„Iga eestlane loeb!“: uus üleilmse eestluse eriesindaja sukeldus kohe töösse

Olles veetnud kuus aastat Aasias on Marti Mätas valmis innuga asuma uude ametisse üleilmse eestluse erivolitustega diplomaatilise esindajana ja levitama sõnumit, et iga eestlane loeb. 

Marti Mätas vestles ERR Newsi ajakirjanikuga Tallinnas eelmisel nädalal – vahetult pärast seda, kui ta oli naasnud Kanadast Ontariost ning vaid kaks nädalat pärast seda, kui ta oli alustanud tööd üleilmse eestluse erivolitustega diplomaatiline esindaja ning üleilmse eestluse, aukonsulite ja kultuuridiplomaatia osakonna peadirektorina. 

Teie esimene tööülesanne uuel ametikohal oli minna otse Torontosse ja ühte suurimasse eesti kogukonda maailmas. Kas see oli hea ajastus või välisministeeriumi hea planeerimisoskus?

Ma arvan, et see oli tore kokkusattumus, sest ma olin just naasnud oma kuueaastaselt lähetuselt Aasias. Veetsin kolm aastat Lõuna-Koreas ja seadsin seal sisse meie uut saatkonda. Ma kohtusin ka paljude eestlastega – noh, „paljudega“ on suhteline mõiste, sest Koreas elab vist umbes 20–30 eestlast. Siis kolisin Hiinasse, kus veetsin kolm aastat Pekingis. Enne seal saatkonna avamist elas seal umbes 30–40 eestlast. Nii et tegelesin ka sellega. 

Siis naasin juuli lõpus Eestisse, et uuele ametikohale asuda. Võtsin lühikese puhkuse ja 19. augustil lendasin Torontosse. Nii et see oli mu esimene tööülesanne ja see oli tõesti suurepärane võimalus, sest ma sain kohe esimesel nädalal saada parema ettekujutuse sellest, mida need kogukonnad endast kujutavad, kuidas nad tegutsevad ja milliste probleemide ees nad seisavad. 

Loomulikult oli ka pidulik sündmus KESKfEST, millega tähistati rahvusvahelise eestlaste KESKUSe peatset avamist. See oli tõesti imeline ja olin väga rõõmus, et sain sellest osa, eriti alles alustades. Nii et see oli omamoodi kokkusattumus, aga minu jaoks suurepärane võimalus. 

See pidi olema väga liigutav, eriti kuna see langes kokku Eesti iseseisvuse taastamise 35. aastapäevaga. Seda tähistati Eestis, aga see oli ka diasporaale ülioluline. 

Tõepoolest – ja see oli ainult üks osa. Seal toimus uskumatu valik üritusi ja neid korraldati peaaegu nädal aega, kaasatud olid erinevad ministeeriumid ja kohal olid paljud esindajad Eestist. Ma olin väga üllatunud, et seal oli ka palju eestlasi väljastpoolt Kanadat! Nägin palju inimesi USAst, Austraaliast, Eestist tulid esinema suured koorid, rahvatantsijad Brüsselist ja teistest piirkondadest… See eestluse tunne oli seal täiesti olemas. 

Viskasin nalja, et olin seal ainult nädal aega, aga vabalt võis jääda mulje, et pool Torontot on eestlasi täis, sest igal pool linnas oli nii palju eesti keelt kuulda. See oli suurepärane. 

Toimus suur laulu- ja tantsupidu „Valguspidu“ ning pärast selle lõppu mindi kõrtsidesse ja hakati „Õllepruulijat“ laulma, inimesed käisid ringi rahvariietes ja oli lihtsalt hästi eestlaslik õhkkond. Tõesti oli tunne, nagu oleksin laulupeo ajal Tallinnas või Tartus. 

Sellest kirjutati ka veebis: „Selline tunne, nagu oleks Tallinnas laulupeol! Kõik on metroos rahvariietega!“

See oli imeline. Kõik ütlesid, et tavaliselt nii ei ole, aga tol nädalal nägin just sellist Torontot. 

Kas teie ettekujutus eesti kogukonnast või sellest, mida tähendab olla eestlane välismaal, muutus selle reisi käigus kuidagi? 

