Torontos sündinud Alden Kirss on end alati tundnud ebakindlana: see on tingitud mu lapsepõlvest

*Artikkel ilmus algselt Delfis ja selle autor on Grete Kaio. Ülal link ka originaalartiklile. Foto: Aivar Kullamaa.

Ugala teatri näitleja, Kanadas sündinud Alden Kirss tunnistab, et kuigi ta paistab laval enesekindel, saadab teda pidev ebakindlus: „Olen väga ebakindel inimene, alati olen olnud. See on tingitud mu lapsepõlvest.“

Kanada ja Eesti vahel pendeldamine lapsepõlves õpetas Alden Kirsi (28) küll kiiresti kohanema, ent jättis ka pideva hirmutunde, et kõik tuttav võib ühel hetkel kaduda. Ometi on just sellest sisemisest kõhklusest kasvanud Aldeni julgus astuda lavale, võtta vastu suuri rolle ja riskida.

Mõni aeg tagasi kutsus Franz Malmsten Aldeni mängima peaosalist Paul Kriisat enda lavastatud krimisarjas „Viimasel piiril“. Just Pauli rolli peab Alden oma senise karjääri üheks olulisemaks verstapostiks. Kuigi lavalaudadel on ta näidelnud aastaid, tõmbavad teda üha enam filmid ja sarjad, sest teatrimaagia sünnib ja kaob ühe õhtuga, aga ekraanile loodud maailm on alles ka aastate pärast.

Aldenil seisab ees töine suvi, mis tähendab lõputuid proove, etendusi ja sõite mööda Eestit. „Elu on seljakotis,“ kirjeldab ta oma argipäeva. Rändav eluviis pole Aldenile võõras, sest ka kasvas üles vaheldumisi Kanadas ja Eestis ning kodutunne kujunes välja alles aastate jooksul.

Alden sündis Torontos ja käis seal ka lasteaias. Ta oli kuueaastane, kui ema, väliseestlaste perest pärit kirjandusteadlane Tiina Kirss ja ameeriklasest isa Nash Mayfield lahutasid abielu. Esimeses klassis käis Alden juba Tartus, teises klassis aga Torontos, kolmandas jälle Tartus – ema Tiinale pakuti professori kohta Tartu Ülikoolis ja ta koliski koos Aldeni ja kahe tütrega mõneks aastaks Eestisse. Aldenil tuli koolis käia vaheldumisi Tartus ja Torontos kuni gümnaasiumini. Isa Nashiga praegu suhtlus puudub.

Täna ütleb Alden kindlalt, et Eestis on tema kodu. Siin on ta leidnud töö ning sõbrad ja tuttavad, keda ei vahetaks millegi vastu: „Olen praegu väga õnnelik. Ma ei saaks hetkel rohkemat tahta, kui mul on.“

Millal tundsid, et su kodu on Eestis?

Käisin siis kaheksandas klassis. Mu ema sai toona Torontost tööpakkumise – tal paluti kirjutada üks elulugu. Kuna olin veidike liiga noor, et siia jääda, läksin temaga kaasa. Selleks ajaks olime olnud Eestis paiksed järjest kolm aastat ja mul olid tekkinud sõbrad. Kui hakkasime Kanadasse minema, tundsin, et ma ei ole valmis.

Millal tundsid, et näitlemine on sinu ala?

Seitsmendas-kaheksandas klassis. Sain esimese lavakogemuse 2. klassi poisina. Olin tollal näitlemisest lummatud, aga ei mõelnud sellele kui erialale. Lavakunstikooli astumise mõtte pani mulle pähe üks mu õpetaja, kes nägi, kuidas mängisin ühes Shakespeare´i ainetel tehtud lavastuses, mis oli Waldorfi koolis (Alden lõpetas Tartu Waldorfgümnaasiumi. – toim.) kohustuslik.

Õpetaja ütles mu emale, et mind tuleks lavakasse suunata. Sain sinna sisse teisel katsel. (Alden on lavakunstikooli 30. lennu vilistlane. – toim.)

„Rulatamine on kujundanud mind inimesena.“

Milline roll on sind kõige rohkem mõjutanud?

