Eesti metsandusest ja 1944. aastal Eestist lahkunud metsateadlastest
Jaak-Markus Maamets kirjutab, et suure põgenemise käigus lahkus Eestist palju metsateadlasi koos oma oskuste ja teadmistega. Nad olid kahekümne aasta jooksul üles ehitanud Eesti rahvusliku metsanduse, millest tuleb ka juttu.
Eelmisel aastal täitus 80 aastat suurest põgenemisest Läände, mille käigus lahkus Eestist ligikaudu 80 000 inimest. Eestist ei lahkunud vaid inimesed, vaid koos nendega ka oskused ja teadmised, mida arendati edasi vabas maailmas. Nende seas oli ka palju metsateadlasi, kes olid möödunud kahekümne aasta jooksul üles ehitanud rahvusliku metsanduse. Artiklis avan ma Eesti metsanduse probleemkohti enne II maailmasõda, millele keskendun ka oma valmivas magistritöös. Suure põgenemise mälestuseks tutvustan Eestist lahkunud metsateadlasi ning nende saatust pärast sõda.
Metsandusest 1920.–1940. aastatel
1919. aasta maareformiga likvideeriti mõisamajandus ja põllumajandusmaa jagati asundustaludeks. Mõisatele kuulunud metsad aga riigistati, millega pandi alus metskondadel põhineva riigimetsa süsteemi loomisele. Asunike seas valitsev terav põllumaa ning ehitus- ja küttematerjali puudus viis aga otsusteni hakata tegema äralõikeid riigimetsast, mistõttu võib seda perioodi metsanduses vaadelda kui võitlust metsade raadamise* vastu.
Maareformi vajalikkusse suhtusid kõik metsamehed arusaamisega. Maareformi raames asunikele juurdelõigete tegemist kummitasid aga korralduslikud puudujäägid, millele metsamehed lähenesid rahulikult ja pakkusid lahendusi. Mõne aja möödudes kasvas sellest aga suurem probleem, kuna erakätesse antud metsad raiuti „põllumaa puuduse“ lipu all lihtsalt paljaks ja eesmärgiks seatud põllumaade asemel tekkisid vaid raiesmikud. Vaadates tagasi Lääne-Euroopa kogemustele maade transformeerimisel ja võrreldes verinoores Eesti Vabariigis toimuvat maareformi, tsiteeris üks juhtivatest metsateadlastest, Oskar Daniel, Friedrich Suurt: „Mulle on inimesed kallimad kui mets“. Täpsemalt kasutas professor Daniel nimetatud tsitaati viitena Eestis valitsevale olukorrale, kus riigimetsade raadamine toimus regulatsioonideta, tuues kahju nii riigile kui keskkonnale.
Varem oli Preisimaal 18. sajandil Friedrich Suure Peuplierungspolitik’i (rahvastamise poliitika) tulemusel kuivendatud umbes 60 tuhat hektarit soid ja asutatud 1200 uut küla, mille tõttu aga kannatasid metsad suurenenud küttematerjali nõudluse tõttu üleraie all. Selle sajanditetaguse valgustatud ratsionalismi tagajärjeks olid Saksamaal kuivendatud aladel üleujutused ja „kõrbestumine“ vaestel liivmuldadel, mille tagajärjel tekkisid tuiskliiva väljad. Nende probleemide lahendamisega hakati tegelema alles 19. sajandi lõpul, seda siis taasmetsastamise kaudu. Hetkehuvidest kantud ettevõtmistega ja nende tegevuste õigustamisega, mille tagajärgi tunnevad alles järeltulevad põlved, puutume kokku veel tänapäevalgi.
Metsade raadamist puudutavate regulatsioonideni jõuti alles 1930ndatel. Põllumajandusmaa laiendamise eesmärgil raadatud metsade asemele hakati nõudma ka reaalselt põllumaa rajamist. Vastasel korral maksustati aga endine metsamaa kümnekordse põllumaa tariifiga. Kuigi metsade laastamisele pandi piir, oli püsivalt õhus probleem riigimetsades toimuva üleraiega. Uuesti vaadeldi riiklikul tasandil metsaseadust 1937. aasta kütteaine kriisi ajal, mis oli juba teine sarnane kriis peale Vabadussõda.
