Eestlastel ja rootslastel on pikk ühine ajalugu.

Skandinaavia saagades on räägitud Rootsi viikingite sõjaretkedest Eestisse aastatel 850-860. 11. sajandi Rootsi ruunikividel on mainitud Eestit ja Virumaad. Ühel ruunikivil esineb ka nimi Aistfari, mis tähendab tõenäoliselt Eestisse sõitjat.

1187. aastal ründasid eestlased tähtsat Rootsi linna Sigtunat ja põletasid selle maha.

Rootsi aeg Eestis (tihti kutsutud ka „vanaks heaks Rootsi ajaks“) kestis 1561. aastast kuni aastani 1710, kui kogu Eesti langes Vene ülemvõimu alla.

Rannarootslased (harvem: eestirootslased) elasid Eesti saartel ja läänerannikul mitmeid sajandeid. Teise maailmasõja ajaks oli rannarootslaste arv ligi 10 000.

Ajalugu tõi aga suur pöörde. Eestisse on jäänud vaid 300 rannarootslast, aga Rootsis nüüd asub üks suurim, aktiivseim ja püsivaim eestlaste kogukond väljaspool Eestit.

Arvud on erinevad, kuid praegu elab Rootsis ligikaudu 25 000 inimest, keda võiks pidada eestlasteks. Rootsi statistikaameti (Statistiska centralbyrån) hinnangul oli 2012. aastal eestlaste arv Rootsis 26 854. Suurimad kogukonnad on Stockholmis ja Göteborgis.

Suur põgenemine

Enne teist maailmasõda elas Rootsis vaid mõnisada eestlast. 1930 tegutses Rootsi–Eesti Ühing, millel oli 184 liiget. 1932 asutati Stockholmi Eesti Ühing.

1943. aasta pööre sõjategevuses pani esimesed häirekellad helisema: paatidega põgenes peamiselt Soome ja Rootsi ligikaudu 2800 inimest. 1944. aasta suvel evakueeriti Saksa võimude loal Rootsi võimude poolt 3700 eestirootslast.

Senine suhteliselt väikesemahuline põgenemine ja evakueerimine muutus massiliseks 1944. aasta suvel ja sügisel. Kokku lahkus Eestist (nii Saksamaale evakueerimise tulemusena kui Soome ja Rootsi põgenedes) umbes 80 000 inimest.

Suure põgenemise käigus saabus sõjasügisel 1944 Rootsi üle kahekümne tuhande eestlase.

Paljud jõudsid sihtkohta pärale, kuid suur hulk inimesi langes ka tormise Läänemere ohvriks. Seda, kui suur hulk inimesi jäi merel kokku kadunuks, on raske öelda. Hinnanguliselt on arvatud, et eestlaste seast hukkus teel olles 6-9%. Läänemere ületamiseks kasutati väga erinevaid aluseid elegantsetest jahtidest sõudepaatideni.

Väikelaeval „Triina“ lahkus Tallinnast 1944. aasta septembris umbes 450 eestlast ja 80 rannarootslast. Reisijate seas olid kirjanikud August Gailit, Marie Under, Artur Adson ja August Mälk.

Põgenike lugudest tuleb välja, et lahkuti lootuses peagi taas kodumaale naasta. Paljud inimesed uskusid optimistlikult, et lahkutakse ajutiselt ja lääneriigid ei jäta Eestit Nõukogude Liidu meelevalda.

8. juuniks 1945 oli saabunud Rootsi kokku 28 369 endist Eesti elanikku (sh 6554 eestirootslast).

Rootsis elas enamik pagulasi UNRRA poolt asutatud DP-laagrites (DP – Displaced Person).

Aga Rootsis suunati eestlased peagi iseseisvasse ellu ja tööle. Juba augustis 1945 olid kõik Rootsi DP-laagrid suletud ning pagulased siirdusid teistesse riikidesse või olid leidnud endale Rootsis elu- ja töökoha.

Suur osa põgenikest hakkasid elatist teenima füüsilise tööga: mehed metsa- ja põllutööga ning naised majapidamis- või põllutööga.

Alates 1950. aastate keskpaigast hakkasid pagulased naturalisatsiooni korras uue asukohamaa kodanikeks. Peale saabumist hakkasid põgenikud koonduma mitmesugustesse rahvuslikesse ühendustesse.

