Ene-Margit Tiit: Eestlased maailma rahvaste seas eile ja täna

Ene-Margit Tiit
TÜ emeriitprofessor ja statistik
 

Iiri väljarändajad on paljudes valdkondades väljapaistvad, üle ilma kuulus on iiri tants ja muusika. See, et eestlastel midagi sarnast pole välja panna, on sõltunud ajaloost - meie väljaränne oli suunatud põhiliselt Venemaale, kus kommunistid hävitasid vähemusrahvaid.

Mind ajendas seda kirjakildu kirjutama kolumnist Jüri Reinvere nädalavahetusel Postimehes ilmunud väga sisukas essee, milles ta väljendas uue väliseestluse seisukohti. Märkasin kohe ebakõlasid esitatud arvudes ja nende tõlgendamises.

Kõigepealt peatun väitel «rahvaloendus ei väljenda tõtt». Kas see väide on tõene? Tänapäeval on selge, et rahvaloendus annab tegelikule rahvaarvule vaid hinnangu, seega täpne rahvaarv tõepoolest mõnevõrra erineb rahvaloenduse tulemusena esitatust. Erinevus on aga üsna väike, mitte enam kui üks-kaks protsenti rahvaarvust. Seda ebatäpsust põhjustab tänapäeva inimeste mobiilsus nii Eestis kui ka kõigis teistes arenenud riikides. Seega on tänapäeval rahvaloenduste ja registrite andmed kõige tõesemad võimalikud andmed rahvaarvu kohta.

Teine probleem on aga see, et rahvaloendusel loendatakse üksnes loendatava riigi püsielanikke, mitte neid, kes elavad väljaspool kodumaad. Tõsi, vahel küsitakse mõni küsimus ka lahkunud omaste kohta, kuid neist vastustest ei saa kuigi olulisi järeldusi teha.

Teatavasti korraldab ÜRO rahvaloendusi kogu maailmas. See tähendab, põhimõtteliselt on võimalik lugeda kokku needki elanikud, kes väljaspool seda riiki elavad. Selleks on tarvis panna kokku kõigi maailma riikide sama perioodi rahvaloenduse tulemused. Tänapäeval pole sellise rehkenduse juures peamine probleem töömaht (läbi tuleb sõeluda kogu Maa elanikkond, st üle kaheksa miljardi inimese), vaid hinnangute täpsus.

Eri maades mõistetakse rahvusena erinevaid tunnuseid (enamasti kodakondsust, sageli ema- või kodukeelt, etnilise kuuluvuse erinevaid määratlusi, usku, sünnikohta ja mõnel pool on rahvus hoopiski delikaatne näitaja, mida loendusel ei fikseeritagi). Lisaks on oht, et vähetuntud rahvuste esindajad satuvad loendusandmete töötlemisel lahtrisse «muud» ja andmed selle rahvuse arvukuse hindamiseks lähevad kaotsi.

Seega ei anna ka sellisel viisil rahvaloendusest saadud andmed lõplikku tõde väikeste rahvuste kodumaast eemal elavate isikute arvu kohta.

Tegelesin selle teemaga mõne aasta eest, kasutades (nii palju kui võimalik) rahvaloenduste andmeid, meie rahvastikuregistri andmeid lahkunute sihtriikide kohta, küsitluste käigus kogutud andmeid, väliskogukondade poolt antud infot ja muid vähegi kättesaadavaid allikaid (vt Akadeemia 5 ja 6, 2023). Selgus, et kõiki allikaid kokku pannes õnnestus tänapäevaste väliseestlaste arvuks saada 195 000.

Arvestades, et uuring kattis praktiliselt kõiki riike kõigil kontinentidel (küll eri kohtades eri vormis), võib oletada, et hinnanguviga, eriti alakaetus ei ületa viit protsenti. Samal ajal oli kodueestlaste arv rahvaloenduse (ja rahvastikuregistri) andmetel 920 000.

Kuuendik eestlastest elab praegu välismaal

Selle rehkenduse alusel elab tänapäeval välismaal umbes 17 protsenti, jämeda hinnanguna - kuuendik kõigist eestlastest.

Võiks küsida: mida tegid meie esivanemad valesti, et pole tekkinud võimsat ja suurearvulist väliseesti kogukonda, nagu on iirlastel?

Esimene suurem väljaränne Eestist toimus 19. sajandil, kui pärisorjusest vabanenud eestlased maapuuduses oma kodumaalt lahkusid. Eestlaste arv oli toona hinnanguliselt alla miljoni ja välja rändas kuni 200 000 inimest. Seda rännet võib võrrelda iirlaste rändega ligikaudu samal ajal ja sarnasel ajendil.

