Eesti Noorte Rahvaülikool Rootsis 2024

29. juunist kuni 5. juulini toimus Rootsi läänerannikul ELA suvekodus (ELA) Kärr-Sämstadis Eesti Noorte Rahvaülikool Rootsis. Sellel aastal osales 20 noort vanuses 16–24 aastat, nende seas kuus noort Eestist.

Eestist osalejate hulgas olid ka kevadel Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu korraldusel toimunud esseekonkursi „Minna ei taha, kuid jääda ei saa“ parimate tööde autorid: Carmen Nafthal Gustav Adolfi Gümnaasiumist, Lisette Tarto Tallinna Reaalkoolist, Alo-Tauri Mere Tallinna 21. Koolist ja Kertu Akk Pärnu Koidula Gümnaasiumist.

Laupäev, 29. juuni

ELA-sse on Stockholmist 500 kilomeetrit, autoga 6–7 tunni reis, sõltuvalt puhkepausidest. Meie reisiseltskond jagunes viide autosse ja algas põnev reis Oslo suunas. Bohuslän, kus eestlastele kuuluv ELA suvekodu asub, on vana taani-norra maa-ala, mille rootslased said endale Roskilde rahuga 1658. aastal. Maastik muutus mägiseks juba enne Jönköpingi linna ja Vätterni järve. Need kaunid vaated on tuttavad kõikidele eesti lastele, kes seda sama teed mööda igal suvel Suvekodusse Metsakodus sõidavad. Metsakodu teeotsast oli ELA-sse Falköping-Uddevalla-Munkedal-Lysekili suunas veel mitu tundi sõita.

Õhtusöögiajaks jõudsid kõik ELA-sse. Eesti lipp ja vana valge punase katusega maja kõrgel mäe otsas tervitasid meid juba kaugelt. Siin on Eesti lipp lehvinud juba 1950. aastast. Enne õhtusööki jõudsid kõik end tubadesse paigutada ja reisikoti lahti pakkida. Pärast õhtusööki mängisime tutvumismänge. Seejärel koondusime õhtuhämaruses lipurivvi ja langetasime lipu, lauldes Rootsi suvekodudes tuntud laulu „Õnne, Eesti!“.

Pühapäev, 30. juuni

Esimene hommik ELA-s algas kell pool kaheksa mõnusa hommikujooksu või jalutuskäiguga läbi metsa ja üle aasade. Pärast seda sõime hommikusööki, heiskasime Eesti lipu ning alustasime päevategevustega.

Esimese laagripäeva teemaks oli kunst ja kandis pealkirja „Joone ilu, võimsus, esteetika ja võlu“. Rootsieestlasest kunstnik Jüri Salu juhendamisel joonistasime portreesid, loodust ning inimest erinevatest vaatenurkadest. „Kustukumm unustage ära!“, oli Jüri esimene nõuanne. „Ärge unustage kirjutada oma nime ja kuupäeva,“ tuletas ta meile ikka ja jälle põhitõdesid meelde.

Samal ajal, kui me joonistasime, rääkis Jüri meile oma põgenemisloo Rootsi ja teda inspireerinud kunstnikest ja õpetajatest. Nende hulgas olid Leo Tõnisson (1922–2015), Peeter Ulas (1934–2008) ja Concordia Klar (1938–2004), Eerik Haamer (1908–1994), Voldemar Kann (1919–2010), Olev Soans (1925–1995), Eduard Wiiralt (1898–1954), Kaljo Põllu (1934–2010), Günther Reindorff (1889–1974), Anders Zorn (1860–1920), Carl Larsson (1853–1919) ja Lasse Åberg (sünd. 1940).

Päeva teises osas õppisime krokiijoonistust (pr k croquis) tindipliiatsi ja söega. Modellideks olid Aho Rebas, Erik Stenqvist ja ülelauanaabrid (riided jäid ikka modellidele selga).