See vist ei muutunud, aga ma sain kogemusi juurde. Olen peamiselt suhelnud nooremate põlvkondadega – nendega, kes lahkusid Eestist umbes 5–10 aastat tagasi –, eriti Aasias. Nad ei ole kaua välismaal olnud, nii et mul ei olnud vahetuid kokkupuuteid vanemate põlvkondadega, kes on aastakümneid välismaal elanud. See oli minu jaoks eriti oluline ka sellepärast, et nagu igal aastal, meenutame ka sel sügisel 1944. aasta suurt põgenemist. 

Nüüd sain päriselt aru, millised probleemid neil praegu on ja kuidas nad tahavad korraldada seda põlvkondade vahetust, mis on samuti keeruline. Ja kuidas nad meelitavad nooremaid põlvkondi üritustel osalema. Oli näha, et asjad on muutumises. 

Muidugi on seal kauem olnud põlvkondadel nüüd juba järeltulijad, aga on ka „uued“ eestlased, kes on sinna hiljuti kolinud, ja nad on kenasti kokku sulanud ja nende jõupingutustega ühinenud. Selles mõttes paistis kõik väga elujõuline ja paljutõotav. 

Mainisite Kotjajärve Metsaülikooli ajal antud intervjuus, et Eesti valitsus ja välisministeerium ei kavatse enam teha nii rangelt vahet „kodueestlaste“ ja „väliseestlaste“ vahel ning et nad on kõik lihtsalt eestlased. Osa välismaa eestlasi peab seda positiivseks eemaldumiseks „lõhede tekistamisest“, aga teised peavad diasporaas elamist oma identiteedi osaks, sest nad ei kasvanud üles samamoodi nagu nende eakaaslased Eestis. Kuidas leida tasakaal nende ühisosa austamise ja eesti kogukondade erineva argielu vahel? 

Arvan, et oluline on lasta igaühel oma identiteedi üle ise otsustada. Kui soovitakse uskuda, et ollakse eestlased, kes on ühinenud siinse eesti kogukonnaga, siis võib seda teha. Kui soovitakse säilitada oma „väliseesti“ identiteeti, võib ka seda teha. Me soovime nende kõigiga suhelda. 

Meie seisukoht on, et eestlasi on nii vähe, et iga inimene – iga viimane kui inimene – loeb. See teeb ka meie töö tähendusrikkamaks: me saame kõigiga peaaegu individuaalselt suhelda – iga kogukonnaga, ka kõige väiksemaga. Suured riigid seda kunagi ei tee. Kui rääkida prantslaste või sakslastega, siis neil küll selliseid projekte ei ole. 

Ma rääkisin isiklikult vist kõigi Toronto eestlastega: see võimalus on olemas. See ongi Eesti eelis, et me saame nendega individuaalsemalt suhelda ning eri rühmadele, inimestele ja huvidele eri moodi läheneda. Selles küsimuses oleme väga avatud: inimesed saavad ise otsustada. 

Mõistagi on eesti identiteet viimaste aastakümnetega kõvasti muutunud. Välismaa eestlaste kogukond oli varem väga kinnine, aga nüüd on palju eestlasi, kes on sündinud Eestis, lähevad kooli ühes riigis, kolivad seejärel teise ja jäävad lõpuks pensionile kolmandas. Nii et meil on niinimetatud üleilmne eesti kogukond. Inimeste tunnetus ei ole seotud ühe konkreetse riigiga, vaid on globaalne. Ja eestlaste kogukond on tõesti üleilmseks muutunud. 

Olete nüüd üleilmse eestluse erivolitustega diplomaatiline esindaja. Milline peaks olema üks hea üleilmse eestluse esindaja? 

Arvan, et see on seotud eelmise küsimusega. On vaja mõista kogukondi. Seda me püüamegi teha. Püüame rääkida nii paljudega kui võimalik ja külastada nii paljusid kogukondi kui võimalik. Soovime mõista nende muresid ja ootusi Eesti valitsusele. Sest me oleme avatud, valitsus on avatud ja me peame koostööd nende kogukondadega väga positiivseks. 

Leian, et hea üleilmse eestluse eriesindaja peaks olema avatud kõikvõimalikele ideedele ja erinevatele vanuserühmadele. Peame suhtlema noortega, kes on hiljuti Eestist ära kolinud, aga ka nendega, kes elavad Ehatares, mis on eestlaste vanadekodu Torontos. Peame välja mõtlema, kuidas nende kõigiga rääkida.

