Õitsvate lillede all on sügavad juured: eestlasena välismaal
Eestlaseks olemine on vaimustav – kasvada üles elujõulises kogukonnas, mis on küllastunud võrratu empaatia ja mõistmisega, kuuluda ainulaadsesse kultuuri, mille ulatuslik ajalugu on värvitud kangelaslikkuse ja eheda armastusega, tunda oma südant löömas samas rütmis hingedega, mis on tugevad kui raud, kuid ei roosteta kunagi.
Aeg lendab ja harvadel hetkedel hakkab tunduma, et see miniatuurne hubane kodu, mida me Eestiks kutsume, hakkab muutuma liiga väikseks inimese piiramatute püüdluste jaoks ja horisondid varjavad uudseid avastamata väljavaateid meie smaragdsete põldude ja metsade taga, kuid piisab vaid lühikesest pilgust, et tunda midagi kaasahaaravat ja samas nii tuttavat – sellist sidet, mis ei purune aja ja kauguse jõul.
Kui ma paar aastat tagasi Kanadasse kolisin, et saada üliõpilaseks, olin hirmutatud maailma pakutavatest saladustest ja võisin mõnikord tabada end otsimas nooti motiivist, mida olen varem kuulnud – pisikest kodusära.
Kohalike eestlastega kohtumine mõjub alati värskendavalt nende jaoks, kes otsivad seda tähendust, mida nad on oma salajastes mõtetes säilitanud ja hellitanud. Kanada eestlased ei ole sugugi teistsugused: nende silmis on näha puhas armastus ja pühendumus kogukonnale, mille osaks on nad kõik jäänud, ja niipea kui nad rääkima hakkavad, haihtub vajadus igasuguste seletuste järele. Sellise energiaga võeti ka mind vastu. Peagi leidsin Kanada eestlaste seas hulgaliselt sõpru.
Sõna „välismaalane“ ei kuulu mõistete hulka, mida nende sõnavaras kohata võiks – oled sa siis Eestis sündinud, eesti juurtega inimene või lihtsalt keegi, kes tunneb huvi selle meeliülendava kultuuri uurimise ja säilitamise vastu, võetakse sind avasüli vastu ja emmatakse sellise hellusega, mida tunnevad vaid need, kes on avastanud oma hinge maailmale avamise saladuse, ning need, kellel on julgust kohtuda silmadega, mis vaatavad põleva sooviga leida midagi, mis kõnetaks nende endi vaimu – perekonna säravat killukest. Tutvudes selle kogukonnaga, olen taas kord avastanud riigi selle inimeste näol. Peagi olin juba teel Tallinnasse, et läbida praktika Eesti Välisministeeriumis.
See ei ole üllatav, et need vaprad juhid on saavutanud nii palju, jäädes samas truuks iseendale ja hoides kultuurilise harmoonia kõige kallimat koostisosa: traditsioonide esindamine ülemaailmsetel üritustel, oma rahvuse eest seismine ja aktivism rahvusvahelisel tasandil, samuti pühendumine oma eesmärgile, mis haarab kõiki nagu leek, on ühendatud hämmastava mõõdukuse ja avameelsusega. Need, kes soovivad sukelduda eesti kunsti, traditsiooni ja mõtteviisi olemusse, puutuvad kokku arusaamaga, et ei ole vaja muretseda ega silmapaistvaid ohvreid tuua.
Selle kogukonna hääleks olemine nõuab õrnust ja kirge.
Selleks võib olla igaüks.
Sageli öeldakse, et Kuu poole püüdlemine tähendab, et isegi, kui see ei õnnestu, oled ikka tähtede seas. Mis puutub eestlastesse välismaal, siis on igaüks neist omaette täht, mis paistab läbi igasuguse ruumi ja häda loori. Kuigi tähed ei suuda alati ühes ja samas kohas hämarust valgustada, moodustavad nad alati tähtkujusid ja täidavad taeva helendava säraga, mis annab lootust ja ajab pimeduse eemale. Iga väliseestlase loomuses on ühendada, suunata ja näidata, mida võib armastus oma kultuuri vastu teha nii kodumaal kui ka kaugelt sinna jõudvatele inimestele.
Sügavale enda sisse vaadates võid tunda, et kõigi eestlaste juured sirguvad samast imetlusest, ja kui sa kergitad pead, et vaadata silmapiiri taha, näed lilli õitsemas.
Polina Lihogrud
Välisministeeriumi üleilmse eestluse ja kultuurdiplomaatia osakonna praktikant
