Erakordne väliseestlaste rahvarõivakool Chicagos

MTÜ Rahvarõivas on alates 2009. aastast korraldanud rahvarõivaste valmistamise koolitusi. Üle-eelmisel aastal sai aga hoo sisse omapärane veebipõhine rahvariidekool Chicagos.

Rahvarõivakooli projekt Chicagos sai alguse 2021. aasta jaanuaris, kui Eesti Kultuuriselts Chicagos soovis alustada rahvarõivaste valmistamist Eesti õpetajate läbiviidaval veebikoolitusel. Niivõrd mahuka koolituse veebi teel läbiviimise kogemus MTÜl Rahvarõivas puudus – õpetajate ja meistrite ühine seisukoht oli olnud eelnevalt, et käsitööd ja materjale peab saama vahetult katsuda.

Koroonapandeemia oli juba pannud Eesti eri piirkondade rahvarõivakoolid leidma võimalusi, kuidas isolatsioonitingimustes edasi töötada ja alustatud koolitused lõpule viia. Võtsime kasutusele dokumendikaamerad, katsetasime erinevaid veebikeskkondi, viisime läbi individuaalseid juhendamisi ning saime hakkama. See, mis rahvarõivakoolides osalejate jaoks oli soovimatu sundseis, oli Chicago eestlaste jaoks suurepärane võimalus! Just pandeemiaaegne kogemus andis julguse Chicago koolitust planeerima hakata. 

Miks sellist koolitust vaja on?

Soovisime, et koolituse tulemusena mõistaksid kodu- ja väliseesti kogukonnad meie rahvarõivatraditsiooni ühtemoodi – nii on see jätkusuutlikum. Kuigi kaugelt vaadates tundub, et Eesti ongi üks väike kihelkond, on kihelkondi, millel kõigil on oma eripärad ja paikkondlikud tunnused, tegelikult 108. Enamasti on kihelkondades omakorda veel mitmeid võimalusi rahvarõivakomplektide koostamiseks. Ja mis samuti tähtis – eestlased on oma kihelkondlike rõivaste erisuste ja tehnoloogiate üle uhked ning soov koolitustel osaleda ja rahvarõivaid valmistada tuleb inimeste endi poolt, sügavalt ja südamest. Sel on suur vägi.

Seelikutest on kujunenud kihelkondlik triipkood. Kogu komplekt sisaldab endas tohutult erinevaid pärandoskusi – tehnoloogiaid, mida Eestis omandatakse ja uuritakse isegi TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias. Seda taas rahvarõivaisse panustades hoiame elus oma traditsioonilisi rõivaid ja nendega seotud tavasid, pakume tööd käsitöömeistritele ning anname uurijatele mahuka väljundi, kus uuritut rakendada. Sellise käsitluse juures on rahvarõiva- ja rahvusliku tekstiili valdkonnal väga suur mõju eestlaste kuvandile maailmas – meie meelelaadile, kultuurile ja kunstile.

Koolituse kavandamine ja teoreetilised loengud

Suurema sihtgrupi kaasamiseks otsustasime aprillist juunikuuni viia läbi teoreetiliste loengute sarja. Samal ajal tegime ettevalmistusi, et alustada septembris praktilise osa ehk rahvarõivaste valmistamisega.

Teoreetilistel koolitustel said osaleda kõik soovijad. Loengud andsid ülevaate Eesti rahvarõivaste ajaloost, kandmise ja valmistamise traditsioonidest ning rikkalikust säilinud pärandist. Samuti sisaldasid need arutelusid, miks tänapäeval rahvarõivaid valmistada ja kanda ning kuidas teha seda nii, et see oleks jätkusuutlik ja kannaks edasi meie kultuuriväärtusi. Koolituste raames käsitleti nii rahvarõivatraditsiooni ja tänapäeva, pärandihoidmist, rõivaste paikkondlikke ja ajastulisi iseärasusi kui ka värve rahvarõivastes.

Loengute sarja viimane kursus – rahvarõivaste komplekteerimine – oli mõeldud neile, kes otsustasid rõivaste valmistamisega jätkata. Selle koolituse käigus panime allikate põhjal kokku kõigile meelepärased rahvarõivakomplektid ning andsime ka ülevaate sellest, kuidas aluseks olevaid esemeid uurida. 2021. aasta suvel käisid osad kursuslased Eestis, et koos õpetajatega muuseumides oma komplekti algallikaid uurida: esemeid mõõdistada, kasutatud tehnoloogiaid tuvastada, värve määrata jne. USAsse tagasi reisides viisid kursuslased kaasa töövahendid ja materjalid, et saaks rahvarõivaste valmistamisega alustada. 