Kuuldes sõnu „esindaja“ ja „diasporaa“, võib tekkida mõte, et seda tööd peaks tegema mõni diasporaa liige. Kui leiduks sobiv inimene, siis kas teie meelest peaks sellel ametikohal olema mõni diasporaa eestlane? 

See on natuke teine asi. Suhtleme pidevalt paljude väliseesti organisatsioonidega, nagu Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) ja Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN), kes on kõik kohapeal ja teevad oma tööd. Ma olen Eesti teine üleilmse eestluse eriesindaja ja leian, et see ametikoht näitab, et valitsus võtab seda teemat tõsiselt ja hindab koostööd nende eesti kogukondadega. Sellepärast valitsus selle ametikoha lõigi. 

Nii et me teeme muidugi koostööd, aga meie töö on pisut erinev, sest ministeeriumi poolelt proovime leida mooduseid nende kogukondade toetamiseks ja nende tegevusele kaasa aitamiseks. Selleks saame valitsuselt rahastust taotleda ja seda kogukondade eri projektide vahel jaotada. Nii et me pakume valitsuse poolt tuge. 

Nii et pigem esindate Eesti riiki kui diasporaad? 

Täpselt nii. Ma „tõlgin“ kogukonna sõnumeid valitsusele ja vastupidi. 

Mainisite ka seda, et Eesti poliitika on eemaldunud üleskutsest „Kolige kõik tagasi“. Mis on muutunud? 

Minu meelest tuli sõnum „Talendid koju“ liiga vara ja oli liiga jõuline. Meil olid loomulikult head kavatsused: tahtsime öelda, et Eesti on siin ja kõik on oodatud naasma – ja me ei ütle, et teid ei oodata tagasi. Aga me ei saa kedagi sundida. 

Pealegi me mõistame, et nendel vanadel kogukondadel on nüüdseks juba teises riigis juured maas – aga on ka noortel, kes on Eestist ära kolinud. Nad võivad kaaluda naasmist ja me soovime pakkuda mitmesuguseid võimalusi selle hõlbustamiseks. Aga me ei saa neile öelda, et valitsus tahab, et te nüüd tagasi tuleksite ja teeksite seda otsekohe. Seda me teha ei taha. 

Me vist alustasime liiga jõuliselt. Nüüd ütleme, et kõigil on õigus otsustada, kus nad elada tahavad, aga nad on endiselt eesti kogukonnas ja eesti diasporaas oodatud. Et ükskõik, kus nad elavad, ja ükskõik, millega nad tegelevad, on nad oodatud toetama Eestit ja meie jõupingutusi – mida riik parajasti soovib saavutada. 

Mainisite ka, et koos aukonsulite ja kultuuridiplomaatiaga on eestlased välismaal samuti Eesti esindajad – kas välismaal teatritrupiga esinedes või lihtsalt Californias või Vancouveris või Sydneys elades ja oma asju ajades. Et nemad on ka väikestviisi diplomaadid. 

See on tõsi. Ma olen töötanud väljaspool Eestit diplomaadina, aga ma olen ka elanud välismaal mittediplomaadina ning ma tean, mida see tähendab, sest meid on nii vähe. Kui keegi kohtub eestlasega välismaal, oled justkui saadik: sinu põhjal antakse hinnang tervele rahvale. Nii on igal eestlasel suur vastutus: tuleb hästi käituda ja proovida olla meeldiv inimene. Paljud seda teevadki, olen seda mitmes riigis näinud. 

Tõime hiljuti aukonsulid meie osakonna alla, varem olid nad majandusdiplomaatia osakonna vastutusalas. Mõistagi keskenduvad nad ka nüüd peamiselt Eesti ettevõtjate aitamisele, aga me peame neid ka selle eesti kogukonna liikmeks, isegi kui nad ise eestlased ei ole. Arvan, et meie osakond saab kasutada selle kahe rühma vahelist sidet ja sünergiat, sest ka nemad esindavad Eestit – täpselt nagu teised eestlased välismaal ja kultuuridiplomaatia. 

