Välismaalt Eestisse: Skylari reis läbi Välisministeeriumi praktikaprogrammi

Algselt ilmunud ajalehes Eesti Elu

Läbi öise taeva sööstes valdas mind ootusärev vabin – mu mõtteid täitis määratlemata võimaluste maailm, kuhu pidin peagi astuma. See oli mul esimene kord lennata ja esimene kord üksi reisida ning ma suundusin oma juurte juurde – umbes kaheks kuuks Tallinnasse elama. 

Mu päevad möödusid praktikaprogrammi raames Turba Motospordimuuseumis töötades. See on vapustav vana elektrijaamahoone, mis on nüüd värskelt renoveeritud ja majutab üle 200 auto, mootorratta ja mootorpaadi. Kohe saabumisel rabas mind hoone arhitektuuri ilu. Mu tähelepanu püüdsid punased tellised, uhked aknad ja elegantsed kaared. Hoone ees oli lopsakas purpurne ja roheline aed ning see meelitas ligi mesilasi, kes elasid vaid kümnekonna meetri kaugusel tarudes. Kogu see vaatepilt oli nagu salaparadiis keset avastamata pärli Turba meelerahu. 

Mul tekkis mu ülemuse Tiiu Niglase ja kolleegidega kiiresti soe suhe, kui me koos kohalikke üritusi korraldasime: iga-aastane kohvik, löökpillide kontsert ja giidiga ekskursioonid külalistele. Tööl räägiti peamiselt eesti keelt, mis andis mulle ideaalse võimaluse uusi sõnu õppida ja lahkes keelekümbluskeskkonnas oma keeleoskust täiustada. 

Ent see polnud keeleoskuse proovile panemiseks ainus koht. Harjutasin igal võimalusel – kohvi tellides, rongipileteid ostes ning sugulaste ja uute sõpradega lobisedes. See oli keeleõpe, mis ei tundunud pingutusena, vaid pigem rahuliku vooluga kaasa minemisena. Nauditavaks tegid selle inimesed ja kogukond, mis oli mu reisi ägedaim osa. Mul tekkis side kõikvõimalikke elualasid esindavate inimestega, kellel kõigil olid oma vaatenurgad ja lood. Eestlast pole kerge määratleda – jah, stereotüüp vastab tõele, me oleme tagasihoidlikud ja välismaalasele võib see külma mulje jätta. Aga kui oled leidnud ühisosa, avaneme nagu vesiroosid pärast vilu ööd – tulvil loovust, sügavust ja soojust. 

Mu ülemus viskas kunagi nalja: „Üks eesti mees armastas oma naist nii palju... et oleks seda talle peaaegu öelnud.“ See ei läinud mul meelest. Kuid õnneks leidsin ohtralt võimalusi jää sulatamiseks – sageli tänu ühisele armastusele autode vastu. Eesti autoskeene oli täpselt nii elav nagu ma ootasin, täis driftimise ja rallisõpru, nii et mul oli põhi, mille kaudu vennastuda inimestega, kellega mul oli erinevatest emakeeltest hoolimata ühine kirg. 

Tallinnas elamine oli nagu saabumine kodulinna, mille puudumisest mul aimugi polnud. Linna ülesehitus ja vaim mõjusid väga trööstivalt. Inimesed olid lahked, tänavad olid puhtad, õhkkond oli turvaline ja toit oli unustamatu. Tunnen siiani vanalinnas asuva Pulla kohviku kaneeli-kardemonisaiade sooja, suhkrust hõngu. 

See kogemus oli ideaalse pikkusega, et tajuda kultuurikontraste ja avastada linna aardeid – sajanditevanustest kirikutest kuni Fotografiska muuseumini, lisaks Pirita kloostri varemed mere ääres ja veel palju muud. 

Väga maagiline kogemus oli osalemine Eesti kuulsal laulu- ja tantsupeol. Tantsupeol kandsin hoolt, et mu koht tribüünil oleks kõrgel, kust nägin tantsijaid väljakul lummavaid mustreid moodustamas. Enam kui 11 000 tantsijat kulges lainetena, nende rahvariided õõtsumas värvide, liikumise ja helide kaleidoskoobis. Muusika oli otsekui muinasjutust – iidne, majesteetlik ja elav. Tantsijate rõõm oli nakkav – nende näole valgus naeratus, kui nad jooksid trepist üles tribüünide vahele, et lasta esinema järgmised rühmad. Laulupidu oli sama lummav – tuhandete häältega koor, mis on üheks tervikuks harmoneerunud.

Samuti avanes mul võimalus olla töövarjuna Visit Estonia juures ning käia iga-aastasel esitluspäeval, kus Eesti partnerriigid rääkisid turismisuhetest ja turundusest. Teisel päeval osalesin rahandusministri tellitud ja Visit Estonia raames korraldatud pilootuuringus, mis puudutas äsja integreeritud tehisarusüsteemi. 

Kõik see sai võimalikuks tänu Välisministeeriumi ja ESTDEVi praktika programmile. Olen selle võimaluse eest lõpmata tänulik – lisaks töökogemusele sain luua jäädavaid mälestusi.