Kursuse jooksul püüdsid õpetajad näha ette võimalikke takistusi ja mõelda neile juba ette lahendused. Näiteks osteti linased kangad Eestist, tikkimise ja õmblemise õpetajad tegid neist valmis keerukamate tehnoloogiate tööproovid ja saatsid need koos kangaga USAsse. Nii oli õpetajatel ja kursuslastel käes ühesugune materjal ja kui õpetaja veebis juhendas, said kursuslased näidistelt vaadata, kuidas tulemus välja peab nägema. Lõiked anti aga Eestit külastanud õpilaste suvel kaasa. 

Kirivöö kudumist alustame kursustel tavaliselt lõime ülesloomisest. Kui see õnnestub hästi, siis saab sujuvalt vöö kudumisega edasi minna. Kui ülesloomisel tekib viga, seisab kogu kursuse töö. Nii otsustasimegi, et õpetaja loob kõigile üles ühesugused vööd ja saadab koos töövahenditega kursuslastele. Koos õpitakse kõigepealt kuduma ja kui see selge, siis asutakse oma komplekti vööd käärima. Õpetaja Maret Lehis tegi poja kaasabil videoklipid, kus näitas, kuidas tuleb vöölõim pakist välja võtta, mis pidi seda hoida, kuidas koematerjali piiritsale kerida, milline on tööasend ja millised on töövõtted. 

Ootamatud takistused

Koolituse käigus tuli aga lahendada ka mitmeid ootamatuid probleeme. Seelikukangaste puhul oli esialgne plaan, et need tellitakse kodustelt meistritelt, kuid osad kursuslased soovisid kangad siiski ise kududa. Seadsime tingimusteks, et saadame materjalid Eestist, õpilased leiavad kudumise võimaluse ning kindlasti peab olema kohapeal inimene, kes telgi tunneb ja vajadusel aitab. Jällegi kääris õpetaja lõimed, rakendas näidislõime teljele, tegi tööetappidest videod ning saatis õppijatele valmis lõimepatsid ja kaalutud koematerjali.  

Kursuslased hankisid endale teljed – kes ostis, kes laenas. Kokku kolm telge, millel pidid valmima seitsme seeliku kangad. Polnud aga kohapealset juhendajat, puudu oli erinevaid töövahendeid, mida USA kaubanduses ei leidunud. Selgus asjaolu, millele eelnevalt tähelepanu pöörata ei osanud: USAs kasutatakse erinevat tüüpi kangastelgi ning osade puhul neist ei ole lõime tugevalt pingesse vedamine võimalik. Vaatamata kõigile probleemidele said kangad kootud ja lõpuks ka seelikud nendest valmis õmmeldud. 

Helmekeede ja vardakottide valmistamine osutus kursuslastele mõnusaks vahelduseks ja andis pika kursuse jooksul nii vajaliku eduelamuse, sest need olid vähesed asjad, mis said kohe samal päeval koolituse käigus valmis. Silmuskudumisel oli kõige keerukam õpetada üle veebi, millist nõksu kasutada, et kudum tihedam tuleks. Keeruline pole dokumendikaameraga seda näidata, aga keeruline on näha, mis põhjusel kudujal teisel pool ekraani kude üldse lõtv tuleb. Suureks abiks olid õpetaja Anu Pingi ja Saara Kirjastuse koostöös tehtud kudumisvideote klipid, millele sai vajalikul hetkel viidatud ja kust inimestel oli ka hiljem võimalik üksikuid töövõtteid järele vaadata.

Kuna osadel kursuslastel oli vaja komplekti juurde ka pottmütsi, tundus esialgu, et need tuleb valmistada tellimustööna Eestis. Selle valmistamise juures on kõige keerukam (pea võimatu) veebi vahendusel edasi anda polstri paksust, tihedust ja pehmust. Need on käega katsutavad omadused, mida ei saa edastada visuaalselt ega verbaalselt. Siis aga selgus, et osad õppijad plaanisid Eestisse sõitu. Vajalikud mütsid tehti siin koos valmis nii kaugele, et polster peal ja müts kangaga kaetud. Sellisel kujul oli neid võimalik kohvris transportida. Mütside lõpetamine toimus juba jällegi veebitunnis, kui külge pandi kandid, pitsid ja lindid.

