Keel seob meid üle ilma

Tartu Mänguasjamuuseumi arendusjuht, kirjanik ja tõlkija Marge Pärnits luges Üleilmakooli korraldatud loovtööde võistlusele „Minu raamatud“ saadetud välismaal elavate eesti laste kirjatöid ja nentis, et keel seob meid üle ilma. Ela sa Soomes või Saares, Iirimaal või Indoneesias – Sipsik, Lotte ja Harry Potteri seiklused aitavad leida ühist jututeemat ka suuremaks saades. 

Need read said kirja Tartus ühes Karlova serva väikeses tuulevaikses poolsuvises aias. Lapsed, kes Üleilmakooli korraldatud loovtööde võistlusele oma raamatuteemalisi lugusid ja pilte saatsid, elavad siin- ja sealpool maakera. Aga kõigi nende soontes voolab eesti keel. Mõne lapse keelejões on rohkem, mõnes vähem sõnu, mõni keelejõgi on liitunud kõrvalharuga, mõni ajab üle kallaste. Ometi on mu südames aimdus, et need jõekesed voolavad üsna siin minu lähedal, umbes Emajõe kandis.

Mida ja kuidas lapsed kirjutasid?
Loovtööde võistlusele 12 riigist saabunud pea poolesaja töö hulgas oli nii napisõnalisi raamatukokkuvõtteid kui ka pikki ja põnevaid arutelusid, väljamõeldud lugusid, koomikseid ja niisama piltegi. Igaühes neist peegeldumas lapse vanus, õpitu, kogetu ja tajutu. Kõige nooremad osalejad olid vaid kaheaastased, suuremate õdede ja vendade kõrval toimetajad, aga samuti oma loovust näidata soovijad. Kõige rohkem oli 10–12-aastaseid, kellel juba mõningane raamatulugemiskogemus olemas. Tublid 16-aastased said võistlusel näidata oma lugemiskirge ja sellega koos arenenud sõnaseadmisoskust.

“Ma olen oma elu jooksul umbes 150 raamatut ära lugenud. See küll pole palju, aga ma olen ainult 12,” kirjutas Soomes elav Oskar. Seda polegi nii vähe ja kui on veel mitmes keeles lugemise oskus, on ühe väikese inimese maailmapilt juba õige värviliselt mitmekesine.

Elame üleilmastumise ajal. Meie lapsed reisivad koos meiega, saavad passi enne kõndima minekut ning lasteaias räägivad juba mitut keelt. Prantsusmaal elav Greta Madeleine kirjutas oma võistlustöös:
“Mulle meeldib, et raamatute kaudu saab korraga reisida, kogeda ja tunda midagi hoopis uut. Eriti huvitavad mind krimi- ja armastuslood, sest neis on alati pinget ja emotsioone. Ma loen raamatuid eesti, prantsuse, saksa ja inglise keeles.”

Mõtlesin peale tööde lugemist tänutundega kõigi laste peale, kes loovtööde võistlusele kirjutasid ja joonistasid ning muidugi nende vanemate ja õpetajate peale, kes on aidanud eesti keelt hoida ja õppida. Mitmed lapsed olid oma töid illustreerinud ja rõõm oli näha, et loetud raamatute pildid olid olnud lugejate jaoks olulised – nii mõnegi töö puhul võis märgata illustraatori käekirja üsna täpset jäljendamist. Nii nagu lugemine arendab keeletaju ja suurendab sõnavara, arendavad illustratsioonid kunstimeelt ja aitavad käeliselt aina paremaks saada. Sestap oligi tore vaadata võistlustöödena saabunud koomikseid. Ühena võib esile tuua 10-aastase Soomes elava Adele väga tundliku käega edasi antud koomiksi, mis räägib kurvast ja igavlevast akvaariumis elavast kalast, kelle elu muutis kirjandus. “…hakkasin lugema ja lugema. Lõpuks lugesin nii palju, et raamatud võtsid mind üle,” kirjutas Adele koomiksirea viimasele pildile. Tähelepanelik koomiksisõber võib pilti uurides märgata, et kala loeb raamatut “Pätu”.

Miks loetust kirjutada, mitte pelgalt rääkida?
Usun, et nii mõnigi laps oli heas mõttes sunnitud loetu üle sügavamalt järele mõtlema. Eks me ju suurtenagi vahel lihtsalt sirvime raamatuid või loeme lugu laisalt üle lehe. Lapsena on see sirvimine veel lihtsam tulema – vahel pole tuju, vahel viitsimist, vahel sõber kirjutab sõnumi ja viib tähelepanu mujale. Mõnikord on lugeda vaja kooli pärast, teinekord ütleb lapsevanem, et enne arvutisse ei saa, kui kümme lehekülge loetud. Võistlusele saabunud töödes oli aga pea kõigis näha, et raamat(ud) on lapsele muljet avaldanud. Selle üle tuleb üleilmastumise ja ülenetistumise ajastul tänulik olla.

Muidugi leiab vastuseid ka laste töödest. Soomes elav Vanessa kirjutas näiteks raamatu “Printsessilood” lugemise järel filosoofiliselt: “Tahaksin olla oma elu printsess ja et iga tüdruk loeks seda lugu ja usuks õnne.” Samuti Soomes elav Annabel leidis aga toreda seose neuroeripära ja lugemise vahel: “Mul on ADH aga siis kui ma loen, nii tunduks, et oleks omas muinasjutumaailmas, kus söögiks on frikadelli supp ja šokolaadikommid.”

Miks tasub lugeda ja mitte ainult eesti raamatu aastal?
Sellelegi küsimusele leidsin vastuse laste tööde hulgast. Muidugi tasub lugeda seepärast, et see arendab keelt. Aga Mehhikos elav Laura pani kirja veel ka järgmised targad sõnad:
“… kõige tähtsam põhjus, miks mulle raamatud meeldivad, on see, et ma ise kirjutan ka neid. Tavaliselt meeldib mulle kirjutada müsteeriumist, õudusest ja maagiast. Loodan, et ka minust saab kunagi kuulus kirjanik.”

Kõigist neist töid esitanud lastest ei tarvitse saada kirjanikke. Aga mõnest kindlasti saab. Ja teistest saavad nutikad suured inimesed, kelle soontes voolab lisaks mitmele teisele keelele ka eesti keel ja kes kohtudes leiavad ühise jututeema, milleks võib olla nii lapsepõlve lemmikkoomiks kui ka pikkadeks aastateks unustusehõlma vajunud unistus. Unistus üheteistkümneseks saades leida postkasti potsatanud kutse Sigatüükasse õppima tulla. Unistus kuuluda Supilinna salaseltsi. Unistus osata keelt nii hästi, et lugeda läbi kõik raamatukogus olevad eestikeelsed raamatud.

Vaata võistlustöid - https://yleilmakool.ee/loovtoode-voistlus-minu-raamatud/