Eestluse hoidmine ja säilitamine

Sõjajärgsest ajast alates on Eesti kogukond Rootsi ühiskonda sulandumise kõrval aktiivselt tegelenud mitmete ühingute, seltside ja liitude kaudu eestluse alahoidmise ja Eesti tutvustamisega.

Juba 1944 asutati Eesti Komitee, 1946 Eesti Rahvusfond ja 1947 Eesti Rahvusnõukogu. 1944. aastal ilmus Stockholmis Eesti Komitee häälekandjana ajaleht Teataja (1944–2002).

1944. aastal loodi ka Vabariigi Valitsus eksiilis (mis lõpetas oma tegevuse alles 1992. aastal), mille eesmärk oli hoida Eesti Vabariigi järjepidevust. Enamik Vabariigi Valitsuse liikmeid elas Rootsis.

1953. aastal ostis Eesti Skautlike Noorte Malev Rootsis skautidele ja gaididele Metsakodu. Metsakodus on toimunud skaudilaagrid, õppelaagrid, vabaõhukoole ning spordi- ja laskelaagrid noortele. Siin on korraldatud ka Eesti nädalaid perekondadele ja alates 1955. aastast 2-3-aastase vahega ka leerilaagreid.

Rootsi Eestlaste Esindus asutati 1956. aastal. Rootsi Eestlaste Esindus (REE) oli Rootsis elavate eestlaste keskorganisatsioon. REE valis septembris 1956 omale esinduskogu, niinimetatud rootsieestlaste parlamendi. Üle Rootsi oli valimisõiguslikke eestlasi umbes 17 000, kellest üle 5100 käis valimas.

Ühiseks ülesandeks oli kaitsta Rootsis elavate eestlaste rahvuslikke, kultuurilisi ja sotsiaalseid huve. Rootsi riigipäevale tehti esildisi kultuurautonoomia, eesti koolide, topeltkodakondsuse ja töökaitse teemal. REE sai rahalist toetust ka Rootsi valitsuselt.

Aastast 1957 andis REE välja ajakirja Rahvuslik Kontakt. Ajaleht Eesti Päevaleht hakkas ilmuma 1959. aastal.

Esimene Eesti Maja Stockholmis omandati 1958. aastal. 1960. aastatel kasvas eestlaste arv Rootsis 30 000-ni.

Uus Stockholmi Eesti Maja osteti 1970 ja sellest ajast peale on see olnud Rootsi eestlaste kultuuritegevuse keskpunkt. Eesti Maja saalis toimuvad kontserdid, koosolekud ja muud üritused, aga seda kasutatakse ka restoranisaalina. 1971 alustas REE juures tööd Eesti Kultuurarhiiv.

1980. aastal toimus III ESTO (esimene oli Torontos 1972. aastal) Stockholmis. ESTO ehk ülemaailmsed eesti kultuuripäevad on väliseestlaste algatatud üleilmne eestlaste kogunemine, mis toimub (umbes) iga nelja aasta tagant.

Pärast 1980. aasta ESTO-t  tekkis mõte korraldada üleilmse ürituse vaheperioodil rootsieestlaste kultuuripäevi. Esimene Estival (Rootsi eestlaste kultuurifestival) oli 1983. aastal Göteborgis. Traditsioon kestab ja Estivalid on toimunud Lundis, Uppsalas, Göteborgis ja Stockholmis.

Poliitiline vastupanuvõitlus tõusis haripunkti 1980. aastate lõpul, kui Eestis algas ärkamisaeg. REE korraldas 1988–1991 Metsakodus Noorte Rahvaülikooli, kus õpetati noortele demokraatia aluseid.

Eesti taasisesvumise järel tekkis keskorganisatsioonides identiteedikriis.  Lisaks teatas Sisserännuamet Rootsi Eestlaste Esindusele 1993. aastal, et kuna Eesti on vaba, ei vajata enam „eksiilparlamenti“ ja  järelikult ei anta REE-le enam riigitoetust.

Kiires korras kujundati REE ümber eestlasi kui etnilist vähemust esindavaks liikmesorganisatsiooniks. Parandati põhikirja ja REE muutus 1994. aasta kevadistungil Rootsi Eestlaste Liiduks (REL), millel oli 2000 liikmemaksu tasunud liiget.

