ESTO – see on eestlased
Pealkirjas mainitud lihtsa tõdemuse ütles välja armastatud dirigent Hirvo Surva laevas, mis tõi estolased Stockholmist Eestisse.
Eesti rahvas on väike, aga samas on meid palju. Küllap seda on tähele pannud pea kõik, kui välismaal võõrastega rääkides selgub, et vestluskaaslane on koolis käinud mõne eestlasega või on kellegi töökaaslane eestlane või lausa naaber. Või on kohtutud reisil või veel midagi kolmandat.
Selle lehe ilmumise päevaks on läbi saanud üleilma-eestlasi ühendav mitmepäevane festival, mis sai alguse Robert Kreemi algatusel Torontos ja mida tänini tunneme Esto nime all. Esialgu vaid pagulaseestlasi kokku toonud kultuuripäevade sisu on muutunud. Eesti on saanud vabaks ja üks kõige olulisemaid Esto sihte täitnud eesmärgi. Muutunud on ka osavõtjaskond. Esimese põlve pagulaseestlased on asendunud teise-kolmanda põlvkonnaga ning need, kes viimase kolme kümnendi jooksul Eestist lahkunud, pole ju enam pagulased. Aga me kõik oleme suur mesilassülem, mille osalised soovivad argielus tihti eraldatust ja privaatsust, kuid aeg-ajalt vajame kokkusaamist ja seda küünarnukitunnet, et kukkumisohu korral teada – meil on olemas üksteist toetav tugi.