On väga oluline, et meil oleks selline positiivne, toetav võrgustik, eriti praeguses geopoliitilises olukorras, sest me tahame, et Eesti sõnumid jõuaksid kohale. Võib ka öelda, et kõik välismaal elavad eestlased on omamoodi poliitikud, sest loodetavasti esindavad nad Eesti poliitilisi vaateid, eriti kui asi puudutab Eesti julgeolekut. Nad saavad olukorda selgitada. 

Meil on kampaania, mis rõhutab, et „Narva ei ole järgmine“. Välismaal elavad eestlased teavad, et Narva on turvaline. Võib-olla käisid seal eelmisel suvel – nüüd saad selgitada, et seal on turvaline, et Eesti on turvaline koht reisimiseks, äritegemiseks ja investeerimiseks. Võib ringi vaadata ja näha, et siin ei ole mingit vahetut ohtu. 

Suurimad eestlaste kogukonnad on Põhja-Ameerikas, Austraalias, aga ka Venemaal, Rootsis ja Soomes. Kuidas on lugu väiksemate kogukondadega, näiteks Brasiilias ja Argentinas? Kui palju välisministeerium nendega suhtleb? 

Olen kohtunud mitme inimesega Lõuna-Ameerikast, isegi Hiinas olles. Eestlasi võib tõesti igas maailma punktis kohata, iial ei või teada, kus mõni välja ilmub.

Aga tegelikult on meil Lõuna-Ameerikale häid uudiseid! Avame Brasiilias suursaatkonna ja see on juba tööd alustanud. Nii et kui on olemas suursaatkond, on see kõigile nendele kogukondadele peamine kontakt. 

Ma tean, et eestlastel on saatkondadele ka kõrged ootused. Nad tahavad jõulupidu, jaanipäevapidu… 

… ja vabariigi aastapäeva. 

Just! Nii et soovitame saatkondadel tungivalt kohalike kogukondadega töötada ja midagi korraldada. 

Muidugi on see keerulisem riikides, kus saatkonda ei ole, aga see arv on kasvamas: oleme tänavu avanud viis uut saatkonda, nii et asi liigub paremuse suunas. Kuid muidugi ei saa me võrrelda end suurte Euroopa riikidega. On veel palju kohti, kus meid kohal ei ole, aga siin ongi abiks aukonsulite võrgustik. Need kogukonnad võivad külastada naaberriiki või võtta ministeeriumiga otse ühendust, kui nad abi vajavad: meil on mitmesugused toetusprogrammid ning kogukonna projektide jaoks saab rahastust taotleda, ükskõik kus need asuvad või kui suured need on. 

Kuidas on topeltkodakondsusega inimestega, kes on välismaal sündinud ja soovivad Eestisse kolida, aga ei pruugi eriti hästi eesti keelt osata? Või pensionäridega, kelle välismaine pension võimaldab Eesti paremini ära elada? Väliseestlastega, kes tahavad lihtsalt „koju“ oma juurte juurde naasta? 

Olen kuulnud nii vanemaid kui ka nooremaid ütlemas, et neile teeb muret vähene keeleoskus. Aga meie ütleme, et sellest pole midagi! Sest, nagu ma ütlesin, loeb iga eestlane. Sellepärast on suur osa meie kommunikatsioonist nüüd ka inglise keeles. Ka veebilehel Global Estonian, mis on peamine üleilmse eestluse infokanal, on ingliskeelne versioon. Me teame, et on inimesi, kes ei valda enam eesti keelt, samuti on abikaasasid ja sõpru, kes on nüüd suured Eesti fännid, kuigi enne neil sellega mingit seost ei olnud. Nii et proovime nüüd ajada asju kahes keeles. 

Lisaks pakume muidugi võimalusi keeleõppeks. On veebikursused ja kui oled noor, võid panna end kirja Üleilmakooli. Nii et kui soovid eesti keelt õppida, on see võimalik – aga see ei ole eeltingimus. Kaasa võid ikka lüüa. 

Ka Eesti on nii rahvusvaheliseks muutunud! Suuremates linnades, eriti Tallinnas ja Tartus, elab väga palju välismaalasi. Nii et minu meelest pole sellest midagi, kui oled eesti päritolu, aga ei oska eesti keelt: siin saad ikka vabalt hakkama. Ära karda ega tunne end halvasti, kui su eesti keel natuke teistsugune on. See on täiesti mõistetav ja kõik saavad sellest aru. 