Pärast kunstitegevusi sõime õhtust, laulsime väliseesti lauluvara laule Aho Rebase klaveri saatel, vaatasime jalgpalli MM-i, käisime Põhjameres ujumas ja mõnulesime soojas saunas.

Esmaspäev, 1. juuli

Teisel hommikul oli võimalus end Kairi Ilisoni juhendamisel joogaga proovile panna. Joogatund toimus kõrgel mäe otsas, kust avanes hurmav vaade Gullmarsi fjordile, mis on teatavasti Rootsi ainus fjord. 

Kairi eestvedamisel toimusid ka päevased tegevused, sest teise laagripäeva fookuses oli kirjandus. Täpsemalt tutvusime pagulaskirjaniku Helga Nõu loominguga. Kõik laagrilised jagati rühmadesse ning igale grupile anti lugemiseks üks Helga Nõu raamat. Kuna lugeda tuli ainult raamatu esimesed 60 lehekülge, siis raamatu lõpp tuli meil ise välja mõelda ja see siis kirjandusõhtul näidendina ette kanda. Etendusena lavale jõudnud teosed olid „Kass sööb rohtu“, „Tiiger, tiiger“, „Paha poiss“ ning „Ingel ja idioot“. Humoorikad esinemised tekitasid isu raamat lõpuni lugeda ja teada saada, kuidas see päriselt lõppes.

Teisipäev, 2. juuli

Teisipäeva hommikul saime valida hommikujooksu ja jooga vahel. Seejärel sõime hommikusööki ja heiskasime taas Eesti lipu. Päeva teemaks oli tuumaenergia, mida tutvustas meile tuumaenergeetika inseneritudeng Elise Poom (24), kes on õppinud tuumaenergeetikat Rootsi Kuningliku Tehnikainstituudi magistriõppes ja keskkonna-, energia- ja keemiatehnoloogiat TalTechi bakalaureuseõppes. Praegu elab Elise Rootsis ja kirjutab seal oma magistritööd. Elise selgitas väga lihtsalt ja haaravalt erinevaid energialiike ning kuidas üks tuumareaktor töötab ning millised on riskid ja eelised tuumajaama rajamisel. 

Pärast lõunat oli kohtumine Zoomi teel Aurelia Pärtelsoniga Eesti Väitlusseltsist. Aurelia andis meile ülevaate väitluse põhimõtetest, selle osadest ning argumentide leidmisest. Praktiliseks harjutuseks oli oma seisukoha põhjendamine, kas tuumajaama rajamine Eestisse on hea või halb mõte.

Pärast õhtusööki pidasime maha tuumaenergeetikateemalise debati, kus igaüks oli saanud endale eelnevalt loosi teel rolli. Debatis osalesid kõikide Eesti erakondade kõneisikud, publikus olid nende nõunikud, Fermi energia lobist ja Eesti Roheliste liikumise aktivist ning ajakirja Vaimne tervis ajakirjanik, muidugi mängult. Debatt kujunes vägagi meeleolukaks, sest kõik läksid oma rolli mõnuga sisse. Arutelud olid sisukad, sest eelnevalt olid noored tutvunud loosiga saadud erakonna seisukohtadega energiapoliitikas. 

Päeva lõppedes langetasime lipu ning läksime sauna.

Kolmapäev, 3. juuli

Kuna ilmateade lubas järgmiseks päevaks lausvihma, siis otsustasime minna ekskursioonile päev varem. Pärast hommikusööki algas luuletöötuba noore soome-eesti luuletaja Reijo Roosi juhendamisel. Kartus, et meil ilma igasuguse juhendamiseta luuletama palutakse asuda, oli asjatu, sest Reijo viis läbi konkreetsed ja lihtsad harjutused, millega kõik hakkama said. Näiteks palus ta kirjutada ujumisteemalise luuletuse, milles ühelgi sõnal ei oleks tähendust. Samuti pidime kirjutama luuletuse, mis koosneks ainult küsimustest. Mõned julged lugesid oma luuletused ka kõigile ette.

