Epp Petrone: Kuidas ehitada silda ning hoida keelt ja „keelt“
Epp Petrone kirjutab muusikast ja lasteraamatutest, mis aitavad meil uue põlvkonna lastega ühes rütmis olla.
Mis on see sild, mis ühendab kõiki eestlasi üle põlvkondade ja üle maailma? Minu meelest on see sild muusika. Teatud laulud, mida me kõik teame.
Maailmaga on nagu on, keerulised ajad. Uue põlvkonnaga samamoodi. Väidetavalt pole olnud varem selliseid lapsi, kes elaks oma vanematest niivõrd erinevas infosüsteemis. Mida nad täpselt oma ekraanidelt vaatavad, mis keeles ja mis „keeles“ see kõik seal toimub, seda saab küll kontrollida ja suunata... Aga piitsameetodi asemel on alati parem präänik – nii oma laste kui iseenda meelitamiseks.
„Täna sööme kommi, homme sööme kommi!“ Näiteks sobib präänikuks see laul. Mina elasin oma esimese lapsega New Yorgi äärelinna pisikeses eestluse kapslis. See oli 20 aastat tagasi, pisikeste ekraanide asemel lahutas siis meelt suur videomakk-DVD-mängija. Olin täiesti teadlik oma eesmärgist, õigemini see polnudki mitte eesmärk, vaid ainuvõimalik lahendus: minu laps pidi saama selgeks eesti keele, olema minu maailma jätkaja. Olin teadlik ka sellest, et kohalikud naabrid, sõbrad, sugulased ja ekraanilt voolav info seda plaani ei soosinud. Vastukaaluks olin vaid mina ise, kohatised rongiretked New Yorgi Eesti majja, kaugelt linnaotsast tulev eestlasest lapsehoidja-sõbranna, mõned üksikud eestikeelsed lasteraamatud... Kirjutasin olukorra leevendamiseks lapsele tema lõunauinakute ajal peotäie eestikeelsed jutte tema elust ja kinkisin käsitsi tehtud raamatu tema kolmandaks sünnipäevaks – sellest sai hiljem „Marta varbad“ nimeline jutukogumik, titehitt, mis on minu kirjutatud raamatutest üks populaarsemaid. Kui näen kusagil kolmeaastast last või tema (vana)vanemaid, siis üks kahest: nad juba hüüavad, et õhtused magamaminekud mööduvad Marta-lugude saatel, või siis tean ma täiesti kindlalt, mida neile soovitada. Hiljem kirjutasin ka teise samalaadse, lapspeategelase igapäevaelust kõneleva „Marta kargab“. Need on väga lühikesed ja väga elulised lood, väga konkreetselt lapse perspektiivist. Ema võtab sülle ja lõikab küüsi. Aken on lahti ja putukas lendab tuppa. Vanni voolab vesi ja kasvab vannivaht, mis lõpuks voolab ära. Vaat sellised novellid! Olen uhke ja tänulik, et tabasin kogemata midagi, mida meie kultuuris oli vaja.
„Täna sööme kommi, homme sööme kommi!“ Ka selline leitmotiiv on ühes Marta-raamatu lookeses. Sest nii oli see ka päriselt. Üks abilisi minu eestluse-maailma tekitamisel New Yorgi äärelinna kapslikeses oli Eestist ostetud DVD „Kõige suuremad sõbrad“, kus laulsid minu lapsepõlve saadete staarid, nende hulgas Tipp ja Täpp. Muide, sain kord ka ühe täiesti arusaadava fännikirja ühelt ökoemalt, kus ta arutleb selle üle, kas oli hea mõte muidu korralikku ökomeelsesse lasteraamatusse („Marta varvastesse“) panna sisse see va kommikultuse lauluke, mis lapsi ja nende hambaid rikub... Tõsi. Aga mis parata! Tipp ja Täpp ju, neile võib kõike andestada. Igatahes huilgasime koos paariaastase Martaga seda laulu. Eestikeelsed laulud sellelt DVD-lt olid ühed vähesed eesti keele ilmingud mu tütre suus, kus ta mitte-mitte kunagi ei seganud sisse inglise keelt. Kindlasti õppis ta sealtkaudu ka uusi sõnu. „Kus mu traksid on?“ oskas ta juba laulda ja ma otsisin võimalust, et näidata lapsele, mis need „traksid“ üldse on.
