Au eesti kirjandusele! Eesti kirjanduse päev 30. jaanuaril on esimest korda riiklik püha

Sirje Kiin kirjutab, miks eesti kirjanduse päev on oluline. Eesti kirjanduse päeva riiklikuks tähtpäevaks ja lipupäevaks muutmisega väärtustatakse kirjandust ja kultuuri.

30. jaanuaril 2023 tähistame esmakordselt lipupäevana EESTI KIRJANDUSE PÄEVA. Idee selle päeva tähistamiseks esitas kirjandusprofessor Rein Veidemann neli aastat tagasi Anton H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva aktusel Estonia teatris.

„Tammsaare sõnadesse, lugudesse, kujundeisse ja inimeste saatustesse valatud maailm, Eesti ilm XIX sajandi lõpust XX sajandi keskpaigani toimib ühelt poolt küll ajaloolises lõplikkuses, ent mõjub teisalt üldistusjõu ja süvamõõtmega otsekui ilmaruum oma majesteetlikus lõpmatuses. See on kirjandus, milles me tunneme ära oma eestiliku eksistentsi. Seepärast võtan ma teha ka ettepaneku lülitada meie riigi tähtpäevakalendrisse 30. jaanuar Tammsaare päevana. See oleks niisugune päev, mis oleks täielikult pühendatud kogu meie kirjanduskultuurile, nagu meil on Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev, 14. märts, pühendatud emakeelele. See päev, eesti kirjanduse päev, 30. jaanuar, korduks siis nii kaua, kuni on olemas Eesti riigi tähtpäevade kalender ja kuni on olemas riik ise. Täna tehkem aga selle päevaga algust — täna on esimene Tammsaare päev, eesti kirjanduse päev,“ põhjendas idee autor selle uue lipupäeva vajadust.

Muidugi võime küsida, miks tähistame eesti kirjanduse päeva just Tammsaare sünnipäeval, aga kuhu jäävad Lydia Koidula, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Juhan Liiv, Eduard Vilde, Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Marie Under, Henrik Visnapuu, Karl Ristikivi ja paljud teised eesti kirjandusklassikud kuni kaasaegsete kirjanike põlvkonnani, kellest mitmed on tänaseks tõusnud klassikute seisusse, näiteks Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel või alles hiljuti, 2022. aasta suvel meie hulgast lahkunud Mats Traat.

Idee algatajate hinnangul on Tammsaare sünnipäev valitud eesti kirjanduse päevaks sümboolselt, väärtustamaks kogu eesti kirjandust, kogu meie kirjanduse mitmekesist vaimuilma, mitte ainult üht autorit või üht klassikut.

Kuidas võiksime uut riiklikult tunnustatud tähtpäeva siis tähistada? See oleks kõigi kirjanduskultuuriliste algatuste ja tegude tunnustamise päev. Näiteks kirjanduslikul ainestikul kirjandi kirjutamised koolides — juba mitu aastat maha maetud osa riigieksamist! —; laste ja noorte kirjandusvõistlused; klassikute teoste (luule ja proosa) avalik lugemine ning kommenteerimine; kirjandusõhtud, mille keskmes on teoste kandumine ühest kunstikeelest teise (dramatiseeringud, filmid, muusika, kujutav kunst); kirjanduslikud matkad eelkäijate kodumaile; kirjanike biograafiate kirjutamise talgud, klassikute mälestuse jäädvustamine, kirjandussõprade kokkutulekud, lugeja-auhindade jagamine ja lõpuks — või ennekõike — pühendunumate eesti kirjanduse õpetajate tunnustamine riiklikul tasemel.

Me võiksime teha uusi kirjandus- või raamatuklubisid, kohtuda eesti kirjanikega kasvõi Zoomi kaudu või mis peamine — ise võtta kätte eesti kirjaniku teos, mida me pole veel jõudnud lugeda või mis on olnud meie kunagine lemmik ja seda teost siis uuesti lugeda. Sest heal kirjandusel on imeline jõud mõjuda eri aegadel loetuna hoopis uut- ja teistmoodi, sõltuvalt lugeja vanusest ja elukogemusest.

Milleks meile kirjandus, võiks küsida mõni arvuti-, spordi- või videomängude huviline, kes raamatute lugemisest ammustilma võõrdunud. Paraku kinnitavad lugejauurimused üle ilma, et uued põlvkonnad loevadki üha vähem ilukirjandust, aga ka üldse raamatuid, veetes üha rohkem aega liikuvate piltide ehk visuaalse info maailmas. Samas räägivad teadusuuringud sellest, et ükski teine kunstiliik ega teabekanal ei saa arendada ega asendada neid kasulikke, väärtuslikke omadusi, mida meile annab just ilukirjanduse lugemine.

