Kristiina Ehini luule jõudis Itaalia lugejateni
Itaalias elav ajakirjanik ja Itaalia Eesti Seltsi eestvedaja Ülle Toode kirjutab kakskeelse luulekogu sünnist ja tõlkimise võlust ning valust.
Ilukirjandustõlked on üks mõjukamaid viise kultuuridevahelise mõistmise avardamiseks. Itaalias seni avaldatud eesti luulekogud saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Viimastel aastakümnetel on tõlgitud näiteks Juhan Liivi, Doris Kareva, Maarja Kangro ja ka Igor Kotjuhi loomingut. 1975. aastal ilmunud isa Vello Salo ja Itaalia tuntud poetessi Margherita Guidacci koostöös valminud eesti luule pikem läbilõige „Poeti estoni“ („Eesti luuletajad“) kadus toona poelettidelt kui soe sai ning on tänaseni Itaalia luuleasjatundjate jaoks ihaldatud rariteet.
Novembri lõpul nägi Roomas trükivalgust Eesti armastatud poetessi Kristiina Ehini kogu „Dove infine si posa la neve“ (Kuhu viimaks lumi langeb), millesse on Itaalia lugeja jaoks valitud osalt luulet Ilmar Lehtpere tõlgitud inglisekeelsest kogust „The Final Going of Snow“ ja osalt autori erinevatest viimastel aastatel Eestis ilmunud kogudest.
Idee Kristiina Ehini loomingut Itaalias tõlkida ulatub juba 2016. aastasse, kui Itaalia Eesti Selts korraldas Roomas Lennart Meri itaaliakeelse „Hõbevalge“ esitlust ning esinema oli palutud ka fantaasiamuusik Silver Sepp, kes tõi kaasa mõned Kristiina Ehini luulekogud. Ilmar Lehtpere inglise keelde tõlgitud kogu sai endale eesti kultuuri- ja ajaloohuviline Gianni Glinni.
TÕLKEPROJEKT SÜNDIS PANDEEMIAS
Alles pandeemia algul pakkus Gianni välja idee mõned Kristiina luuletused inglise keelest itaalia keelde tõlkida, et seejärel töö eestikeelsete luuletuste põhjal üle vaadata. Koostöö toimis ning otsustasime 14 luuletust ka otse eesti keelest itaalia keelde panna nii, et eesti keele grammatilised erisused ja kõnekujundid tõlkes võimalikult täpselt alles jääks – näiteks, võimalusel tuleviku väljendamine oleviku kaudu ning läänemeresoome keeltele omase lauseehituse säilitamine. Kõige põnevamad olid siiski erinevaid helisid ja loodushääli matkivad ehk onomatopoeetilised väljendid, mis on seotud näiteks vee või tuule helidega (suhisema, kohisema, tuhisema, vulisema, sulisema, sirisema). Tõlkija Gianni Glinni ütleb: „Sellised sõnad on kaasaegses itaalia keeles peaaegu kadunud ja pidime itaalia keeles otsima vasteid vanadest keelenditest, mida linnastunud itaallased veel mäletaks ja ära tunneks.“ Samas näitavad just need sõnad eesti keele kui väga vana keele rikkust ja ainulaadsust. Viimaks oli abiks ka Roomas sündinud tuntud fennougrist, tõlkija ning Kristiina Ehini loomingu asjatundja Eva Toulouze, kes tõlke lõppvariandi üle vaatas ja tekstidele omapoolse soosiva hinnangu andis.
IGAL LUULETUSEL ON KA TÕLKES OMA LUGU
Iga luuletuse tõlkimisega on seotud oma lugu ja tõlkimine aitab süüvida lausete ja keelekujundite sügavusse ning nii mõista veelgi paremini autori väljendatud erinevaid tähendustasandeid. Äsja Itaalias ilmunud kogus on kõige meeldejäävam laul „Puudutus“, mille muusika on kirjutanud Tõnu Kõrvits ning mida tema juhatusel ka 2014. aasta üldlaulupeol esitati. Seda laulu polnudki esialgu plaanis tõlkida, kuid kui 24. veebruaril 2022, mil Itaalia Eesti Selts võõrustas Eesti sünnipäeva puhul kiluvõileibade, täidetud munade ning heeringa- ja lõhevalikuga seltsi mõnd teenekamat liiget ja häid sõpru, tuli äkki Eesti Televisiooni otseülekandes Tallinnast teade, et Vene väed on tunginud Ukrainasse. Seejärel oli otsus kiire – tõlgime ka selle lauluna sündinud loo! Kaks tundi hiljem oli esmane tõlkevariant valmis. Pealkirja „Sfiorami“ leidmisega läks veidi kauem aega, sest imelikul kombel oli eesti sõnale „puudutus“ itaalia keeles õiget vastet raske leida. Viimaks sai selle kauni sõna sisu õige tähendusvärvingu ka itaalia keeles.
