HEIA – Head uut aastat! Happy New Year!

Eestlased Austraalias (HEIA – Hello, Estonians in Australia) on kohtumispaik kõigile, keda seob Eesti ja elu Austraalias. See on kogukonna enda loodud veebileht, mis hoiab eestlasi ühenduses – jagades lugusid, sündmusi, olulist praktilist infot ning kultuuri- ja kogukonnaelu üle kogu mandri. HEIA on sündinud soovist hoida elus eestlust ka kaugel kodumaast, pakkudes sooja ja avatud ruumi, kus iga eestlane – olenemata elukohast või põlvkonnast – on oodatud. Kristel Alla, HEIA toimetaja, pani kokku uue aasta tervitused  koos oma mälestusega.

Tervitused sulle! Jah, sulle – olenemata sellest, millises maailma paigas sa oled ja mida iganes aknast välja vaadates näed (lõõskavat päikest või kõrgeid lumevalle). Siin on meie uusaastatervitused, mille panime teele armastuse, optimismi ning õhus püsiva ilutulestiku lõhnaga.

Käes on aasta esimene päev. Uus algus. Kosmiline Ctrl + Alt + Delete. See maagiline hetk, kui avame silmad ja usume viivuks, et oleme täiesti uued inimesed, kes raudkindlalt joovad rohkem vett, vastavad e-kirjadele õigeaegselt ja teevad igal hommikul trenni.

Hoia sellest tundest kinni. Pista see endale taskusse peitu. Kasuta seda muretult kogu aasta jooksul.

Eestis üles kasvades ei olnud 31. detsember tavaline päev – see oli SÜNDMUS. Kindlasti vähemalt sama hea kui jõululaupäev. Võib-olla paremgi.

Jõuludega kaasnesid kohustused. Eestis ei anna jõuluvana lihtsalt kingitusi: ta nõuab esinemist. Tuleb laulda. Tuleb tantsida. Tuleb ette lugeda salm, mis poolenisti meelest läheb. Oma headust tuleb tõestada. Alles siis võid kingi enda kätte saada. Jõuludega seondusid päris kuusepuu ja suur surve.

Uusaastaöö aga oli kaos, rõõm, ilutulestik ja null ootust – välja arvatud õnne ja uute alguste suhtes.

Mul on olnud privileeg tähistada uut aastat Eestis ja Austraalias erinevatel viisidel – valjuhäälselt, vaikselt, higiselt, vihmaselt ja koos loomadega, keda absoluutselt ei tohiks jalutama viia.

Oli too aasta, mil ma saabusin Austraaliasse seljakotituristina ja tervitasin uut aastat, hõivates kell seitse hommikul muruplatsi Sydney ooperiteatri lähedal. Jah. Kell seitse. Hommikul. Me jäime sinna kogu päevaks. Tõelised tšempionid. Nagu Sydneys ikka. Need ilutulestikud on ju maailmakuulsad.

Ilutulestik? Uskumatu, täpselt nagu reklaamitud. Kõrvulukustav. Iga minutit ootamist väärt. Päikesepõletus? Jõhker, aga väga austraaliapärane suveniir.

Siis oli veel aastavahetus Queenslandis Bundabergis – vihmane, aeglane, rahulik. Mitu päeva järjest sadas, mis tähendas mõnusaid lugemismaratone ja toiduvarude täiendamist vihmahoogude vahel.

Ühel sellisel väljaskäigul märkasin oma aia taga väikest rahvahulka. Astusin uudishimulikult lähemale ja avastasin melu põhjuse:

Minu naaber jalutas oma maoga. Jah, sa lugesid õigesti. Maoga.

Me saime teada, et Adam – minu habemega, rahulik, muretu naaber – viib oma eaka püütoni aeg-ajalt jalutama. Madu oli kunagi vigastatuna tema juurde jõudnud, armastusega terveks ravitud ja elas nüüd mugavat elu, mis hõlmas aeg-ajalt koolikülastusi ja ühte rotti kuus. (Ei, Adam ei üritanud oma püütonit harida – ta näitas teda koolilastele, kuidagiviisi õpetajate loal.)