Abimeetmed on olemas, muu hulgas ka Eestisse kolimisel, aga nendes võib olla raske orienteeruda. Kui keegi soovib lihtsalt siia kolida ja uut elu alustada – ilma IT-hariduseta, ilma õppejõu kohata – ja neil on koht, kus enne jalule saamist elada, aga neil on vaja lennukipileteid või raha, et korter üürida – kas ka selliste inimeste jaoks on toetus olemas? 

Ausalt öeldes ei ole ma tagasipöördumisprogrammidega nii detailselt kursis, sest neid haldab Integratsiooni Sihtasutus, aga kahjuks ei saa riik maksta kinni pileteid ega majutust. See raha tuleb ise leida. Aga nende saabumise võimalikult sujuvaks ja mugavaks muutmiseks on teisi mooduseid. Integratsiooni Sihtasutusel on selleks mitmesuguseid programme. 

Soovitame alati alustada veebilehest Global Estonian ja hakata seal uudiskirja tellijaks. Oleme selle kallal tublisti vaeva näinud ja selles on palju linke, kust leiab kogu vajaliku teabe. Tahame kõik ressursid ühes kohas ära tuua, et õiget infot ei peaks eri kohtadest taga ajama: proovime seda võimalikult käepäraseks teha. 

Teine teema, mis paljudes väliseestlastes segadust tekitab, on passi ja ID-kaardi taotlemine. Riigiti on terminoloogia ja kodakondsuse andmine väga erinev, aga sageli jõutakse faktini, et Eesti seadustega on topeltkodakondsus keelatud ja Eesti kodakondsuse taotlemiseks on vaja teistest kodakondsustest loobuda. Ei saada aru, et viidatakse naturalisatsioonile, mille puhul kehtivad teised reeglid, ja et tegelikult on topeltkodanikud olemas. Lõpuks abistatakse teineteist Facebooki gruppides ja selgitatakse, kuidas see kõik käib. Kas ministeerium saaks aidata seda kuidagi selgitada? 

Peab üle kontrollima, aga minu meelest on see teave juba välisministeeriumi veebilehel olemas. Tõtt-öelda ei tea ma nendest menetlustest veel kuigi palju, sest ma ei ole nendega tegelenud, aga soovitaksin võtta ühendust lähima saatkonnaga ja nemad selgitavad kindlasti kõik ära. 

Juttude järgi on saatkondadest palju abi olnud. 

Meie konsulid tunnevad kõiki menetlusi ja nõudeid. Proovime teha selle võimalikult selgeks ja lihtsaks. 

Aeg-ajalt kerkib ikka üles küsimus, kas Eesti seadustega peaks lubama topeltkodakondsust. Praegu on konks selles, et Eesti seaduste kohaselt ei ole see lubatud, aga põhiseaduse järgi on kodakondsus jus sanguinis alusel igal Eesti kodaniku järeltulijal. Praegu on juba kümneid tuhandeid topeltkodanikke, kaasa arvatud Eesti ja Ameerika, Eesti ja Vene ning Eesti ja Kanada kodakondsusega. Kas see on kokkuvõttes positiivne…?

Seda ma parema meelega ei kommenteeriks, sest see on poliitiline otsus, nii et see, kuidas selle küsimusega tegeleda või kas midagi muuta, on poliitikute otsustada. Mõistagi teame, et see teema on päevakajaline ja puudutab paljusid inimesi. Meie lähtume oma töös lihtsalt kehtestatud eeskirjadest. 

Aga rääkides päris inimestest, mitte seadustest – mainisid, et on olemas erisuguseid eestlasi, kaasa arvatud need, kes elavad välismaal. Kas üldises plaanis on hea, et on nii palju topeltkodakondsusega eestlasi? 

Eesmärk peaks olema, et kõik tunnevad ennast hästi ja on selle kodakondsusega, mida nad soovivad ja saavad hankida, kaasa arvatud Eesti. Aga kahe, kolme või ükskõik kui mitme kodakondsuse lubamine on poliitiline otsus, nii et kui veenda poliitikuid, et midagi tuleb muuta, siis võib seda muuta. 

Veetsite kuus aastat Aasia eri riikides ja linnades. Kas Eestisse naastes tabas teid ka millegi puhul kultuurišokk? 

