Global Estonian | Epp Petrone: Ameerikas elamine tegi mind avatumaks. Julgesin olla mina ise
Epp Petrone

Epp Petrone: Ameerikas elamine tegi mind avatumaks. Julgesin olla mina ise

Asukoht: 
Eesti
Kategooria: 
Elu

Kirjastuse Petrone Print looja ja kirjanik Epp Petrone loob raamatusõpradele "Minu" reisisarja raamatutega võimaluse reisida mööda maailma. Kuid Epp on ka ise välismaal elanud ja teab, millised on väljakutsed, kui pereliikmed paiknevad erinevates maailma otstes. Global Estonian vestles Epuga raamatutest ja elust Ameerikas. 

 

Kuidas jõudsid oma kirjastuse loomiseni ja sealt “Minu” reisisarja avaldamiseni?

Elasin 2000ndate alguses USAs ja kirjutasin oma elu üles netipäevikusse. Tegelikult pakkusin selle põhjal tehtud käsikirja alguses teistele kirjastustele, paarile-kolmele, aga nad ütlesid ära, sest see ei tundunud "arusaadav žanr". Polnud ei reisikiri ega memuaar, vaid midagi vahepealset. Nii võtsingi ise riski. Alguses otsisin keerulisemate pealkirjade rägastikus, kuni jõudsin lihtsani: "Minu Ameerika". See on ju kahemõtteline, isegi mitmetähenduslik. Sealt oli vaid samm edasi, märkasin, et on ju teisigi eestlasi, kes saaksid sama pealkirja-tüübi all just oma lugu kirjutada.

Tänaseks on “Minu” sarjas ilmunud korralik lugemisvara. Millised kriteeriumid on sulle uute autorite otsimisel olulised? Kust leiad uusi autoreid?

Praegu otsime näiteks "Minu Korea", "Minu Küprose", "Minu Kadrioru", "Minu Ungari" ja "Minu Brüsseli" kirjutajaid. Meil on teatud ootused, teatud kohad, mida lugejad kaante vahele ootavad. Nii mõnigi koht on juba teisel ringil. Aga millist autorit me otsime? See on nii keeruline küsimus. Paljudele on see elu esimene raamat ja ta võib-olla ise ka ei usu, et ta kirjutada oskab. Me otsime lugude jutustajaid ja otsime väga erinevaid inimtüüpe, erinevaid kogemusi. Meile võib kirjutada info@petroneprint.ee, sest lisaks eelmainitud kohtadele oleme kogu maailma osas avatud! 

Millised on kõige eredamad mälestused seoses “Minu” sarja raamatute avaldamisega?

Meenuvad huvitavad esitlused ja muud üritused, oleme teinud fotoõhtuid ja antud maaga seotud sööki-jooki pakkunud. Tegelikult meenub raamatusarja avaldamisega ka mõte, mis on jäänud ideestamise faasi: oleme mänginud mõttega teha oma klubi-kohvik-raamatupood. Aga seni on see jäänud vaid mõttemänguks ja vaevalt, et seda praeguses majanduskriisis teoks teeme. Igatahes üritame iga "Minu..." sarja raamatu esitluse teha natukenegi eksootiliseks ja teemakohaseks.

Kui palju on sinu hinnangul reisiteemalised raamatud mõjutanud lugejate mõttemaailma ja reisiplaanide tegemist?

Kindlasti need mõjutavad. Ma olen ise ka reisile läinud raamatu mõjul - olgu see siis pärast raamatu lugemist või toimetamist, mille läbi lähen raamatusse veelgi rohkem sisse. 

Viimati toimetasin Justin Petrone "Minu Itaaliat" ja nii suur Itaaliasse mineku vajadus tuli peale. Rahuldasin seda siiski itaalia toiduga. 

Kuidas hindad enda väliskogemust ehk Ameerikas elamist? Kui palju on see sind inimese ja kirjanikuna mõjutanud?