Filmirollidest Paul Kriisa osatäitmine krimisarjas „Viimasel piiril“, sest see oli nii mastaapne. Teatrirollidest Magnus Kulli roll lavaka diplomietenduses „Tabamata ime“ – mingi pühalik tunne tekkis seda rolli luues ja elustades. Magnuse rolliks valmistudes süvenesin maalikunsti, mis oli väga inspireeriv ja avastuslik kogemus.

Ugala lavastuste peale mõeldes – tore oli Jakub Katzi roll „Meie klassis“. Ja mulle väga meeldis Aramise roll „Kolmes musketäris“, kus sai mõõkadega ringi joosta ja totaalselt hullata nagu poisikene. Kõige olulisem on mulle aga olnud Pucki kehastamine „Suveöö unenäos“.

Kõikidesse rollidesse on olnud lahe kaevuda ja kõik tegelaskujud saavad armsaks, sest on nii-öelda sinu beebid. Samas on ka rolle, mis ei puudutagi – need teed nii hästi kui võimalik. Iga roll ei saa olla elu roll.

Kas sinu meelest antakse sulle sarnaseid rolle?

Mulle kiputakse andma palju selliseid trikstereid, keda on hästi lõbus teha. Ei saagi aru, kas nad on head või halvad tegelased, ja mulle meeldibki hall ala, meeldib, et neis on müsteerium.

Mis on su unistus, mida sa pole julgenud välja öelda?

Ma hakkan unistama siis, kui on põhjust unistada, kui tunnen, et asi on lähedal. Telesari „Viimasel piiril“ oli väga lahe algus minu karjääris, sest ma väga unistan teha filmi. Enamik näitlejaid tahabki lisaks teatrile teha ka filme. Kinokunst on jääv kunst, aga teater kaduv. Lahe on teha miskit, mis ei sure kunagi ära.

Mis su hobid on?

Rulatamine on kujundanud mind inimesena. See oli mu die-hard passion (surmkindel kirg) kogu nooruspõlve. Võtsin esimest korda rula kätte 5. klassis. Rulamaailm oli hea koht, kuhu põgeneda kõige eest. Meeldib ka lauatennis. Lisaks muusika, aga see on vahel isegi rohkem töö kui hobi. (Alden on bändi The Crosslegs kitarrist. – toim.)

Töörutiini kõrval on näiteks talvel väga hea muusikaga tegeleda.

Kuidas rutiin loovusele mõjub?

Rutiin pigem toidab loovust, sest rutiinis sa pole oma tegemistes laiali, vaid energia on rohkem koondatud. Suvel näiteks on nii palju liikumist, et pole väga aega maha istuda ja muusikat teha. Suvel oled igal pool ja samas mitte kuskil.

„Imekombel pole ma sattunud suurematesse jamadesse.“

Sarja „Viimasel piiril“ tehes käisid politseis töövarjuks. Mis sind politseinike töö juures üllatas?

Näitlejana pead eelkõige tabama inimest ja seejärel ametit. Ma pidin aru saama oma tegelaskuju Pauli hingest. Ta on politseinik, aga politseinikuvormi taga on inimene. Käisin politseinikega patrullis kaasas, püüdsin mõista, kuidas nad igapäevaste olukordadega toime tulevad. Jälgisin kehahoiakut ja seda, kuidas, kui kiiresti nad ametile omast olmet haldavad. Pinge oli väga suur ja pidin lühikese ajaga talletama tohutult infot.

Minu jaoks oli üllatav, et politseinikud on lihtsalt inimesed vormis, et vormi all on täiesti normaalsed, tavalised inimesed. Vorm võtab inimese justkui üle.

Kas sa igapäevaselt ka inimesi teraselt jälgid?

Ei jaksa alati teadlikult jälgida, aga kui näen tänaval mõnda huvitavat inimest, siis ikka vaatan. Näitlejad kutsuvad seda „aineseks“. Sa kogud endasse erinevaid maneere, detaile ja käitumismustreid, mida hiljem rolliloomes kasutada.

Hiljuti pidin kehastama ühte autistlikku tegelast ja siis jälgisin teadlikult inimesi, kes on autismispektril. Püüdsin märgata, kuidas nad erinevates olukordades reageerivad ja millised on nende individuaalsed käitumis- ja liikumismustrid.

