Global Estonian | Haridus- ja teadusminister: suurim väljakutse on mittedominantse teise keele arengu toetamine
Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Foto: Riigikantselei

Haridus- ja teadusminister: suurim väljakutse on mittedominantse teise keele arengu toetamine

Asukoht: 
Eesti
Kategooria: 
Haridus

„Ma tean, millised on balansseeritud kakskeelsuse hoidmise väljakutsed ja see ei ole kindlasti asi, mis tuleb iseenesest,” ütleb haridus- ja teadusminister Kristina Kallas nii ministrina, kui ka kolme lapse emana mitmekultuurilises peres.

Meil on suur rõõm, et Eesti Vabariigi haridus- ja teadusminister Kristina Kallas andis Globalestonian.com portaalile intervjuu, kus ta jagab oma teadmisi nii haridusmaastikult, kui avab paljuski oma kodu ja perekonna igapäevaseid kogemusi ja väljakutseid mitmekeelse pere argipäevast.

Kristina Kallas on sündinud Kiviõlis, Ida-Virumaal ja lõpetanud 2000. aastal Tartu Ülikooli ajaloo erialal. 2002. aastal kaitses ta samal erialal Kesk-Euroopa Ülikoolis Ungaris magistrikraadi ning 2016. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis poliitikateaduse erialal doktorikraadi.

 

Milliseid väljakutseid ja võimalusi näete enda kogemusest lähtuvalt mitmekultuuriliste ja mitmekeelsete perede laste hariduses?

Kõige suurem väljakutse on mittedominantse teise keele arengu toetamine. Kas siis Eestis eesti keeles õppivate muukeelsete laste emakeele toetamine haridussüsteemis või välismaal elavate Eesti laste eesti keele toetamine, mõlemat pidi on see väga oluline. Mitmekeelse lapse tasakaalus bilingualism areneb ainult siis, kui mõlemad keeled saavad võrdselt areneda. Ei ole nii, et üks keel on jäetud tahaplaanile või seda kasutatakse ainult köögis emaga rääkimiseks. Nii ei saa see keel kirjakeelena areneda. Haridussüsteemis on oluline, et toetatud saaks lapse emakeel ka siis, kui see ei ole õppekeel. 

Kas teie seisukohast oleks oluline mitmekultuurilisest perest pärit laste kogemusi jagada ka koolis, et rikastada kultuurilist õhkkonda koolides?

Muidugi. Ma arvan, et selle teise keele kultuuri ära peitmine koolis ei ole hea, sest laps on ju tegelikult tervik ja see teine keel ning kultuur on osa temast. Ta ei saa ju kooli minnes seda nii öelda ära unustada ja koju jätta ning koolis olla siis kas ainult eestlane või keegi teine. Lapsega käib ikka kaasas ka teine osa temast ja seda ei peaks kindlasti häbenema. Laste jaoks ongi kõige raskem see, kui nad peavad oma teist keelt ja kultuuri häbenema.

Mina olen oma laste ja nende õpetajatega teinud näiteks selliseid kokkuleppeid, et kui kohustusliku kirjanduse nimekirjas on rahvusvahelisi, aga ka Eesti autoreid, keda on tõlgitud poola keelde, siis lapsed loevad neid teoseid poola keeles. Muidugi on palju autoreid, keda nad saavadki ainult eesti keeles lugeda, aga selleks, et poola keel areneks ka kirjakeelena, on lugemisoskus väga oluline. 

Toon veel ühe näite korrast, kui mu poeg pidi koolis esitlema taimeprojekti. Ta pidi valima taime, selle joonistama ja taime juurde taimeosad märkima. Leppisime õpetajaga kokku, et ta kirjutab need taimeosad poola keeles ja ka tutvustab neid klassi ees poola keeles. Kuna see taim oli nõges, tundsid kõik lapsed selle ära ja teadsid taime nime eesti keeles, aga said lisaks ka teada, kuidas on leht ja õis poola keeles. See oli klassi jaoks väga huvitav ja nalja sai palju, sest poola keeles on nii palju susisevaid häälikuid. Ka laps sai tunda uhkust selle üle, et ta on kuidagi eriline ja tal on mingi asi, mida teistel ei ole. Nii et ma usun, et selliseid praktikaid tuleks koolis ikkagi toetada. 

On teil anda veel soovitusi, kuidas keeleõpe lastele lihtsamaks muuta, näiteks seda igapäevaelu toimetustesse tuues?

Kui küsimus on selles, kuidas eesti keelt hoida, siis lihtne viis on näiteks telefonikeel, aga ka Facebooki, Instagrami ja teiste rakenduste keel eesti keele peale vahetada. Samamoodi lugeda kooli kohustuslikku kirjandust eesti keeles, mitte inglise või mõnes muus keeles, milles niikuinii enamus õppetööd toimub. Tasub ka Eesti filme vaadata ja endale Eestist sõpru leida, kellega eesti keeles rääkida.

Meie Poola suvekodus on naabrid, kus on minu keskmise tütrega sama vana naabritüdruk, aga nemad on poolakad, kes elavad igapäevaselt Inglismaal. Ehk siis naabritüdruk, kelle jaoks pole ka poola keel enam dominantne keel ja minu tütar, kes on samuti osaliselt Poola päritolu, aga ei ela seal, hakkasid alguses omavahel suhtlema inglise keeles, sest ühe jaoks oli see dominantne keel ja teise jaoks lihtsalt väga hästi arenenud keel. Meie kui lapsevanemad palusime siis, et nad hakkaksid omavahel suheldes ja sõnumeid saates poola keelt kasutama, et seda harjutada. Nii nad siis läksid poola keelele üle ja praktiseerivad seda vastastikku, kuigi inglise keeles oleks lihtsam. Siinkohal tasubki endale esitada väljakutseid ja proovida ära, kuidas on näiteks eesti keeles ü ja õ tähtede messengeri toksimine. Inglise keeles on ju alati lihtsam, aga tasub proovida. 