Ma arvan, et USA keskkond tegi mind avatumaks. Seal on normaaalne olla kergelt ekstsentrik ja kuna ma seda ilmselt ka loomult olen, siis hakkasin julgema olla mina ise. Aga tegelikult mõjutas samamoodi mind näiteks eluetapp, kui käisin Indiasse aašramisse. Hakkasin ka seal nägema, kui palju on erinevaid inimtüüpe ja kuidas sinu rikkus on just see, et oled sa ise. Ma pean ise enda üheks huvitavamaks raamatuks just India-elust kõnelevat "Kas süda on ümmargune?" kolmandat osa.

Epp tütar Mariaga Indias.

Kui oluliseks pead reisimist inimese elus ja isiklikus arengus?

Mulle meenub seepeale India prints Siddhartha Gautama. Kõigepealt tundis ta suurt küsimust, läks laia ilma rändama, siis tuli tagasi koju ja istus puu alla valgustuma. Ja temast sai Buddha. Kas ta oleks saanud rändamise etapi vahele jätta ja lihtsalt puu alla istuda? Arvatavasti poleks ta siis valgustunud.

Aga ma arvan, et ühel hetkel on oluline lõpetada reisimine ja märgata seda puud, kuhu alla istuda. Vähemasti minu elus on see läinud nii, et alates 2019. aastast pole ma reisinud. Never say never, ma järgin oma sisetunnet ja kui tuleb uuesti tunne, et pean kusagile minema, siis nii on. Praegu tunnen ma ennast väga hästi Kagu-Eestis, nagu Buddha oma puu all. 

Kuidas hoidsid Ameerikas elades sidet Eestiga? Kui oluline oli sinu jaoks Ameerikas elades säilitada laste kontakt Eestiga?

Meie põlvkonnale on elu nii lihtne, sisulist vahet pole, kas vahel on ookean või paar tundi sõitu. Kõik videoühendused on ju nii lihtsad. Mõtlesin Justini "Minu Itaaliat" toimetades tema esivanemate lugudele. Näiteks läks ta vanavanaema ajutiselt Itaaliast New Yorki grippi surnud õe lapsi hoidma, ja ta ei saanudki mitte kunagi tagasi, kuigi unistas elu lõpuni sellest, et saaks. 

Mul oli ka vahepeal New Yorgis keeruline, aga see polnud siiski midagi hullu. Ja mul oli ka kindel teadmine, et soovin lapsi kasvatada eesti keeles, nüüd nad ongi kakskeelsed. Samas kasvatati Justini vanavanemaid näiteks inglise keelt purssides, sest sel ajal ei olnud rahvuskeelte säilitamine moes. Kõike üritati amerikaniseerida. 

Kuidas oled enda peres ühendanud mõlemad kultuurid laste kasvatamise ja identiteedi seisukohast?

Meil on peres ilmselt mingi segakultuur, oleme ise oma elemendid mustriks kokku sättinud. Kõige vanem tütar Marta elab New Yorgis ja pealtnäha võiks vaadata, et ta on tavaline USA noor. Aga oh ei, ta igatseb väga suitsusauna! Ja enne Eestisse tulekut teeb toitudest nimekirja, kus esikohal on pelmeenid ja seljanka.

Teistele jagaksin mõtet, et ei maksa üle muretseda. Peaasi, et oleks armastust ja toetust. Kahe kultuuri kokkupuutepunkt võib muutuda kultuurisõjaks, kui hakata üle mõtlema ja forsseerima.

Milline näeb välja laste suhtlus vanavanematega, kui nad elavad nõnda kaugel?

Selle asjaga ongi nii, et mina ei pea õigeks forsseerida. Vahepeal suhtlevad nad tihedamalt ja vahepeal vajub suhtlus vähemaks.  Teeme videokõnesid ja saadame audioklippe. Meile meeldivad audioklipid, sest neid saab saata mugavalt omale sobival ajal ja kuulata siis, kui soovid - samas on neis elu sees. Videokõnesid on keerulisem ajastada ja vahel tekitavad need liigset stressi. Neid teemegi pigem siis, kui on mingi tähtpäev.

 


  

Veebilehte haldab Integratsiooni Sihtasutus.
Sihtasutuse asutaja on Eesti Vabariik, kelle nimel teostab asutajaõigusi Kultuuriministeerium.