Noorte tervituskõne VÄE-päeval 2020
Alljärgnevalt toome ära Välis-Eesti päeval 28.11.2020 ette kantud Üleilmse Eesti Noortevõrgustiku kõne, mille koostas Karl Grabbi. Esitajaiks olid: Karl Herbert Grabbi, USA; Rasmus Mäemees, Holland; Juku Gold, Kanada; Tuuli-Emily Liivat, Soome; Alexander Schnittert, Šveits; Valera Krinberg, Ülem–Suetuki küla, Siber; Jens Jaanimägi, Austria.
Eestluse üle ilma säilimine läbi aastate on fundamentaalne näide sellest, mis üks väike rahvas suure südame ja järjepideva visadusega suudab inspireerivalt saavutada. 1944. aastal lahkus ligi kümnendik meie rahvast kodumaalt rasketel tingimustel, põgenedes kommunismi terrori eest. See julm ja tavatu aasta sümboliseeris kannatust, hirmu ja ebaselget tulevikku.
Mõned põgenikest jõudsid läänemaailma, teised hukkusid teel, kolmandad sunniti vangilaagritesse ja mõned pöörasid tagasi kodumaale. Selline peatükk on osa meie rahva ajaloost. See on kahjuks meie rahva tõde. Aga nagu Austria psühholoog Viktor Frankl on kirjutanud, kui inimene loob endale sisevõimu, mis aitab tal leida enda elule tähendust ja põhjust läbi tema kannatuste, siis ta elab edasi ja isegi kasvab inimesena. Selline sisevõim võimaldab inimestel ükskõik millisest süngest olukorrast läbi saada.
Meie, eestlased, leidsime meie eludes tähendust nendel ebainimlikel elu vintsutustel. Meie kannatasime, sest meie teadsime sügaval hinges, et meid ühendavad need kõige tähtsamad asjad, mille eest Kristjan Jaak Peterson, Lydia Koidula, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Juhan Liiv, Paul-Eerik Rummo ja paljud teised võitlesid. Nimelt, meie eesti keel, kultuur ja traditsioonid, mis manifesteeruvad end maailmas läbi meie vaba mõtte ja vaba sõna.
1944. a tõi esile eestlastest veel üks olulise tõe, mis on alati olnud taustal, aga vahest mitte esikohal meie rahva kollektiivses teadvuses, eriti tänapäeval. See tõde on, et oleme üks suur pere: Eesti pere. Kuigi eestlased hajusid Saksamaale, Rootsi ja Austraaliasse, ei mõelnud nad kunagi sellele, et nad ei ole enam eestlased. Nad teadsid südames, et eestlus elab piirideta ja saab õitseda ka välismaal. Nad teadsid südames, et eestlus ei sõltu asukohast, nahavärvist, keeletasemest või pere struktuurist. Neid innustasid õilsad ja universaalsed väärtused, mis aitasid neil luua eesti koole, kirikuid, tantsugruppe ja palju veel.
Neid väärtuseid võib iseloomustada paari konkreetse näitega. Nad asutasid kogukondades eesti koole, sest teadsid, et teadmisi, kaasa arvatud eesti keele lugemine ja kirjutamine, tuleb jagada nooremate põlvedega. Põhimõte on, et kui inimene on täis valgust ja ta ei jaga seda teistega, siis ta põletab ennast. Nad asutasid kirikuid, sest teadsid, et üks põhivajadus inimestel on suhet luua teiste inimestega ja tulla kokku, et arutada elu suurimaid küsimusi.
Kui inimesel on koht, kus mõlgutada meelt eksistentsiaalsete filosoofiliste mõtete areenil, siis suure tõenäosusega tema silmaring laieneb. Mida laiem on kellegi silmaring, seda mõttekam ja arukam inimene ta on. Kirikud mängisid veel ühte olulist rolli: nad muutusid kohtadeks, kus tähtsamaid pühi said tähistada kõik koos. Läbi kooli ja kiriku asutamise kogesid eesti kogukonnad ühtekuuluvustunnet, mis on hoidnud meid koos tänase päevani. Ei tohi unustada kõiki laulu- ja tantsugruppe, mis tublisti säilitasid meie rahva kultuuripärandit. See põhjus, miks kõikidel eesti noortel tuleb pisar silma, kui nad kuulavad “Ta lendab mesipuu poole” laulupeol, on et nende vanemad ja vanavanemad väärtustasid ja armastasid meie rahva laule. Nüüd edasi minna tänapäevani, aastasse 2020.
76 aastat on möödunud sellest pingelisest aastat, kus suur osa meie esivanematest alustasid uut elu võõral maal. Meie põlvkond elab täna mugavuses tänu meie esivanematele, kes panustasid endast kõik, et luua selle võimaluse meile, et meie elu oleks parem, kui nendel oli. Meie saame lugeda ja kuulata lugusid eestlaste saatustest kommunismi võitlusega, aga õnneks meie ei pea neid kogemusi kogema. Meie võime täie veendumusega öelda, et meie elu kannatused ja probleemid on mikroskoopilised võrreldes nende probleemidega, mida meie esivanemad pidid kannatama.
