Eestlased üle maailma | President Alar Karise vabariigi aastapäeva kõne

President Alar Karise vabariigi aastapäeva kõne

Neljapäev, veebruar 24, 2022
Asukoht: 
Kategooria: 

Estonia teatri- ja kontserdimajas
24. veebruaril 2022

Armsad Eesti inimesed lähedal ja kaugel.

Ma tahaksin alustada Eesti sünnipäeval millestki ilusast. See on ju ilus päev. Meil on oma riik, Eestil läheb üldiselt hästi ja meie sinimustvalge lehvib uhkelt.

Aga...

Maailm on lakanud armastamast demokraatiat.

Maailm kaldub diktatuuride poole.

Diktatuurid on taganud endale lihtsa juurdepääsu vägivallale.

Kus sellised laused kõlasid? Oslos, mullu 10. detsembril, kui anti kätte Nobeli rahupreemiad. Ja niimoodi rääkis oma kõnes nobelist, Vene ajakirjanik Dmitri Muratov.

Kahjuks oli tal õigus. Täna hommikul nägime uuesti, kuidas Venemaa valib vägivalla ja agressiooni – viskab prügikasti ÜRO harta, rebib puruks rahvusvahelise õiguse, asub pommitama Ukrainat. Alustab sõda Euroopa südames.

Me jälgisime kuude pikkust Venemaa vägede koondumist Ukraina piirile. Ilma igasuguse kahtluseta oli see demokraatliku riigi suurim sõjaline ümberpiiramine pärast Teist maailmasõda. Aga nad rääkisid kogu maailmale, et ei, ärge muretsege, Venemaa ei valmistu kedagi ründama, need on tavalised õppused.

Me ei uskunud neid, aga lootsime, et Venemaa president keerab viimasel hetkel tagasi või tõmbab pidurit.

Ta ei teinud seda. Ta oli oma otsuse juba langetanud. Otsuse hävitada demokraatlik Ukraina riik.

Venemaa alustatud sõda on kuritegu, mis võtab paljude ukrainlaste ja venelaste elud. President Putinil oli võimalus nad ellu jätta, aga ta otsustas teisiti.

Need ohvrid on tema hingel ja südametunnistusel.

Venemaa juhtkonna eesmärk on ilmne: tõmmata Euroopasse uus eesriie, mis jagab riigid nendeks, kes võivad ise vabalt otsustada oma tuleviku üle, ja nendeks, kes seda ei või, sest peavad arvestama Venemaa meelevaldse arusaamaga sellest, millised on tema julgeolekuhuvid.

Nii ei saa ega tohi juhtuda.

Üleeile lubasin Kiievis president Zelenskõile, et Euroopa ei jäta Ukrainat üksi. Et me ei väsi ega kaota lootust, me teeme kõik, et ohjeldada agressorit. Ukrainal on väga palju sõpru. Üheskoos kehtestame uued ja mõjuvamad sanktsioonid Venemaale. Üheskoos toetame kõigiti Ukrainat. Üheskoos peame pakkuma Ukrainale selget Euroopa Liiduga liitumise perspektiivi.

Kaitstes Ukraina vabadust, ukrainlaste enda valitud teed, kaitseme ka seda, mida oleme ise aidanud ukrainlastel üles ehitada. Kaitseme Euroopa Liidu liikmesriikide ja NATO liitlaste ning meie partnerite vabadust otsustada,  kuidas ja kellega oma elu korraldada.

Agressoriga me läbirääkimisi ei pea. Oma põhimõtteid hüljates või nendega laveerides muutuksime ise nõrgemaks. Sõja saab lõpetada ainult üks riik. Venemaa.

Eesti riigipeana olen uhke, et meie diplomaadid jätkavad sõja ajal tööd, ka Kiievis. Diplomaadid on eesliinil – seal, kus nende ülesanne ongi olla, igas olukorras.