Ainult ilukirjanduse lugemine arendab inimlapses empaatiavõimet, laiendab meie emotsionaalset skaalat, kingib võimaluse elada sisse nii paljudesse erinevatesse maailmadesse ja teistesse inimhingedesse. See omakorda aitab meil mõtestada-väärtustada elu ja mõista paremini iseennast.

Võib küsida, miks just eesti kirjanduse päev, kui kogu suurepärane maailmakirjandus on meie päralt? Me ei jõua ju eluilmaski kõike väärtuslikku, mis eri aegadel maailmas loodud, ära lugeda. Emotsionaalse laengu annab ju ka teiste rahvaste ilukirjanduse lugemine, lisaks aitab see õppida tundma teiste rahvaste hinge- ja kultuurielu.

Kirjandusteadlane Maarja Vaino, kes on Tammsaare muuseumi juhina samuti üks eesti kirjanduse päeva algatajaist, vastab sellele küsimusele nõnda: „Emakeelne ilukirjandus annab vaimse vundamendi, kultuurseks inimeseks olemise võtme. Aga küsimus ei ole lihtsalt lugemises, sest ettelugemispäev on ometigi 20. oktoobril juba olemas ja lausa ülemaailmselt tähistatud. Küsimus on eestlaseks olemises. Meie kultuur püsib tekstidel, mis nii kirjutatud kujul kui ka suuliselt edasi antuna hoiavad vaimset sidet olnud ja tulevate põlvkondadega. Aga mitte ainult. Kirjandus võiks olla parim inimeste ühendaja ka kohe praegu, sest ta hõlmab kogu rahvast selle erinevates vanustes ja kihtides. Lastekirjandusest akadeemikuteni ja rahvakirjanduseni.“

Eesti identiteet põhineb ju emakeelel ja emakeele parimaks väljendajaks on eesti kirjandus, selle nn tüvitekstid, mida iga eestlane teab ja tunneb ja mis ühendavad meid rahvana alates rahvalauludest, vanasõnadest, Kalevipojast ja Oskar Lutsu „Kevadest“ kuni Tammsaare „Tõe ja õiguse“ või Andrus Kivirähki „Rehepapini“, Juhan Liivist Toomas Liivini või Marie Underist Doris Karevani.

Sestap ärgem piirdugem eesti kirjanduse päeval, 30. jaanuaril ainult lipu heiskamisega, vaid tõesti – lugegem eesti kirjandust. Mitte ainult sellel ühel päeval, vaid pigem aasta läbi, üheskoos raamatuklubides või sõprade ringis või ihuüksi oma vaimusilmas tekkivate rikkalike kujutluste, mõtete ja vaatepiltidega.

Mis puutub väliseesti kirjanduse uudistesse, siis on Eesti Rahvuskomiteel Ühendriikides rõõm taas välja kuulutada uus konkurss Henrik Visnapuu auhinnale, tähtajaga 1. aprill 2023 (vt lähemalt tingimusi vastavas artiklis). 2020. aastal taastatud ERKÜ Visnapuu auhinna esimene laureaat oli kirjanik Elin Toona, kes hiljuti kolis Floridast, USAst tagasi oma lapsepõlvemaadele Haapsalus, ta elab nüüd Taeblas. Tema loomingust soovitan lugeda ennekõike autobiograafilist, dramaatilist tippteost „Into Exile“, eestikeelses tõlkes „Pagulusse“.

Mullu algatasid Kanada eestlased Arved Viirlaiu nimelise kirjandusauhinna, mille esimeseks laureaadiks kuulutati 2022. aasta detsembris luuletaja Lehte Hainsalu luulekogu „Valuvaba“ eest. Lehte Hainsalu on kirjutanud palju lasteraamatuid, luulet, jutte ja romaane. Viimastest soovitan kindlasti head kultuuriloolist romaani „Kellakuuljad“.

Lõpetuseks annan omalt poolt raamatusoovituse värskeimast, eelmise aasta eesti kirjandusest. Selleks on kaua aega Saksamaal elanud, aga nüüd samuti kodumaale naasnud filmilooja Katrin Lauri ajalooline suurromaan „Tunnistaja“, mis annab haruldase põhjalikkusega sissevaate ja ülevaate eesti kultuuri- ja ajaloost ootamatust vaatenurgast, katoliku preestri Eduard Profittlichi pilgu kaudu. Rikas romaan, lausa suurteos! Ennustan, et teos väärib mitut kirjanduspreemiat!

Head eesti kirjanduse päeva!

Sirje Kiin
Eesti - USA, võrdleva kirjandusteaduse doktor