Juba 1923. aastal alustasid metsateadlased Eesti metsateadlaste päevade organiseerimisega. Selle raames arutleti metsapoliitika, -majanduse, -korralduse ja paljude muude metsaga seonduvate küsimuste üle. Metsateadlaste päevad olid oma valdkonna inimestele olulised ja populaarsed ning kestsid kuni Nõukogude okupatsioonini 1940. aastal. Metsateadlaste päevade ettekanded ja läbirääkimiste protokollid jõudsid ka trükki Eesti metsanduse aastaraamatu nime all, mis ilmus kokku üheksas köites.
Eesti metsanduse aastaraamatute lähemal uurimisel joonistuvad välja erinevad arengud ja probleemkohad. Üheks peamiseks teemaks aastate jooksul oli juba mainitud asunikele riigimetsast äralõigete tegemine ja sellega kaasnev metsamaa pindala vähenemine. Muutusi antud küsimuse käsitlemisel ilmestas aja jooksul üha rohkem keskendumine metsakaitse küsimustele. Rõhutati metsade olulisust majanduses, keskkonnahoius ning ühiskondlik-kultuurilises valdkonnas – seda, millel baseerub tänapäeval metsade jätkusuutlikku kasutamist ideoloogiana propageeriv rahvusvaheline metsasertifitseerimise ettevõte FSC (Forest Stewardship Council).
Wabariigi-aegse metsakaitse, täpsemalt metsahoiu, sõnastas Andres Mathiesen, kes ei jõudnud metsade kaitseni tingimata valgustatusest, vaid elust enesest. Teisisõnu, Wabariigi-aegne metsakaitse sündis otseselt metsade üleraietest ja laiemalt inimtegevusest tingituna.
Metsade Peavalitsuse ehk tolleaegse riigimetsade eest vastutava asutuse võimupiire ahendati Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikepõllupidajate Koondise põllutööministri Oskar Köstri võimu ajal 1926. aastal, mille vastu esitati metsateadlaste päevadel aastate jooksul ka korduvalt märgukirju, mis jäid kõik vastuseta. Metsade peavalitsuse võimupiiride ahendamisega asus valitsus metsateadlaste soovitusi ja ideid annulleerima. Metsade peavalitsuse ümberkorraldamisest on lähemalt kirjutanud Toivo Meikar Akadeemia 1995. aasta 2. numbris ja 1996. aasta 3. numbris.
Iseseisvusaja teisel poolel korraldatud metsateadlaste päevadel käsitletud teemade ja tehtud ettekannete uurimisel näeme pettumust riiklikus metsapoliitikas. Seda iseloomustab vähem metsapoliitilistele küsimuste lahkamine ja rohkem metsandusajaloole keskendumine, millega viidati kaudselt varasematele vigadele metsanduses. Samas orienteeruti enam rahva harimisele. Kolmekümnendate alguses toimunud majanduskriisi järel hakati metsanduse probleemidega tegelema ka riiklikul tasandil, keskendudes rohkem erametsanduse reguleerimisele.
Põgenemine Läände ja jätkuv metsanduslik tegevus eksiilis
1944. aasta suve lõpus ja sügise algul, kui rinne oli rullumas üle Eesti, lahkusid ka paljud metsandustegelased kodumaalt, olles näinud Nõukogude hirmutegusid esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal. Toivo Meikari artiklist „Tartu Ülikooli metsateadlased paguluses“, mis ilmus väljaandes „Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi“ 27. numbris, loetleb autor kokku kodumaalt 1939–1944 lahkunuteks 148 metsameest, nende seas ka juhtivad teadlased, nagu Oskar Daniel, Andres Mathiesen, Bernhard Tuiskvere, Kaarel Veermets. Kaarel Veermets oli üks eestlastest, kes otsustas peale sõda asuda tagasi kodumaale (1948. a) ning jätkata õpetamist ülikoolis. Eestis olnud 102-st riigimetskonnast lahkus 53 metsaülemat ja 9 abimetsaülemat. Langenute, mõrvatute ja küüditatute arv küündis metsandustegelaste seas 53-ni.