Ma käisin sellel ajal pidevalt edasi-tagasi, ma käisin Eestis oma kolm-neli korda aastas. Aga mingitest asjadest tundsin ikka puudust.

Esiteks kliima – jahe ilm. See on praegu oluline teema: Eesti on populaarsemaks muutumas, sest siin ei ole nii palav kui paljudes Lõuna-Euroopa riikides, ja see on meie eelis. Peking ei ole liiga kuum, aga pärast palavat pikka Pekingi suve tundsin ikka väga puudust jahedatest Eesti suvedest. Paljud nurisevad selle üle – et ei ole piisavalt soe. Aga kui oled kogenud vastupidist, hakkad seda tõeliselt hindama. 

Samuti teate, et kõik eestlased on oma toidu järele hullud ja Koreas sai isegi Eesti leiba poest osta, mis oli suurepärane. Aga Hiinas oli see võimatu, nii et esimese asjana – ja see on väga eestlaslik – püüad leida koha, kust saab rukkileiba, kas või Saksa leiba. 

Eestisse naastes olen seda tasa teinud ja liiga palju söönud – kõiki neid maitsvaid asju, millest puudust tundsin. 

Ma olen pärit Pärnust – see on tore merelinnake. Nii et sellistes suurlinnades nagu Soul ja Peking elades tundsin puudust vaiksetest parkidest. Kui hooaeg on läbi, aga ilm on veel ilus, saab seal pühapäeva varahommikuti jalutada ja seal ei ole kedagi – võib-olla kokku kolm inimest.

Peking on natuke teistsugune. 

Jah, täpselt. Ma ei kurda – mulle meeldis seal ka. Aga ma pidin sageli seletama, eriti Hiinas. „Te olete nii väiksed! Teil on ainult 1,3 miljonit inimest, meil on 1,4 miljardit!“ Siis küsisin mina alati: „Miks on teie meelest suur riik hea?“ Sest nende meelest on suures riigis elamine alati hea.

Aga ma armastan seda! Ma armastan seda väikest riiki. Sest see on väga mugav ja ma tunnen end siin nii hästi. Mul on tunne, et kuulun väikesesse kogukonda ja saan ringi käia ilma suurte rahvamassideta ja see on suurepärane, mulle see tunne väga meeldib! Ma ei tea, kas nad saaksid minust aru, sest neil pole sellist kogemust kunagi olnud, aga ma proovisin neid veenda, et väikeriigis elada on samuti hea. 

Kas soovite sealveedetud ajast midagi uude ametisse kaasa võtta?

Kindlasti, ma õppisin seal palju. Eelkõige näiteks seda, et igas riigis on kogukondadega suhtlemiseks oma viisid, rääkimata eri kanalitest ja rakendustest – need on kõik erinevad. Nii tuleb iga juhtumi puhul välja nuputada, mis on parim viis suhtlemiseks, inimeste leidmiseks ja ühenduse hoidmiseks. 

Sellepärast ongi meil väga raske leida üht universaalset väljaannet ja sellepärast töötasimegi välja veebilehe Global Estonian, kus kõik saavad ka uudiskirja tellijaks hakata. Sest meil ei saa olla WhatsAppi gruppi, kui kõik riigid seda ei kasuta, ja teistes riikides ei kasutata jälle Facebooki. Tänapäeval ei ole Facebook enam ka nii oluline, sest noori seal ei ole ja paljudes riikides seda ei kasutata. See on raske, see ongi proovikivi. 

Nii et Aasias veedetud ajaga õppisin, et Hiinas võib ajada asju ühel moel, aga Koreas tuleb läheneda teistmoodi. Ka eri vanuserühmade puhul – kuidas neid kõnetada, kuidas nendega ühendust võtta. Selle kogemuse võtan kindlasti kaasa. 

Millised on peamised eesmärgid, mida soovite oma uues rollis saavutada, olgu siis eriesindaja või osakonna peadirektorina? 

Paljud need asjad on seotud meie uue üleilmse eestluse tegevuskavaga, mis just heaks kiideti. Esiteks tuleb kõnetada noori. Minu meelest oleme siiani päris hästi hakkama saanud, aga me teeme suuremaid pingutusi, et noori rohkem kaasata. 