Päeva teises pooles ootas meid ees väljasõit Smögenisse. Seal said kõik pärast traditsioonilise ühispildi tegemist iseseisvalt ringi vaadata. Kes sattus kommipoodi, kes jalutas mööda promenaadi, kes uitas mööda turistidele mõeldud poekesi.

Õhtuks olid igatahes kõik nii väsinud, et päevaplaanis tehti veel üks muudatus ja õhtu lõppes dokfilmiga „Tütar raudse eesriide tagant“, mis juhatas sisse järgmise päeva suurpõgenemise teema. See on tõesti väärt ja hariv film, mida saab õppematerjalina ka koolides kasutada. 

Vapramad noored läksid pärast filmiõhtut veel sauna.

Neljapäev, 4. juuli

Neljapäev oli laagri viimane täispikk päev, mille teemaks oli 1944. aasta suurpõgenemine. Pärast hommikujooksu, ujumist ja hommikusööki heiskasime Eesti lipu. Seejärel rääkis meile suurpõgenemisest rootsieestlane Aho Rebas. Juttu oli nii põgenemisest, põgenikelaagritest, erinevatest väliseesti organisatsioonidest ja laiemalt eestlaste eluolust väljaspool Eestit.

Päeva teises pooles jagas Noorte Rahvülikooli juhataja ja Rootsi Eestlaste Liidu esimees Sirle Sööt osalejatele rootsieestlaste arhiivist toodud mitmesugust materjali iseseisvaks grupitööks, mis päädis ettekannetega. Nii jutustas loetu põhjal üks grupp teistele, kuidas tähistati Tylösandi põgenikelaagris 1944. aastal jõule ja 1945. aastal Eesti Vabariigi aastapäeva, teised aga, kuidas ja mis eesmärkidel loodi 1956. aastal Rootsi Eestlaste Esindus ja 1957. aastal ajakiri Rahvuslik Kontakt, kuidas aitasid skaudid/gaidid ja ajakiri Tulehoidja noorte hulgas eestlust alal hoida, kuidas põgenesid Rootsi Maret Paljak, Edith Kotka Nyman ja Vivian Kotka Luksep, Vaho Eier, Mart ja Leida Org, Elmar Ojaste ja Tõivelemb Kivikas.

Pärast õhtusööki toimus meil viimane koosviibimine, kus laulsime eestikeelseid laule (neljal häälel) ja nautisime viimaseid ühiseid hetki laagris. Nagu ikka, käisid vapramad saunas.

Reede, 5. juuli

Vihma sadas kui oavarrest. Rahvaülikool oli läbi saanud ja käes oli aeg sõita tagasi Stockholmi ja sealt järgmisel päeval edasi Eestisse. Lahkumine on alati kurb.

Mida andis Rahvaülikool? Rahvaülikool andis uusi sõpru, avardas silmaringi ja teadmiste pagasit ning tõi Eesti ja Rootsi läbi noorte isikliku kogemuse üksteisele lähemale. Eesti noored õppisid tundma rootsieestlasi ja nende ajalugu. Rootsi eesti noored said kuulda ilusat ja puhast eesti keelt ning inspiratsiooni jätkata eesti keele õppimist ja kasutamist, lugedes raamatuid ja raskemaid tekste, näideldes ja kirjutades luuletusi. Teisalt õpetas Rahvaülikool noori leidma vaimset tasakaalu ja harrastama tervist tugevdavat eluviisi, alustades hommikut füüsilise aktiivsusega looduses ning käima sõpradega saunas. „Sauna, marss! Ja omatehtud saunaviht kaasa!“ nagu soovitab ka Eesti kaitseväe eelmine ülemjuhataja kindral Martin Herem ühes ERMK reklaamis.

LISETTE TARTO
KERTU AKK
SIRLE SÖÖT