VÕÕRSIL NAPIB EESTI KEELT VALDAVAID TÕLKIJAID
Kuigi eesti keelt ja kultuuri on aastakümneid eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programmi raames Itaalia eri paigus – peamiselt Bolognas, Veneetsias ja Roomas – õpetatud, pole siiski üheski ülikoolis eesti keele ja kultuuri oma õppetooli. Seega saavad Eesti huvilised tudengid algteadmised eesti keelest ja kultuurist, kuid puudub võimalus akadeemilisel tasandil keeleõpet süvendada ning eesti keele tõlke ja tõlkijaid koolitada. Tuntuima eesti-itaalia-eesti tõlkija, Tallinna ülikooli semiootiku Daniele Monticelli hinnangul on häid eesti keelest itaalia keelde tõlkijaid kokku umbes 5. Suur osa eesti ilukirjandust on itaalia keelde tõlgitud läbi kolmanda keele. Näiteks Emil Tode „Piiririik“ saksa keelest või Andrus Kivirähki „Mees kes teadis ussisõnu“ prantsuse keelest. Luule tõlkimisel on tavaliselt alati olnud kaks tõlkijat – eestlane ja itaallane. Tulevikuperspektiivis on siin lootus seega eesti ja itaalia segaperekondadel, kus lapsed õpivad ära mõlema vanema keele ning kui neil jätkub soovi ja kannatlikkust ilukirjanduse tõlkimiseks.
KAKSKEELSE LUULEKOGU VALU JA ILU
Kakskeelse luulekogu puhul on intrigeeriv see, et ühel leheküljel on lähtekeelne tekst ja vastasleheküljel tõlge. Juba visuaalselt otsib lugeja tuge ridade ja sõnade paigutusest, isegi lähtekeelt mõistmata.
Kristiina Ehin ise ütles Rooma esitlustel, et kuna ta on kasvanud tõlkijate ja kirjanike – Ly Seppeli ja Andres Ehini – perekonnas ning kuulnud juba lapsest saati, kuidas tekstid omandavad tõlgituna uue rolli, siis tema hinnangul muutuvad ilukirjanduslike tekstide tõlked sillaks, mis loob kontakte ja aitab kaasa üksteisemõistmisele eri kultuurides. „Luule tõlkimine on keelte vaheline armastusavaldus. Ükski teine keeletasand ei küüni sellesse kunstilisse reaalsusse, mida pakub luule. Selle tõlkimine on looming omaette. Iga tõlge väljendab nii originaali kui sihtkeele nüansse ja nii sünnib kõiki inimkeeli ühendav poeetika,“ lausus Kristiina Ehin kirjastuse Fuorilinea esitlusel Roomas. Luule tõlkimine on tema hinnangul müstiline ja loogiliselt võimatu ning seda imelisem on, kui sellised tõlked sünnivad.
Tõlkija Gianni Glinni sõnul on Kristiina Ehini loomingus eriline naise hinges kogetud looduslähedus ja looduse mõistmine, mis linnastunud Itaalias on peaaegu kadunud. „Itaallased ei mõista enam loodust, kuna siinne elu on olnud aastasadu ja -tuhandeid pigem seotud linna, ehk civitas’ega. Kristiina poeesias on see loodusetunnetus just läbi naise silmade ja sensuaalsuse väga kaunilt ja sügavalt edasi antud.“
Kakskeelsed luulekogud on Itaalias üha enam populaarsust kogumas, kinnitab kirjastuse Fuorilinea juht Franko Esposito-Soekardi: „Kui tõlkija Ülle Toode mulle seda projekti pakkus, meeldis mulle kohe mõte, et kogu tuleb nii eesti kui itaalia keeles. Oleme varemgi võõrkeelset luulet just nii välja andnud.“ Kirjastaja sõnul on luule lugejaskond viimaste aastatega küll kahanenud, kuid samas ootavad lugejad nüüd üha enam ka lähtekeelset varianti, et seda koos tõlkega lugeda ning seeläbi ka originaalkeele eripära mõista.
Nii kõlasidki luulekogu „Kuhu viimaks lumi langeb“ esitlustel kirjastuse Fuorilinea klubis ja Eesti kogukonnale pühendatud sündmusel Eesti saatkonnas Roomas Kristiina Ehini luuletused tema enda ettekandes emakeeles ja tõlkija Gianni Glinni luges neid itaalia keeles. Taustal pakkus muusikat Silver Sepp, et esimese advendi eelõhtul nende värsiridade ja maagiliste helide saatel koos jõuluootuse aega astuda.