Püütonile sobisid õrnad paitused. Ma paitasin teda ja tegin vapra näo pähe, kuigi tundsin iga keharakuga soovi minema joosta. Ma ei pannud püütonit oma kaela ümber, nagu Adam soovitas. Mulle täitsa meeldib elada.

Aastavahetuse mälestused on tõesti väga erinevad.

Eestis on aastavahetus alati olnud vaimustavalt lärmakas. Kõik läksid ilutulestiku ja säraküünaldega õue, hoolimata ilmast või tervest mõistusest.

Kui kesköö kätte jõudis, kallistasime kõiki. Sõpru. Naabreid. Võõraid. Inimesi, keda me pärast seda enam kunagi ei näinud. Me karjusime ööpimedusse „head uut aastat!”, nagu oleks see olnud meie rühmatöö ja me kõik oleksime selle eest võrdselt vastutanud.

Isegi koju kõndides hüüdsime mööduvatele võõrastele „head uut aastat!”. Mõne maagilise minuti jooksul olid kõik omad inimesed.

Austraalias elamine tähendab, et mul on kaks aastavahetust. Üks Austraalia oma. Üks Eesti oma. See tähendab kahekordset rõõmu ja kahekordset sõnumite saatmise kaost.

Sõnumid enne keskööd. Sõnumid pärast. Telefonikõned eri ajavööndite vahel. Potid podisevad pliidil, samal ajal saadan mina ühe käega välkkiirelt uusaastasoovidega sõnumeid.

Mõnikord on see kaootiline. Mõnikord on see kurnav. Mõnikord mõtlen, miks ma nõustusin kokkama, küpsetama ja ajavööndeid arvestama.

Ja ometi ma armastan seda. Sest see on ainus aeg aastas, mil isegi kõige hõivatumad teismelised, kõige raskemini kättesaadavad sugulased, noored, vanad – kõik jäävad hetkeks seisma. Kõik saadavad selle sõnumi. Me kõik oleme kohal.

Teine pikaajaline traditsioon, mille ma teismeeas Eestis omaks võtsin – pole õrna aimugi, kust –, on sulgeda keskööl silmad ja soovida uueks aastaks midagi. Midagi mulle, midagi mu lähedastele.

Mõnikord on mul ainult kaks soovi, teinekord kulub mul nende kõikide loetlemiseks kaksteist minutit. Ma ei jaga neid kunagi kellegagi. Igal aastal on need uued. Hea tervis. Armastus. Tantsimine järgmisel aastavahetusel. Miljon dollarit minu pangakontol. Ausalt öeldes väga mõistlikud soovid. Mõned neist lähevad täide. Mõned ei lähe. See on okei. Oluline on soovimine ise.

Teine minu pere pikaajaline traditsioon on kõigi horoskoopide valjusti ette lugemine. Mis teema eestlastel horoskoopidega on? Igal aastavahetusel näidatakse neid riigitelevisioonis. Ennustused riigile. Ennustused inimestele.

Rahvuslik hobi – ühiselt paremast tulevikust kujutluspildi loomine.

Uue aasta alguses on vähemalt minul selline tunne, nagu keegi kusagil vajutaks taaskäivitusnuppu ja ütleks: „Võid kaasa võtta kõik oma senised saavutused, aga jäta oma kahetsused selja taha.“

2026. aastasse ei lubata negatiivset pagasit kaasa võtta. Emotsioonide kohvri punni pakkimine on keelatud. Ei mingeid raskeid seljakotte, mis on täis vanu pettumusi. Ainult lootused. Unistused. Uudishimu. Lahkus.

Head kavatsused enda, oma lähedaste, ehk ka kogukonna jaoks? Astu üle läve.

Usaldan sulle saladuse: sina otsustad, kuidas see aasta läheb. Sul on võimalik lootust elus hoida. Seda kaitsta. Muuta see aasta selliseks, nagu sa soovid. Ja kui sa unustad? Taaskäivitusnupp töötab igal ajal. Mitte ainult täna. 

Happy New Year! Head uut aastat! 💙