Ka mu teised kaks last said endale keele ja kultuuri kasvatajateks ETV lastessaadete laule, küll siiski vähem, sest nende õrnad eluaastad veetsime juba Eestis. Nende õde Marta hakkab nüüd saama 22 ja on poolameeriklanna, elabki taas New Yorgis. Aga kommilaulu mäletab ta ikka. Eesti keeles räägib ikka, ja see on minu seisukohalt suur õnn. Olen elus midagi õigesti teinud, rahvusvaheliseks kasvanud tütrele ikkagi meie salakeele edasi andnud.
Keel ja „keel“
Lisaks keelele on olemas ka „keel“, selle all mõtlen ma kultuurilisi pisiasju. „Ahhaa, ahhaa, mul selge on A!“ saatel õpime justkui tähti, aga tegelikult on siin palju rohkem peidus. Me oleme koos pühendatud ühte salakultuuri, „Mõmmi ja aabitsa“ maailma. Või kui keegi teeb valskust – siis, kui oleme juba suureks kasvanud ja mõned meist näiteks poliitikuteks või nõunikeks hakkavad – , siis saab käed teatud asendisse panna ja laulda: „Aivaravai, aivaravai, mis rikkuse mu majja tõi...“ Lembit Ulfsak, Lumekuninganna, Nõunik, teate ju küll?
Kust saada turvatunnet?
Ma ei ole elus ühtegi nii-öelda missiooni täitnud teadlikult. Lihtsalt tuleb midagi pähe, mis ei taha peast ära minna! Nii juhtus ka mullu alustatud raamatusarjaga „Laulgem kaasa“. Pigem oli mul endal hingeliselt kuidagi madalseis ja identiteedikriis: miks ma üldse midagi teen, kust ma selles keerulises kriisiderikkas maailmas isiklikku turvatunnet ja rõõmu ammutan? Heake küll, meil on kirjastuses „Minu...“ sari, aga see kajastab maailma tänapäeval ja kogu selles kirevuses... Meie kirjastuselt on ka seda küsitud, et kas me lõhume selle sarjaga eestlust, sest „propageerime välismaale kolimist“. Tõsi, selle vastukaaluks võib meelde tuletada, et „Minu...“ sarjas on juba aastaid tugev Eesti-osa, kus tutvustame pisikesi kodumaiseid kohti täpselt samamoodi nagu eksootilisi maailmanurki. Tulgu vaid lugejad kaasa ja lugegu ka „Minu Naissaaret“ ja „Minu Pranglit“, läbi lugude ja kultuurikonfliktide.
Aga selles madalseisus olles tundsin vist, et mul on neist kultuurikonfliktidest villand. Otsin midagi päris oma, midagi sellist, mis mulle midagi „sooja ja armast“ meelde tuletaks, hinges vastu kõlaks. Mis see on? See otsing toimus ausalt öeldes hambaarstitoolis, kus tohter oli mulle – ilmselt rutiini korras – viisakalt soovitanud minna mõtetega mõnda heasse kohta aega viitma. Juhtus igatahes nii, et seal toolis meditatiivses seisundis lebades jõudsin ma oma lapsepõlve-teismeea muusikani. Hambaarsti juurest lahkusingi „Laulgem kaasa“ raamatusarja ideega.
Seda, et tegu on tööga, ei suuda minu aju päris tõsiselt siiani uskuda. „Lasteekraani laulude“ kaheosalise raamatu kaardistamiseks oli mul suurepärane võimalus tutvuda ERR-i voogedastuse materjalidega ehk üle vaadata lastesaateid, leida sealt laulud, nende sõnad üle kontrollida. Edasi lisandus mõnus detektiivimoment: mul oli võimalus ühenduda nende inimestega, kes neid saateid tegid, ja lisandus ka omamoodi ajaga võidujooksmine, mida protsessi käigus tunnetama hakkasin. Kaks selle raamatu jaoks küsitletud inimest on oma vanuse tõttu nüüd juba lahkunud.