Meil on Ülemaailmne Eesti Noortevõrgustik (ÜENV), millel läheb väga hästi. Lõime Instagrami konto ja nad teevad väga head tööd! Selle üle on mul väga hea meel. Nii et see on minu üks prioriteet – kuidas jõuda kogukonna eri rühmadeni. 

Loomulikult on ka eesti keele õpe väga oluline teema ning loodetavasti saame selleks ja noorteprojektideks rohkem rahastust. 

Tänavu tuli eri projektide, suvelaagrite ja praktikaprogrammide raames välismaalt Eestisse umbes 145 eesti päritolu noort. Kavatseme nende programmidega jätkata ja neid loodetavasti isegi laiendada. Mõistagi ei ole riigi rahaline seis alati suurepärane, aga vaatame, kuidas rahastuse plaanis hakkama saame. 

Nii et minu prioriteedid on kindlasti noored, keel ja kogukondadeni jõudmine. 

Paljud kogukonnakeskused, nagu Seedrioru Ontarios, Järvemetsa New Jerseys ja Lakewoodi Eesti Maja, tähistavad olulisi aastapäevi – 70. või 80. tegutsemisaastat. Kuidas võiks teie arvates välja näha 100. aastapäev?

Esiteks loodan väga, et need tegutsevad siis endiselt. Külastasin Kotkajärve ja see oli suurepärane kogemus. Seal oli ajalugu tõesti tunda, igast puust ja põõsast õhkus midagi ning see polnud nii moodne, mis oli samuti tore. Oli tõesti tunda, et selle paiga ajalugu ulatub 1950. aastatesse. 

Loodan, et kogukonnad suudavad neid kohti elus hoida, sest väliseesti identiteet on nende paikadega seotud: need on nagu ajaloomälestised. Neid võib veidi ajakohastada, aga põhimõte peaks ikka olema see, et tullakse kokku ja veedetakse koos aega, lõbutsetakse ja õpitakse üksteiselt. See oli minu jaoks tõeliselt põnev kogemus. 

Kui saaksite tulla tagasi ning öelda oma kolleegidele ja teistele ministeeriumitele eesti kogukonna kohta ühe sõnumi, siis mida nad teie arvates kindlasti teadma peaksid? 

Mu esimene sõnum oleks, et kõik need eestlased on väga huvitatud Eesti toetamisest. Ja sellel pole tähtsust, et nad elavad välismaal: nad on eestlased, nad on suured Eesti sõbrad, nad on Eesti toetajad. Seega saame neile alati loota. 

Aga me peale leidma mooduseid nende aitamiseks, nende kogukondade ja tegevuste hoidmiseks. Minu arvates mõistavad Eestis seda nii meie valitsus kui ka paljud eestlased. 

Peame leidma viise, kuidas meie väliskogukonnad saaksid Eesti noortega suhelda. Nad kurtsid, et tulevad siia ja käivad koos toredatel üritustel, aga tegelikult ei kohta nad eriti palju kohalikke eestlasi. See on probleem. See on seotud ka keeleõppega, suhtlusvõrgustike loomise ja muu sellisega. On vaja leida hea lahendus. 

Möödunud suvel oli väga hea ka see, et välismaal elavad eesti noored käisid Eestis õpilasmalevas. Nii et nad olid koos suure hulga Eesti lastega, mis on palju parem, kui võtta kümme väliseesti last, panna nad ühes talus kokku ja lasta neil omavahel sõbruneda. 

Ja nad juba on omavahel sõbrad. 

Täpselt. 

Ja nende vanemad olid sõbrad, nende vanavanemad olid sõbrad… 

Täpselt, täpselt. Nii et kui nad juba Eestisse tulevad, on vaja leida viis, kuidas aidata neil kohalikku eestlaskonda sulanduda. 

Võib-olla peaks kirjasõprade võimaluse tagasi tooma. 

Võib-olla. Aga arvan, et ÜENV toimib selles mõttes väga hästi. Nad saavad sotsiaalmeedias omavahel ühendust võtta ja loodetavasti ka Eestis sõpru leida. Otsige üles „Ülemaailmne Eesti Noortevõrgustik“!

Intervjuu on avaldatud ERRi ingliskeelses portaalis

Toimetaja: Aili Vahtla
Inglise keelest tõlkinud: Kaisa Kaer