Rahvarõivakomplektide pildistamine ning lõputööde esitlus

Valminud komplekte pildistas ja kogu sündmuse jäädvustas fotodele fotograaf Sandra Urvak, kes on rahvarõivaste pildistamisega tegelenud juba enam kui 10 aastat. Kui algusaastatel oli see tegevus uus, selle teostamine otsiv ja katsetav, siis viimased viis ja enam aastat on iga rahvarõivakooli tööde jäädvustamise protsess kujunenud süsteemsemaks ja väga teadlikuks. Lisaks intervjueeris Susi Kübarsepp lühivideotes kõiki kursuslasi. Kogu sündmuse jäädvustasid videosse Anu ja Raivo Pink. Kursuse toimumise loo koos fotode ja videotega koondame veebilehele Eesti rahvarõivad.

Viimased õmblused, tikkimispisted, paelte punumine ja õpetajate juuresolekul selga proovimine said teostatud Chicagos, kus kolm päeva enne lõpetamist toimusid lõplikuks viimistluseks silmast silma töötoad. Olime selle koolituse osa teadlikult planeerinud, et aidata lõpetada need tööd, mida iseseisvalt pole osatud teha, ja õpetada, kuidas rõivaid traditsioonikohaselt selga panna. Pooled kursuslastest koostasid oma rõivaste valmimise kohta ka kirjaliku töö. Lõpuaktusel esitleti 12 rahvarõivakomplekti 10 kihelkonnast, mil kõigil on oma sügav lugu.

Üheks õppetöö osaks oli õpetajate poolt koostatud ja ette kantud loeng-etenduse "Ehtimine rahvarõivaisse. Eluring” vaatamine. Loeng-etendus käsitles rõivaste kandmise traditsioone ning tutvustas talurahva elu-olu ja uskumusi. Sellest etendusest ja avalikest töötubadest sai osa kogu Chicago eestlaste kogukond. Piduliku päeva lõpetas ühine jaanipäeva tähistamine Eesti traditsioonide kohaselt.

Kokkuvõte 

Koolituse korraldamisel olid olulisteks koostööpartneriteks Kultuuriministeerium, Integratsiooni Sihtasutus, Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides ning Eesti Abistamiskomitee USAs. Kursuse jooksul võttis teoreetilistest loengutest osa 42 inimest, praktilisele rõivaste valmistamise koolitusele registreerus 12 inimest vanuses 13–76 aastat. Osalejaid oli Connecticuti, Georgia, Illinoisi, Marylandi, Washingtoni ja Wisconsini ja Massachusettsi osariikidest. Enamasti tehti üks komplekt, ent üks osaleja valmistas kaks ja üks osaleja koguni kolm komplekti rõivaid. Praktilise koolituse auditoorse töö maht oli 360 akadeemilist tundi, millele lisandus iseseisev töö. Ajavahe tõttu alustasid kursuslased USAs tundi hommikul kell viis ja õpetajad Eestis lõpetasid töö kell 12 öösel. Suur pluss selliste rahvarõivakoolide puhul on koos tegemine, üksteise toetamine ja innustamine. 

Osalejatele jättis sügava mulje ajalooliste esemete uurimine muuseumis. Emotsiooni tekitasid nii rohkem kui saja aasta vanuste esemete lähedalt nägemine kui ka arusaam, kuivõrd ajamahukas on uute esemete valmistamiseks vajaliku informatsiooni kogumine. Samas andis see võimaluse uurida oma päritolu, tuletada meelde käsitööoskused ning rääkida sugulastega läbi perekonna ajalugu. Aga ka õpetajad väärtustasid saadud kogemust ja koolituse käigus tekkinud õppevahendite hulka, mis on kasutatav edaspidi teistelgi koolitustel.

Kui rõivad on valmis saanud, siis ei malda ju omanikud neid vaid kapis enda jaoks hoida. Nii on ka Eesti Kultuuriseltsil Chicagos juba plaan jätkuprojektiks. Kavas on oma rõivaid esitleda teistele Eesti kogukondadele Ameerikas ning anda edasi teadmisi, mida koolitusel Eesti rahvarõivaste kohta teada saadi. Nii jätkub selle projekti mõju ka tulevikus. Aastatel 2024–2025, mil Eesti Rahvakunsti ja Käsitööliidu ning MTÜ Rahvarõivas aastateemaks on rahvarõivad, leiame kindlasti võimalusi seda kogemust veelgi laiemalt jagada ning oleme valmis alustama jätkuprojektidega.

Õpetajate ja korraldajate jaoks on suurepärane näha ja kuulda neid emotsioone, mida lõpetajad enda valmistatud rahvarõivaid esitledes väljendavad. See on pidupäev ja sündmus, mis jääb meelde kogu eluks. Iga kord rahvarõivaid selga pannes meenuvad need taas. See kõik kõneleb vaid sellest, et kui midagi väga soovida, siis see saabki võimalikuks.
 

Anu Randmaa
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu ning MTÜ Rahvarõivas juhatuse liige