Venemaa kallaletung Ukrainale muudab jõuliselt meie piirkonna julgeolekupilti. Usun, et keegi ei kahtle enam, kui vajalik on Eesti kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse. Need valikud on tehtud rahva enamuse toetusel, need on olnud õiged, sest annavad meie riigile majandusliku kindluse ja sõjalise turvatunde. Päevapoliitika ei saa lõhkuda ega õõnestada neid valikuid.

Kinnitan riigikaitse kõrgeima juhina, et Eestil on julgust olla moraalne, meie kaitsevõime on veenev, kaitsetahe raudne, liitlassuhted tugevad ja hoitud. Nii on ka Eesti riik hoitud.

Head kuulajad.

Elektrit meil on palju,

ei mitte ainult Narvas.

Elektrit on me elus

nagu musta kassi karvas.

Elektrit on meil kõikjal,

on kõigil närvid pinges.

Kaks õudset pingepoolust

on igamehe hinges.

Selle katkendiga Hando Runneli luuletusest „Elekter“ kutsun teid kõiki ausalt vaatama Eesti sisse. Need salmid seovad kokku tänase seisu, milles on pinget ja närvilisust, mure ja lootust, mis on meie kõigi ühised, olenemata rahvusest, soost, elukohast, maailmavaatest.

Pinge võib ajada lühisesse ühiskonna, suhted riikide vahel ja riikide sees, inimeste vahel ja inimeste sees. Praegune seis on seegi, et üksteise võidu tekitavad pinget juurde nii viirus, energia hind kui ka meie idanaaber.

Ühte kõnesse ei mahu kogu elekter, mis meid ümbritseb. Kindlasti mahub siia aga mure, mis on nende pingeväljade all ja peal, sageli täiskasvanutele märkamatu, kuigi lõikab julma teravusega. See vaatab vastu ka noorte mõtetest ja sõnadest, kui loen nende kirjatöid kantuna küsimusest „Millist Eestit me siis tahame?“.

“Iga edasilükatud päev, kus seda teemat esile ei tõsteta, on justkui viitsütikuga pomm,” kirjutas mulle Järva-Jaani Gümnaasiumi 11. klassi õpilane Mehis Rannaveer.

Mehise kõrval kirjutas tema eakaaslane Robin Sepma, mida tähendab, kui ühiskonnas domineerib segadus, tüli, üksindus, polariseerumine, eraldumine.

„Asi on tõepoolest hull, sest näen iga päev enda ümber kaaslasi, kellel on paanikahood, depressioon, keskendumisraskused või apaatsus ja sageli kõik need korraga,“ kirjeldas Robin.

Niisiis, me peame rääkima vaimsest tervisest. Noorte vaimsest tervisest.

Andmed, mida kogutakse, näitavad musta pilti. Ühe kooli direktor usaldas mulle, et poole aasta jooksul on tema kooli õpilaste seas olnud viis enesetapukatset.

Neist oleks võinud saada sünge statistika.

Noored murduvad aina sagedamini ja iga murduja kohta on veel tuhandeid, kes vajaksid abi ja toetust.

Pandeemia on probleemi võimendanud: distantsõpe, näost näkku sotsiaalsete kontaktide kokku kuivamine, huvihariduse kärbumine. Vaimse tervise murede kasvu taga – nii noortel kui ka täiskasvanutel – on aga palju enam kuhjunud põhjusi. Me ei oska tihti hoida suhteid lähedastega, meil napib neid, kelle poole abi saamiseks pöörduda. Sageli häbenevad noored ka abi otsida, ja jäävadki endaga üksi. Kuid ennekõike ei räägi me sellest teemast piisavalt, ei mõista probleemide tõsidust ega oska märgata hädasolijad ja kipume pidama nende muret nõrkuse tunnuseks.

Noored, pöördun teie poole. Need mured ei ole nõrkus. Need on päris mured. Ja kui tunnete, et teil on raske, siis küsige tuge sõbralt, hoolivalt lähedaselt või õpetajalt, kogukonna- või koolipsühholoogilt, sisukast veebiportaalist või lasteabitelefonilt 116111.

