Selgusid uuringu ''Soomes elava eesti väliskogukonna perekondade emakeelekasutus ja õppimine'' tulemused
Välisministeeriumi tellimusel viis Antropoloogia Keskus koostöös Helsingi Ülikooli ja Eesti Organisatsioonide Võrgustikuga Soomes (EOVS) läbi teadus- ja rakendusuuringu Soomes elavate eesti perede keelekasutuse ja emakeeleõppe kohta. Värskest uuringust selgub, et kuigi side Eestiga on tugev ja kodune keelekasutus aktiivne, vajab institutsionaalne keeleõpe suuremat paindlikkust, paremat info levikut, tugevamat kogukondlikku tuge ning keeleõppega seotud müütide murdmist. Saadud tulemused on otseseks aluseks konkreetsete poliitikasoovituste kujundamisel, et tugevdada eesti keele õpet ja kasutust Soomes elava Eesti kogukonna seas.
Soomes elavate eesti perede keelekasutuspraktikaid kaardistati kombineeritud uurimismetoodika abil: veebiküsitlus, süvaintervjuud, lapsevanemate ja ekspertidega, fookusgrupid ning tulemuste valideerimiseks koosloome töötuba.
Pidev argine pingutus keele hoidmise nimel on tihedalt seotud ühiskondlike hoiakute ja eelarvamustega, mis võivad vanemate ebamugavustunde või avaliku ruumi keelevalikute kaudu kanduda üle järgmisele põlvkonnale, mõjutades kaudselt ka laste arusaama eesti keele staatusest. Lisaks suur tööalane koormus, tihe elutempo ja argipäeva logistika praktilised piirid sellele, kui palju on peredel võimalik ajaliselt ning energiaga laste keelelisse haridusteesse panustada.
Uuringut läbi viinud antropoloog Keiu Telve peab uuringut oluliseks, sest: "Tulemused näitavad, et side ja kontakt on Eestiga ja eesti keelega hea, aga probleem lasub praktilistes keele kasutamise võimalustes, emakeeletundide kättesaadavuses."
Kogutud andmed näitavad, et 90,9% vastanud peredest kasutab eesti keelt ainsa või peamise koduse suhtluskeelena ning tervelt 77% peredest kirjeldab oma sidet Eestiga väga tiheda või olulisena. Samas selgus, et kuigi eesti kogukond on Soomes suuruselt teine sisserändajate rühm, osaleb formaalses eesti keele õppes vaid ligikaudu 40% perede lastest, mis on oluliselt väiksem näitaja kui teistel võrreldavatel keelekogukondadel. Peamiste takistustena keeleõppes osalemisel tuvastati logistilised ja korralduslikud väljakutsed, sest tunnid ei sobi sageli ajaliselt pere päevaplaaniga, asuvad koolist või kodust liiga kaugel ning rühmad on vanuseliselt ja keeleoskuse tasemelt liiga heterogeensed. Lisaks valitseb peredes sageli teadmatus õppimisvõimaluste kohta või alahinnatakse akadeemilise keeleoskuse vajalikkust.
Uuringu tulemuste põhjal on välja töötatud konkreetsed poliitikasoovitused keelehoidmise toetamiseks:
- Luua rohkem hübriid- ja veebipõhise õppe võimalusi, lühikursusi ning keelelaagreid. Kaaluda tuleks Üleilmakooli veebikursuste sobitumist Soome konteksti.
- Pered tunnevad puudust kaasaegsetest eestikeelsetest digiõppematerjalidest ja mängudest, mis pakuksid konkurentsi inglis- ja soomekeelsele sisule.
- Seni suunavad laste keeleõpet peamiselt emad, isade madala kaasatuse tõstmiseks soovitati suunatud kampaaniaid ja üritusi.
- Eesti riigil on tähtis teha koostööd Soome riig ja kohalike omavalitsustega, et tagada õpperühmade avamine ja säilimine ka pealinnast kaugemal asuvates piirkondades.
- Eestlaste parem võrgustumine tagaks sidusa kogukonna, kus Eesti päritolu lastel oleks rohkem keele kasutamise võimalusi.
Kõnealune teadus- ja rakendusuuring viidi läbi Välisministeeriumi tellimusel. Projekti teostas Antropoloogia Keskus koostöös Helsingi Ülikooli ja Eesti Organisatsioonide Võrgustikuga Soomes (EOVS). Uuringu eesmärk oli põhjalikult kaardistada Soomes elavate eesti perede keelekasutuspraktikaid ning emakeeleõppe hetkeseisu.