Aga iirlasi oli 19. sajandi keskel eestlastest umbes kümme korda rohkem (üle kaheksa miljoni) ja ka väljarändajaid oli umbes kümme korda rohkem - üle kahe miljoni. Kuid erinevusi oli teisigi.

Selles, et Eesti diasporaa jäi varju ja välja ei paista, on olulisel määral süüdi sadakond aastat tagasi toimunud sündmused Venemaal, kuhu eestlased olid rännanud. Eesti iseseisvumisel õnnestus ligi veerandil Venemaale välja rännanutest (ca 40 000 inimest) optsiooni alusel tagasi pöörduda, kuid need enam kui 150 000, kes kohale jäid, ei saanud ennast rahvusrühmana Nõukogude Venemaal kehtestada.

Eestikeelsed koolid suleti, meie rahvuskaaslasi represseeriti igati. Seega, eestlaste läbi aegade suurimas rände sihtpiirkonnas ei saanud elujõulist diasporaad tekkida (kuigi alged tsaariajal rajatud õitsvate ja edumeelsete külade näol olid olemas). Ja mujale - Ameerikasse, Austraaliasse ning Euroopassegi - sattusid sel ajal vaid võrdlemisi vähesed eestlased, neid polnud piisavalt vähegi väljapaistva kogukonna moodustamiseks.

Järgmine suurem eestlaste väljaränne - hinnanguliselt kuni 80 000 inimest - toimus Teise maailmasõja järel. Siis tekkis arvestatav eestlaste diasporaa nii Rootsis, Kanadas kui ka mujal. Kuigi väljarändajate arvukus oli varasemast veelgi väiksem, igal pool vaid mõnikümmend tuhat inimest, suudeti luua toimivad ja kultuuri loovad kogukonnad. Väärib meenutamist, et Teise maailmasõja järgsetel aastatel hoidsid ja arendasid väliseestlased eesti kultuuri, eriti kirjandust märksa viljakamalt kui okupatsiooni tingimustes elavad kodueestlased.

Vaimult võib ikkagi suureks saada

Arvukuse poolest ei suuda me tänapäeval võistelda ei iirlaste ega ka soomlastega, selle lahingu kaotasime juba sajandeid tagasi, kui meie kodupinnal kähmlesid omavahel mitmed võõrvallutajad ja kasutasid meie esivanemaid õigusteta sõjasulastena, nagu ka viimases, II maailmasõjas, kus eesti mehed - hinnanguliselt 80 000, st kaheteistkümnendik kogu rahvaarvust - olid võõras mundris kahurilihaks mõlemal pool rindejoont.

Niisiis, miljonilise rahvana tuleb meil ikka meenutada Jakob Hurta, kes enam kui 150 aastat tagasi ütles: «Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!» Seda me ju ka järgime: eestlaste hulgast on võrsunud mehi ja naisi, kelle vaimusuuruse üle on meil põhjust uhkust tunda - elagu nad pidevalt kodumaal või rännaku maailmas ringi.

Ja nad on endid ikka maailmale eestlastena esitlenud - alates Ants Laikmaast, kes oma pilte signeerides märkis päritolukohaks Wigala (kui Eesti riigina veel maailmakaardile polnud kantud) ja «maailma tugevaimast mehest» Georg Lurichist, keda küll «võitmatuks venelaseks» tituleeriti, kuid kes ometi ei unustanud ühelgi etteastel ütlemast, et ta on eestlane. Ei sakslaseks ega venelaseks pole meie inimesed end kunagi ega kuskil soovinud nimetada. Selle poolest pole meil põhjust ka iirlaste ees häbeneda.

Meie mure on hoida ja väärtustada nii kodumaal kui ka võõrsil oma keelt ja kultuuri. Oma keele eriline väärtus ilmneb tänapäeval varasemast selgemini. Mitmed rahvad, sealhulgas ka iirlased, teevad pingutusi, et taaselustada oma iidset keelt võimalikult paljudes elusfäärides.

Õnneks oleme me selles osas paremas seisus paljudest teistest väikerahvastest (ka iirlastest) - eesti keel elab ja areneb. Meie eesmärk on, et seda kõneleksid vabalt ka kõik meie kaasmaalased. Ja me usume ning loodame, et eesti keelt ei unusta ära ka need eestlased, kes elavad välismaal - ajutiselt või kestvalt.

Keel ja kultuur on need võimsad sidemed, mis meid - kodu- ja väliseestlasi - ühendavad ja eesti rahva püsimise kindlustavad.