Teised suuremad organisatsioonid, nagu Eesti Rahvusfond, Rahvusnõukogu ja Eesti Komitee, ajapikku hääbusid. Ainsa üleriikliku keskorganisatsioonina on alles jäänud Rootsi Eestlaste Liit.

Tänapäev ja tulevik

Eesti keele kõnelejate arv Rootsis on aastatega vähenenud (nagu enamikus väliseesti kogukondades). Kõrgajal on Rootsis kokku tegutsenud ligikaudu 400-500 eestlaste organisatsiooni, praegu tegutseb neid saja ringis.

Alates 2020. aastast ei suutnud Eesti Päevaleht (mis hakkas ilmuma 1959) majanduslikel põhjustel paberlehte enam välja anda ja ajaleht ilmus digitaalsena kuni aastani 2022.

Aga Rootsis asub siiani üks suurim, aktiivseim ja püsivaim eestlaste kogukond väljaspool Eestit. Kultuuriüritused toimuvad regulaarselt kõikjal Rootsis. Rootsis tegutseb endiselt umbes sada aktiivset eesti organisatsiooni, sealhulgas seltsid, sihtasutused, koolid, lastelaagrid, koorid, kogudused, arhiivid ja rahvatantsurühmad.

Rootsi Eestlaste Liit (REL) on jätkuvalt keskne organisatsioon, mis ühendab paljusid Rootsi eestlasi. REL-il on 6 osakonda (Lõuna-Rootsi, Lääne-Rootsi,  Kesk-Rootsi, Ida-Rootsi, Stockholm ja Põhja-Rootsi), 12 komisjoni ja 24 liikmesorganisatsiooni. Iga nelja aasta järel on ka uued REL esinduskogu valimised. Esinduskogusse valitakse üle riigi 40 saadikut.

1957. aastal loodud ajakiri Rahvuslik Kontakt (väljaandja on REL) ilmub ikka 4 korda aastas.

Rahvuslik Kontakt soovib olla rootsieestlaste häälekandjaks ja esmajoones aidata seltsidel ja ühingutel oma tegevuse kohta infot jagada, kaasata kõiki rootsieestlasi ja Eesti sõpru Rootsis ühisesse kakskeelsesse inforuumi. Teavitatakse sündmustest ja tähtpäevadest ning meenutatakse, märgatakse ja jagatakse üksteisega lugusid.

Mitmel pool tegutsevad Eesti Majad ja vabaõhuühingud, mis on olulisemad kohad eestluse alahoidmisel ja edasiviimisel:

• Stockholmi Eesti Maja
• Göteborgi Eesti Maja
• Lõuna-Rootsi Eesti Maja (Lund)
• Eskilstuna Eesti Kodu
• Metsakodu
• ELA Suvekodu.

Organisatsioon Eesti Noored Rootsis (ENR) asutati 2019. aastal ja selle eesmärk on ühendada Rootsis elavaid 14-26-aastasi eesti noori ja esindada neid kontaktide arendamisel Eestiga ja teiste noorteorganisatsioonidega maailmas, et edendada eesti keele kasutamist, eesti kultuuri ja traditsioone oma liikmete hulgas.

2023. aastal tähistab Estival (Rootsi eestlaste kultuurifestival) 40 aasta juubelit Göteborgis. See on üheksas Estival alates 1983. aastast.

Iga Estival on peegeldanud oma aja tähendusrikkust. Esimesed kolm tõid esile, et vaatamata teise maailmasõja lõppemisele oli Eesti riik ikka veel Nõukogude okupatsiooni all.

Alates 1995. aastast püüavad Estivalid ühendada raudse eesriide tõttu lahku kasvanud eesti kultuuri, populariseerida eestlust ja eesti keelt ning ühendada eesti juurtega kogukonda Rootsis ja maailmas. Estivalide ajal koonduvad vaim, võim ja meelelahutus ning Estivalid pakuvad seda kõigile, kes tunnevad, et Eesti kultuur ja selle nautimine väärib kokkutulemist lähedalt ja kaugelt.

Eestlaste kogukonna tulevik Rootsis näib helge.

Allikad:

https://sverigeesterna.se/rootsieestlaste-ajalugu-esternas-historia-i-s…