Aga oluline on mäletada, et isegi kui meie põlvkond elab mugavuses, on meil endiselt väga suur vastutus. Vastutustunne ei tohi ära kaduda, kui elu läheb lihtsamaks. Hea ja tähendusrikka elu loogika töötab vastupidi selles mõttes, et kui elu läheb lihtsamaks, peaks vastutustunne kasvama. Kui igapäevased elu probleemid on lahendatud, siis tuleb mõelda suuremate ühiskonna probleemidele: kliimamuutus, võrdse hariduse võimaluste loomine, lõhestatud rahvusgruppide ühinemine, vaesuse leevendamine ja palju veel. Ämblikmehe filmis mainitakse, et suure võimuga tuleb kaasa suur vastutus. Just selle printsiibi põhjal sünnivad meie põlvkonna kõige olulisemad küsimused: mida loome meie siin maailmas oma vastutustundega? Mida pakume meie ühiskonnale oma kõrghariduse ja teadmistega? Kuidas edendame ja säilitame meie eestlust ning millisena anname seda edasi oma lastele, nagu meie vanemad nii lahkesti tegid meile? Milliste väärtustega juhime meie, kui on meie kord juhtida? Kas nendega, mis lõhestavad ja loovad hirmu? Või hoopis nendega, mis toovad inimesi kokku ja loovad lootust? Tihtipeale leitakse keerulistele küsimustele vastuseid läbi elukogemuste, mida tuleb kogeda läbi aastate. Isegi kui meie põlvkond ei tea veel nende küsimuste vastuseid, oleme me valmis oma täie mahu ja energiaga vastuseid otsima. Sest me kõik teame, et rada on sama tähtis - kui mitte tähtsam - kui lõpp-punkt.
Ühe meie põlvkonna vastutusena lõime eelmisel aastal Ülemaailmse Eesti Noortevõrgustiku, mis ühendab eesti noori ümber maailma eesti keele, kultuuri, hingehoidmise ja edendamise missioonil. Võrgustik on ühe aastaga kasvanud mitmekesiseks ja dünaamiliseks. Liikmeskond paikneb rohkem kui 30 erinevas riigis ja kaasab üle 150 noore. Noorte hulgas on tulevikus kirjanikud, kunstnikud, filosoofid, teadlased, arstid, ettevõtjad, filantroobid, diplomaadid ja riigimehed. Aga kõige tähtsam, mis ühendab neid kõiki, on et nad on patriootilised eestlased. Me oleme isiklikult kogenud, kuidas noored kirglikult panustavad aega ja energiat eestluse säilimise nimel. Noored suhtuvad eestluse säilimise teemasse tõsiselt ja entusiastlikult, sest nad teavad, et see on nende südame ligidal ja mõjutab nende elu pikaks ajaks.
Ajalugu on näidanud, et elu on täis raskeid otsuseid ja paratamatult, meie noored, peame samuti raskeid ja pingelisi otsuseid tegema, kui on meie kord juhtida. Kui see aeg tuleb, küsime julgelt vanemate põlvkondade käesti abi ja nõu, sest meie teame, et teie elutarkus on hindamatu ja koostöö on edu suurim allikas. Nagu enne mainiti, 21. sajandi probleemid tulevad keerulised ja enneolematud, kaasa arvatud sellised eksistentsiaalsed probleemid nagu eesti keele ja kultuuri säilimine välismaal. See tähendab, et lahendused peavad olema innovaatilised, mitmetahulised ja jätkusuutlikud, nagu Mart Laari ja tema kaasvõitlejate lahendused olid ‘90ndatel aastatel eesti taasiseseisvumise ajal.
Õnneks on noorte seas palju innovaatilisi mõtlejaid, kes on valmis särgi varrukaid üles keerama ja rasket tööd tegema selle nimel, et armas eestlus ära ei kao. Head ideed sünnivad sügavast peegeldusest, mille süntees integreerub ajaloo õppetundides koos tänapäeva vaatlustega. Noored on võtnud ette selle peegelduse ja esimene suurejooneline idee, mis sellest sündis, on ülemaailmne eesti noortevõrgustik, mida meie täie veendumusega arvame, kasvab ja õitseb selliseks organisatsiooniks, mis ühendab ja inspireerib noori eestlasi läbi 21. sajandi!
Lennart Meri kord julgelt proklameeris, et oma riigi eest vastutame kõik koos ja igaüks eraldi. See tähendab, et kui igaüks annab endast parima, et panustada midagi eestluse nimel, meil on võimalus luua helge tulevik Eestile ja üleilmsele eestlusele, mis kestab igaviku. Meie lubame teile südamest, et elame Lennart Meri sõnades ja anname endast parima.
Elagu Eesti vabariik! Elagu globaalne eestlus!