Praegu on tee erialase abini keeruline ja pikkade järjekordadega. Riigil ja kohalikel omavalitsustel on veel mitmed sammud astumata. Kuid ka igaüks meist peab vaatama endasse.

Kas ma oskan märgata ja hoolida?

Kas ei ole ehk minuski käitumismustreid, mis võivad võimendada minu lähedaste muresid?

Kas suudan anda vaimse tervise esmaabi?

Kas oskan avaliku elu tegelasena näha, kuidas lapsed ja noored hakkavad arvama, et täiskasvanute ebaviisakus ja solvangud on midagi normaalset?

Kas me mõistame lugeda ohumärke ja teeme midagi või jäävad need tuule peale kirjutatud tormihoiatuseks?

Olen nõus nendega, kes ütlevad, et siin on vaja pikaajalist, jõulist ja hästi rahastatud riiklikku tegevuskava.

Muidugi on seda vaja. Kuid ka meil endil tuleb õppida olema paremad lapsevanemad, paremad kaaslased lähedastele, paremad kolleegid. Aidakem ühiselt leevendada neid pingepoolusi inimhingedes, et need ei sööks meil hinge seest. Et märgataks muret ja hakataks sellega kohe tegelema. Et igaüks saaks endaga hakkama.

Kallid sõbrad.

Demokraatlikul maal on inimestel õigus meelt avaldada. Ka valitsuse poliitika vastu, sest meie kodanikel on õigus arvata, kuidas peaks riiki juhtima. Ma ei lepiks kunagi, kui võim üritaks võtta hääle oponentidelt.

Kuid taunimisväärne on ka oponentide verbaalne või lauajuppidest kokku klopsitud võllapuu vastasrinnale. Sama alatu on kassiiride, arstide, politseinike või ajakirjanike ründamine põhjusel, et nad teevad oma tööd. Sellist protesti ei mõista ega toeta ma iialgi, ei toeta ka enamik rahvast. Meil on teistsugune lastetuba.

Aga saame ju aru, et kuigi meeleavaldus toimub koroonareeglite vastu, siis tegelikult on see laiema rahulolematuse, ängistuse ja väsimuse väljendus.

Koroonakriis ja piirangud, tervishoiukriis ja plaanilise ravi edasilükkumine, hüppeliselt suurenenud energiaarved ja toimetulekuraskused, Euroopa julgeolekukriis ja sellest tõukuvad mured, omavaheline mõõduvõtmine valitsuskoalitsioonis ja erakondade tundlikkus reitingute ees aasta enne valimisi – see kriiside kobar koobki läbi ühiskonna ebakindluse vaipa.

Lihtne on lõhestada ja lahku viia, raske kuulata ja rahulikult rääkida, et osapooled kokku tuua ja leppida. Meil kõigil, ka minul, tuleb seda oskust ikka ja jälle lihvida. Ja leppida, et sageli on ka eriarvamusi.

Kõik meie, kes me siin Eestis elame, oleme üks rahvas. Ainult meie teame päriselt, mis tunne on sõita mõnda väikelinna või külaserva vanemate juurde, kui esimesed jaanilõkked on valgel õhtul süüdatud. Ainult meie teame päriselt, mis tunne on laulupeol seista ja laulda „Mu isamaa on minu arm“. Ainult meie teame päriselt, mis tunne on Eesti uuesti vabaks saada ja siis vabana kesta.

Just need tunded ja emotsioonid peaksid kõik kokku olema noodid, milles kõlavad korraga „Ukuaru valss“, nublu ja gameboy tetrise „für Oksana“, „Maa, mida armastan“ ja ka „Koit“. Kõik kokku on see lõim, millest kududa ühe rahva enesekindluse ja hakkama saamise vaip. Ka siis, kui väljas on külm ja libe ja mitu kriisi korraga.

Kui on olnud raske, oleme ikka toime tulnud. Inimeste ja riigina.