Viis aastat peale taasiseseisvumist kirjutas metsateadlane Malev Margus eesti metsateadlastest välismaal, saades tollel hetkel Eestist lahkunud või välismaal sündinud eesti soost metsateadlaste arvuks 35. 1996. aastal oli neist elus 26, kellest 15 olid teaduste doktorid, üks litsentsiaat ja 10 magistrikraadiga. Nende elulugusid on kajastanud Malev Margus Akadeemias (1996, nr 3).
Oskar Daniel lahkus Eestist 1944. aasta augustis. Tollel hetkel 71-aastane professor Daniel töötas pärast merereisi külalisõppejõuna Berliini lähedal Eberswalde metsaakadeemias, kus ta oli pea 40 aastat varem vabakuulajana oma metsandushariduse omandanud. Ta suri Stuttgardi lähedal Württembergi Ilshofenis 3. mail, vaid kaks päeva enne sõja lõppu. Professor Daniel oli vabariigi ajal õppejõud Tartu Ülikooli metsandusosakonnas, metsateadlaste päeva eestvedaja seitseteist korda, Metsade Peavalitsuse juhi kohusetäitja aastail 1926–1927 ning oli eelkõige tuntud oma otsekoheste väljaütlemiste poolest metsapoliitika teemadel.
Andres Mathiesen, esimene eestlasest metsateaduse doktor ja professor, Eesti metsandusalase kõrghariduse ja metsateaduse rajajaid ning looduskaitse arendajaid, asus 1944. aastal Rootsi, oli Kuningliku Metsaülikooli stipendiaat, elas vahepeal Torontos ning asus 1951. aastal Stockholmi puidu-uurimisinstituudi teaduri kohale. Ta suri 1955. aastal Rootsis.
Sõja eest põgenes ka Bernhard Tuiskvere. Ta asus 1944. aastal Saksamaale, kus oli 1945. aastal üheks eestvedajaks eesti metsatehnikumi loomisel Lübeckis, mis tegutses küll vaid aasta. Metsatehnikumi kõrval korraldati Saksamaal kahel korral ka eesti metsateadlaste päevad. Need toimusid kuni 1947. aastani, mil põgenikud lahkusid Saksamaalt üle maailma. Tuiskvere oli lõpetanud 1925. aastal Tartu Ülikooli metsaosakonna ning töötanud riigiametis Metsade Peavalitsuses ja AS Eesti Metsatööstuses. Ta suri 1983. aastal Rootsis, olles alates 1947. aastast kuni 1964. aastani Rootsis riigimaade ja -metsade valitsuse metsakorraldaja ning 1964. aastast kuni 1972. aastani riigimaade ja -metsade peadirektsiooni büroodirektor haldusalal. Rootsis elades uuris Tuiskvere ka Eesti metsasaaduste eksporti ja transiiti enne Põhjasõda.
Eesti Metsamees Eksiilis oli metsandusajakirja Eesti Mets ideeline järeltulija välismaal. Ajakiri ilmus ebaregulaarselt aastatel 1949–1976. Selle kaks esimest numbrit ilmusid Saksamaal, seejärel Rootsis. Rootsis andis ajakirja välja Stockholmi Eesti Komitee Metsanduse Sektsioon kuni 20. numbrini, järgnevad numbrid aga Eesti Metsateadlaste Ühing Rootsis. Kokku ilmus ajakirja 60 numbrit.
Ajakirjas kajastasid Eestist lahkunud oma uue kodumaa metsaolusid ning kommenteerisid Eestis toimuvat nii palju, kui palju materjali vanalt kodumaalt saadi. Bernhard Tuiskvere, keda on peetud ajakirja hingeks, võttis enda peale ajakirja väljaandmise 1956. aastal ja seda kuni kaheks kümnendiks. Eksiilis olles viitas Tuiskvere tagasivaates Eesti metsateadlaste päevadele kui eesti metsanduse parlamendile ning jätkas Eesti metsandusajaloo uurimist Rootsis leiduvate arhiividokumentide põhjal.
* Raadamine on raie, mis võimaldab maa kasutamist muul otstarbel kui metsa kasvatamine ja majandamine.
Jaak-Markus Maamets on Tartu Ülikooli Eesti ajaloo magistrant
