja „Millega me tegeleme?“. Marcuse lõppeesmärk oli kinkida portaal Eesti riigile EV 100 programmi raames (mis toimus 2019. aastal).

Nii et lõpuks ometi oli mul siht silme ees. Võisin elada Eestis ja anda samal ajal oma osa ülemaailmsesse eestlusse. Nüüd tundus loogiline kuuluda kahte maailma ja olla väliseestlane Eestis.

Veelgi parem – Integratsiooni Sihtasutuses vabanes töökoht, mis võimaldas jätkata portaali globalestonian.com haldamist ja arendamist ning teen seda siiamaani. Portaali arendamises on olnud keskse tähtsusega kultuuriministeerium ja välisministeerium ning soovitame kõigil huvilistel ühineda uue programmiga „globalestonian.com sõbrad“.

 

Endiselt kahes maailmas

Kuigi elan nüüd püsivalt Eestis ja mul on töö, mida ma naudin ja mis on minu meelest oluline, kuulun endiselt kahte maailma. Kuigi mu vend ja tema perekond kolisid hiljuti Eestisse, elab suurem osa mu perekonnast ja sõpradest Kanadas ning ma ei külasta neid enam nii sageli kui varem.

Ja siin esitatakse mulle ikka samu küsimusi: „Sul on imelik aktsent, kust sa pärit oled?“, „Kui sa Kanadas sündisid, siis kuidas sa eesti keelt oskad?“ ja „Miks sa siin oled?“. Aga vähemalt ei vastata mulle enam nii sageli soome keeles kui varem.

Mu vanavanemad ei elanud nii kaua, et oleksid näinud Eesti taasiseseisvumist.

Mu vanemad ei jõudnudki kahjuks iseseisvat Eestit külastada.

Aga ma tean, et nad vaatavad alla minu poole ja on uhked, et kõik, mille eest nad võitlesid, ning nende pingutused eesti kultuuri ja eestluse hoidmiseks välismaal tasus end ära.

Ja ma loodan, et nad on uhked ka selle üle, et mina oma väga väikese osa annan.

 

Tarmo Saks

globalestonian.com haldur (Integratsiooni Sihtasutus)
Kanadas sündinud eestlane