Kallid sõbrad, räägime ka vabaduse ja sunni vahekorrast, sest demokraatliku vabaduse tuum on võimalus langetada otsuseid, mis on kõigile siduvad.

Vaevalt meeldib meist kellelegi pandeemia ajal maskikandmine nagu ka kohustus hoida endaga pidevalt kaasas või küsida vaktsineerimispassi. Ent see kohustus ei ole meile pandud meelevaldselt, vaid niisuguse viiruse leviku tõkestamiseks, mis ei tarvitse ohustada igaüht, kuid ohustab paljusid – ohustab neid, kel on samavõrd õigus kaitsele kui meil enestel.

Siin ei ole teineteisega vastamisi vabadus ja sund. Vabas riigis demokraatlikult langetatud otsuste austamine ei ole häbiväärne alistumine sunnile. See pole loobumine oma vabadusest. See on möönmine, et me ei saa sundida teistele peale oma isiklikku arvamust selle kohta, mis on sobiv ja õige. See on mõistmine, et meil tuleb ühiskonnana koos elada ja kanda ka moraalset kohustust hoolida teistest.

Mittevaktsineeritute suur hulk näitab, kui palju on meie seas segaduses kaasmaalasi, kellele võib tunduda, et mitte keegi ei ole COVID-i ajal inimeste poolel, et inimesed on õigeteks ja valedeks lahku aetud. See on eksitee. Kõik on õiged inimesed.

Mina olen kolm korda vaktsineeritud vaktsiiniusku endine teadlane. Aga kuidas pöörata samasse usku inimene, kes kardab tüsistusi või on lihtsalt valitsuse peale trotsi täis? Võin talle seletada ja teda veenda, aga kui see ei aita, siis võin vaid loota, et ta mõistab võimalikke riske endale ja teistele. Justnimelt ka teistele.

Kümned tuhanded, ka riskigruppidesse kuuluvad inimesed võivad lõpmatuseni kaaluda, kas vaktsineerida end või mitte, uskuda teadust või mitte. Sellist vabadust ei saa me aga lubada poliitikutele, keda oleme valinud Eestit juhtima. Sest valitsuse töö on otsustada ja valitseda. Koalitsioonivalitsuses on see kõigi osapoolte ühine vastutus. Kui üks püüab teist ultimaatumitega nurka suruda või teda libedale juhtida, jääb nurka ja kukub selili kogu valitsus, mitte ainult üks erakond.

Olen sellele mõelnud viimase kuu jooksul, kui hoolimata patsientide arvu kasvust haiglates hakkavad koroonakriisis tulema poliitilised otsused, mis ei tugine enam teadlastele ja teadusele. Tõsi, parlamendivalimisteni on aasta ja me teame ütlemist – valijate hääled on poliitiku ainus kapital.

Minu jaoks on see poliitikut pisendav ja valijat pilkav. See ei vii Eestit edasi. Poliitiku põhikapital peaks olema tema usaldusväärsus, tõsiseltvõetavus, asjatundlikkus.

Ka vastates näiteks küsimusele, mis ja miks on rohepööre. Rohepööre ei tähenda senisest heaolust ega turumajandusest loobumist. Kuid peame arendama majandust ja riiki sellisena, et me ei kulutaks mõtlematult ära loodust, mida läheb tarvis järgmistel põlvedel, aga tegelikult ka meil endil. Nii nagu peremees jättis talu pojale, et tema kätetöö sajandeid vilja kannaks, nii peame suhtuma ka oma riiki, loodusesse, keskkonda laiemalt.

Praegu ei ole me kindlasti valmis selleks, et lülitada üleöö välja kõik keskkonda reostavad masinad ja tehased. Sisepõlemismootoriga autod ja põlevkivielekter jäävad veel mõneks ajaks. Kuid see, mis ja kui ruttu nende asemel tuleb, on meie luua. Siin on võimalusi rohkem kui riske. Tuleb vaid osata neist kinni haarata. Aeg on siin sama kallis nagu praegu elektergi.