Teil endal on samamoodi mitmes välisriigis elamise kogemus. Kas väliskogemus on midagi, mida soovitaksite ka noortel proovida ja kogeda?

Kindlasti soovitaksin ja mitte ainult reisimise kontekstis, vaid ka välismaal õppimise või töötamise mõttes, sest see annab vahetu kogemuse ja teistmoodi vaate. Eriti muidugi välismaal õppimine. Bakalaureusekraadi soovitaksin isegi Eestis omandada, aga magistri- või doktoritasemel soovitaksin kindlasti välismaal õppimist kaaluda, sest see rikastab elukogemuse mõttes väga. 

Kuidas te ise hindate, kas teie enda väliskogemus tuleb kasuks ka Eestis ja välismaal elavate eestlaste vahelise sideme loomisel?

Ma tõenäoliselt mõistan neid inimesi paremini ja mitte ainult tänu välismaal elamise kogemusele, vaid olulist rolli mängib ka see, et olen ise kakskeelse lapsena üles kasvanud ning minu lapsed on mitmekeelsed. Ma tean täpselt, millised on balansseeritud kakskeelsuse hoidmise väljakutsed ja et see ei ole kindlasti asi, mis tuleb iseenesest, vaid seda tuleb peres teadlikult arendada. 

Eks vanemate jaoks on see ikkagi lisasurve ja lisapingutus ning ma saan sellest väga hästi aru. Kui ka päritoluriik seda protsessi ei toeta, jääb vanem tihti selle keskele üksi. Sellepärast on päritoluriigi tugi väga oluline. Näiteks Eesti puhul võimalus laps suvel keelelaagrisse saata, Üleilmakooli tegevus, aga ka eestikeelse lugemis- ja vaatamisvara kättesaadavus. On väga-väga oluline, et need asjad oleksid kättesaadavad ja vanem ei peaks ise selle nimel väga palju pingutama. 

Kuidas selline mitmekesine keelekeskkond teie kodus argitingimustes välja näeb ja  kui palju igapäevaelu mõjutab?

Mina elan sellises olukorras, kus mul endal on igapäevaselt kasutusel praktiliselt neli keelt. Tööalaselt peamiselt eesti keel ja inglise keel; kodus eesti keel, inglise keel ja poola keel ning aeg-ajalt tööalaselt, aga ka kodus, kui näiteks oma ema või Ukraina tuttavatega suhtlen, ka vene keel. Seega on neli keelt mul igapäevaselt kasutusel ja saan öelda, et nii on võimalik opereerida küll.

Mõni neist keeltest on muidugi nõrgemalt arenenud kui mõni teine dominant ja minu lastel on enam-vähem sarnane seis. Ma pean päris tihti jälgima, et poola keel, mis ei ole meil kodus dominantne keel, ei kaotaks inglise keelele. Mina ja abikaasa küll valdame seda, aga näiteks perega õhtusöögilauas vesteldes pean ikkagi pingutama, et räägiksin ise poola keelt ja meie vestlused ei läheks inglise keele peale üle, kuna see on lihtsam tulema. Kuna abikaasaga räägime omavahel tihti inglise keeles, on ka lapsed selle ammu ära õppinud. Aga see ongi minu pingutus, et hoida vestlust üleval poola keeles, kuigi selles mõttes on raske, et lapsed vaatavad mulle otsa ja vastavad ikkagi eesti keeles. 

Teine kodune olukord, kus on vaja teadlikult pingutada, on pereliikmetega sõnumite saatmine, mis kipub samamoodi inglise keele peale üle minema, sest see on kõigi jaoks palju lihtsam. Täna kirjutab minu kolmest lapsest poola keeles ikkagi ainult see tütar, kes ka oma sõbrannaga poola keeles suhtleb. Teised lapsed kipuvad isale ikka inglise keeles kirjutama. Niisiis lükatakse poola keel ikka ja jälle korraks kõrvale, sest inglise keeles on mugavam ja kiirem asju ajada. Seega usun, et teise lapsevanema ehk antud juhul minu tugi poola keelele on väga oluline, sest muidu oleks üks vanem ikka täiesti üksinda selles keelevõitluses. 

Milline on teie soovitus noortele, kes lõpetavad gümnaasiumit, aga ei ole kindlad, mida edasi õppima minna?

Kui ei tea, mida teha, siis võtke vaheaasta ja minge tööle või minge reisige, kui see on võimalik. Teine variant on teha vaheaasta mõne õppeasutuse juures. Me töötame ka Eestis praegu välja spetsiaalseid vaheaasta õppekavasid nii kutsekoolide kui riigigümnaasiumite juures, kui noor ei ole veel otsusele jõudnud või tal on näiteks vaimse tervise mured ja vaja rahulikumat aastat, et puhata. Vaheaasta õppekava mõte pärast gümnaasiumi lõpetamist on see, et noor ei langeks haridussüsteemist välja, aga saaks võtta rahulikumalt. Selles ei ole midagi häbiväärset, kui on vaja pausi. Põhikoolijärgselt, kui ei soovita kohe gümnaasiumisse minna, on võimalik valida ka õhtukool ehk haridussüsteemis jätkamise mõttes õppida täiskasvanute gümnaasiumis. Ka seda varianti vajadusel soovitan. Selles ei ole midagi halba, kui võtta aastane paus ja mõelda. 

 


  

Veebilehte haldab Integratsiooni Sihtasutus.
Sihtasutuse asutaja on Eesti Vabariik, kelle nimel teostab asutajaõigusi Kultuuriministeerium.