Mis mõttes: raamatud laulavad ise?
Kiiresti sai selgeks ka see, et need raamatud tuleb meil „laulma panna“. Tehnika areneb meil kiirelt, 20 aasta tagune toona moodne DVD-kultuur on juba ajale jalgu jäänud. Aga olgem ausad, meil peaaegu kõigil on peaaegu kogu aeg läheduses nutitelefon. Kui ma muidu pooldan raamatute lugemist nii, et telefon on pandud ära kapi otsa ja lennurežiimile, siis „Laulgem kaasa“ raamatud on teistsugused. Need raamatud on oma olemuselt täis killukesi, mis küll kokku moodustavad ka ühe suure narratiivi (Lasteekraani laulude puhul on selleks ETV lastesaadete ajalugu, tegijatepoolsed anekdootlikud juhtumised ajateljele seatult), aga lisaks on siin võimalik võtta sobivad hetkel mis iganes laul ja see videona käima panna RUUTKOODI ehk QR-koodi abiga. (Ruutkood on sõna, mille eesti keelde toomise-juurutamisega ma isiklikult tegelen, palun aidake ka!) Muidugi on juures ka laulusõnad. Ei, noote pole. Aga on seesama originaalesitus (vahel ka mõned kaverid), millele saab mõnusalt kaasa laulda, täpselt nagu huilgas kaasa minu 2aastane Marta oma DVD-mängija ees. Saateid saab nende ruutkoodide kaudu leitud info abil ka pikalt vaadata.
Ja see ongi minu arusaama kohaselt see sild, mis ühendab uut põlvkonda ja meid, vanemaid olijaid, kes me mäletame ETV kuldaegu kas ise mustvalgest telekast vaadates või juba hiljem neid videokassette ja DVD-sid vaadates. Minu meelest tuleb sellega teadlikul tegeleda, et lapsed lisaks Ameerika, Jaapani ja mis iganes kultuuri pealetungi kõrval saaksid osa ka Eesti kultuurist. Jah, raamatud on mustvalged ja täis retropilte, aga need ruutkoodid on miski, millest lapsed tänu oma kultuurikontekstile kiiresti aru saavad. Ja enne kui hilja, oskavadki juba laulda „kus mu traksid on...?“
Kas lapsed võivad lugeda viinast?
Köögipoolelood seal laulude kõrval pole aga mitte päris tavaline lastekirjandus.... Seda arutasime ka ETV töötajatega, kellest mitmed olid põnevil ja tänulikud, et midagi sellist ette võtsin. Aga nad olid ka küsivad: kellele see „Lasteekraani laulud“ ikkagi mõeldud on? Kui see on lasteraamat, kuidas saab seal avaldada paljastada, kus näiteks „Vandersellide“ saate tegijad meenutavad, et nad jõid külmas saunas kuuma sauna mängimiseks... viina? Nojah, ja see pole ainus koht, kus vandersellid oma viinavõtmist meenutavad...
Minu vastus pärast järele mõtlemist oli see, et tegu ongi sild-raamatuga, kogupereraamatuga. Vanemad loevad ahnelt neid anekdootlikke lugusid, lapsed neid esialgu ilmselt lugeda ei malda, ja kui ka loevad, siis tegelikult pole neis lugudes midagi vägivaldset, võrreldes sellega, mida nad paraku nagunii oma ekraanidelt kogenud on. Mismoodi voolas karumaskide all higi või kuidas tuli elus eesel stuudiosse saada – las lapsed loevad, kui nad selleks valmis on! Mulle tundub, et inimeste jagamine „lasteks“ ja „suurteks“ on nagunii kahtlane kontseptsioon. Eelkõige oleme kõik inimesed, oleme hingelt lapsed, ja oleme eestlased.