Rohepööre loob nii uusi turge kui ka ettevõtlusruumi. Saame panna Eesti  digikogemuse teenima keskkonnahoiu vajadusi, arendades näiteks nutikaid energiasüsteeme. See annab meie teadlastele ja ettevõtjatele võimaluse olla teerajajad innovaatilistes valdkondades, kus ei ole veel ees teiste riikide suuri tegijaid.

Me ei vaja rohepööret kui loosungit. Me vajame mõistlikke, tulevikku vaatavaid, töökohti loovaid, meie endi tervist ja heaolu silmas pidavaid lahendusi – alates sooja pidavatest majadest kuni mittetossavate bussideni. See kõik ei tähenda töökohtade kadu, vaid uusi töökohti.

Me suudame seda, sest meie inimesed on nutikad ja ettevõtlikud.

Head kuulajad.

Vajame nutikaid ideid ja tarku lahendusi. Tuleva aasta parlamendivalimised annavad võimaluse selle üle mõelda.

Kas riik peaks lähiaastatel eelisarendama just haridust? Sest haridus on lasteaiast kõrgkoolini üks tervik.

Milline on väiksemates kohtades gümnaasiumihariduse tulevik?

Miks ei leia puidufirma 5000 elanikuga vallas kahte usaldusväärset töötajat?

Kuidas leida üles ja tuua koolidesse või tööle tuhandeid „kadunud“ noori?

Milline on mõistlik maksusüsteem, mis arvestab Eesti väheneva ja vananeva rahvastikuga?

Kas maakonnakeskuste politsei teenindussaalide lahtiolek paar päeva nädalas on ikka õige või kui õhukeseks saab riiki hööveldada?

Kuidas koolitada rohkem psühholooge, psühhiaatreid, kooliõpetajad, insenere, meditsiiniõdesid ja mitmeid teisi Eestile vajalikke erialasid?

Ehk kuidas leida üles see, mis viib meid ühes tükis sidusama ühiskonnana edasi?

Neile küsimustele vastuseid otsides hoidkem meeles: inimesed ei ole riigi kliendid, vaid riigi kopsud, vereringe, aju, süda ja südametunnistus.

Oleme seejuures sama järjekindlad ja visad kui Kelly Sildaru, Marten Liiv ja Kristjan Ilves, kes taliolümpial võistlesid end maailma tippude sekka.

Ja õpime kultuurist, mis toimib tõetundel, usaldusel, koondumisel ühise eesmärgi nimel. Ka siis, kui loomeprotsessis ollakse eri meelt ja võideldakse tuliselt igaüks oma tõe eest.

Kultuur määrab meie iseolemise. See on vaimsus, see on Eesti idee. Kultuur kujundab meie rahva hingeelu, pakub pidet ka rasketel aegadel, liidab meeli, annab kõigele mõtte.

Armsad inimesed.

Lõpetuseks laenakem Lea Tormiselt märkamist: kevad tuleb ju igal aastal – ükskõik, mis on. Ükskõik, missugused on katastroofid looduses või inimeste vahel. Kevad lihtsalt tuleb, on alati uus, ei kordu kunagi täpselt, kuid ometi ta kordub, aastast aastasse, lõpmatuseni.

Lõpmatuseni nagu meie riik. Me oleme alati oma muredega toime tulnud. Kõik koos, kõikide külmade vastutuulte kiuste. Aga selleks peame oma mured ja lootused ausalt sõnastama ja siis ühiselt tegutsema.

Jah, teinekord õigete radade üle vaieldes, kuid siiski uhkusega öeldes: see on maa, mida armastan.

Head vabariigi aastapäeva, kallis Eesti!


  

Veebilehte haldab Integratsiooni Sihtasutus
Sihtasutuse asutaja on Eesti Vabariik, kelle nimel teostab asutajaõigusi Kultuuriministeerium.