Kadri Linnas: Virtuaalne Eesti Maja
Meenub ühe „Minu…“ sarja raamatu lõik, kus eestlanna kirjeldab oma metsaigatsust Madalmaades elades, kus metsa on vähe. Selle igatsuse leevendamiseks viis tema hollandlasest abikaasa ta spetsiaalselt lähedal asuvasse metsa, et oma abikaasale rõõmu valmistada. Kohale jõudes ja korraliku parklaga ääristatud metsa nähes hakkas eestlanna hoopis lohutamatult nutma. Abikaasa ei saanud aru, mis on valesti. Eestlannal oli raske talle arusaadavalt selgitada, et sealne pargisarnane paik polnud see metsik eestilik mets, mida tema igatses. Samuti on mulle meelde jäänud ühe Soomes elava eestlanna jutt, et kui Ita Ever suri, siis ta ei suutnud oma soomlasest abikaasale päriselt selgeks teha, kui sügavalt kurb ta sel hetkel oli.
On hetki, mil vajame enda kõrvale inimesi, kes teaksid n-ö allteksti, ühist koodi poole sõna pealt. Selliseid inimesi on tegelikult meie ümber igal pool, nad on tarvis ainult üles leida.
Üle maailma on olemas eesti majad. Neist suurem osa on alguse saanud pärast Teist maailmasõda, kui 1944. aastal põgenema sunnitud eestlased olid 1950ndateks aastateks nii palju jõukust kogunud, et oma asukohamaades rajada eesti majad. Need toimisid eesti keele ja kultuuri elushoidjatena, „oma inimeste“ kogukonnakeskustena. Eesti majades toimetavad praegu nende lapsed ja lapselapsed, tihtilugu kahasse iseseisvuse taastanud Eestist saabunud kaasmaalastega. Paljud neist majadest otsivad tänapäeval uut väljundit, et ajaga kaasas käia ning meelitada kohale ka rohkem nooremat põlvkonda. Lähiajal avatakse Torontos uue aja Eesti maja KESKUS – esimene omataoline. Hoiame pöialt, et sellest saaks edukas tänapäevane kogukonnakeskus ja Eesti unikaalse loo jutustaja Kanadas.
Stockholmi Eesti Maja
Lisaks silmast silma suhtlusele (mida ei asenda samas miski!), on võimalik ühenduses olla palju laiemal skaalal – virtuaalselt. Keskmiselt iga viies-kuues eestlane elab välismaal. On olemas Väike Eesti, mis on geograafiliselt piiritletud, ja Suur Eesti, millel ei ole piire ja mis hõlmab piltlikult kõiki eestlasi, eesti juurtega inimesi, nende peresid, Eesti sõpru üle ilma. Ettevõtja ja taskuhäälingu „Globaalsed eestlased“ autor Rainer Sternfeld on seda kutsunud tabavalt Eesti ilmakülaks. Kuidas seda ilmaküla siis ühendada, et tugevneks ühtekuuluvustunne Eesti ja eestlusega?
Väikese rahvana ja e-riigi maaletoojana saame lubada endale seda luksust, et luua hõlpsamalt üksteisega ühenduses olev Eesti võrgustik. See kätkeb nii Eesti riigi, ettevõtete kui ka üksikisikute jaoks suurt vastastikust potentsiaali. Kui tahame vähegi sellesse teadlikumalt suhtuda – põhimõttel, et iga okas loeb!
Üheks selliseks virtuaalseks võrgustumise võimaluseks on veebiportaal globalestonian.com. Nimetagem seda virtuaalseks eesti majaks, saades inspiratsiooni ajaloolistest füüsilistest eesti majadest Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Rootsis, Austraalias ja mujal. Selle portaali kaudu leiab üles teisi eestlasi enda lähedal või kaugemal ja just seal on kõige värskem info selle kohta, kuidas Eesti riik toetab eestlust välismaal.
See on koht, kus eesti kogukondadel on „oma tuba“ lähtudes asukohamaast. Sealt leiab eestlaste sotsiaalmeediagruppe, Eesti koole, lastelaagreid, inspireerivaid lugusid ja uudiseid. Sealt saab endale tellida ka igakuise uudiskirja ja vaadata kaks korda aastas toimuvaid virtuaalfoorumeid.
Minu sõjas kaduma jäänud vanaema sugulane, kelle ma leidsin lõpuks Facebooki kaudu mõned aastad tagasi vana mehena Brasiiliast, pidas ennast üllatuslikult eestlaseks. Tema isa oli noore mehena jõudnud Brasiiliasse 1920ndatel aastatel. Mu sugulane ei rääkinud eesti keelt ega olnud kunagi Eestis käinud, aga tal olid oma isa mälestused ja kõikidele oma lastele oli ta pannud Eestiga seotud nimed. Ta ütles, et see oli tema kõige õnnelikum päev enne surma, kui ma temaga Eestist – tema isa maalt – ühendust võtsin.
Eesti keele säilimisest sõltub Eesti riigi ja kultuuri püsimine ja vastupidi, mis tähendab, et eesti keele hoidmine ja selle (teadlik) kasutamine on endiselt meie kõigi ülesanne number üks. Mis ei tähenda aga, et sellest takistus peaks saama. Seetõttu on virtuaalse eesti maja ühtne inforuum nii mitmekeelne, kui selleks vajadus parajasti on. Ja siin võiks ju appi tulla ka tehisaru (mida on eesti rahvapärimust kasutades juba ka kratiks kutsutud), mille võimalused saaks tulevikus veel paremini eestluse hoidmise vankri ette rakendada.
Kadri Linnas
Üleilmse eestluse nõunik välisministeeriumis