Kas mõni roll pole lasknud sul öösel magada?

Kindlasti on selliseid rolle, aga see ei ole niivõrd rollis kinni, kuivõrd etapis, mis paratamatult kätte jõuab. Oleneb, kui „pekkis“ seis on. Paar nädalat enne esietendust on vahel raske magama jääda. Mõtled, kuidas saaks mingid kohad paremini lahendada ja rolli võimalikult hästi „serveerida“.

Kuigi olin „Viimasel piiril“ võtetel igal õhtul rampväsinud, oli raske uinuda, sest vastutustunne oli nii suur. Krimisarja teha oli äärmiselt lõbus, aga kõige paremas mõttes raske.

„Eesti ja Kanada vahet pendeldamise keskel ei jäänud mul muud üle kui kohaneda.“

Kas sa istusid sarja „Viimasel piiril“ võtetel esimest korda politseiautos või on seda ka varem juhtunud?

Võib-olla ma oskan lihtsalt mitte vahele jääda. (Naerab.) Varem mul sellist kogemust pole olnud. Eks ikka on olnud mingeid majapidusid, kus on öeldud, et võtke veidi rahulikumalt, aga imekombel pole ma sattunud suurematesse jamadesse – arvestades, et tulen rulakultuurist.

Oled pigem südame või mõistuse inimene?

Südame. Usun kõhutundesse ja usaldan seda valikuid tehes päris palju. Tunnetus on minu jaoks olulisem kui ratsionaalsus.

Mis sind inimeste juures kõige rohkem paelub?

Huumorimeel ja võime armastada. Eriti lummavad on seda tüüpi inimesed, kes väga ei räägi, aga tegudes näitavad armastust – see on hästi ilus. Ja huumorimeel on nii äge asi, et ilma selleta oleks maailm hukas.

Mis on sind elus kõige enam mõjutanud?

Mul oli üsna hektiline lapsepõlv – osa ajast Torontos ja osa Eestis. See on jätnud jälje nii kõige paremas kui ka keerulisemas mõttes. Eesti ja Kanada vahet pendeldamise keskel ei jäänud mul muud üle kui kohaneda. Muutusin kohanemisvõimeliseks. Kohanemisvõime on andnud mulle oskuse tunda end erinevates keskkondades võimalikult hästi. Seetõttu olen üsna „sotsiaalne liblikas“.

Ajal, kui Eestisse tulin ja hakkasid tekkima esimesed sõbrad, olin väga avatud raamat. Ma ei näinud põhjust varjata kurbust ega rõõmu. Tol ajal tundus see Eestis paljudele veidi harjumatu ja sellega kaasnes teatav skepsis. Aga kui ma hakkasin oma probleemidest rääkima, avanesid ka teised mulle rohkem ning meil tekkis väga soe ja usalduslik side.

Kui ebakindel sa oled?

Väga ebakindel. (Naerab.) Olen alati olnud. Ebakindlus on seotud ilmselt sellega, et ma ei teadnud pikalt, kus järgmisel aastal elan. Polnud kuhugi päriselt toetuda ja olin justkui elutuultes. See on mind väga tugevalt mõjutanud, muutes nii mu baasturvatunnet kui ka usaldust enda ja ümbritseva suhtes nõrgemaks.

Kui sain lavakasse sisse, mõtlesin, et äkki visatakse välja. Kui sain Ugalasse tööle, tundsin esimest korda mingit kindlust. Aga siis tuli mõte, et äkki see pole ikkagi see... Siis kutsuti mind seriaali ja jälle tekkis natuke rohkem kindlust.

Ebakindlusega olen sisuliselt terve elu tegelenud. Kuidas olla julge? Kuidas olla enesekindel? Samas olen valinud endale ameti, kus tuleb lavale minna ja olla väga kindel. Ja võib-olla just see teebki mind lõpuks julgemaks.

Riske ei võta?

Pigem ikka võtan. Igal õhtul lavale minemine on juba iseenesest risk.

* https://kroonika.delfi.ee/artikkel/120591860/torontos-sundinud-alden-ki…