Kontsertaktus “Kabaree ESTO” teeb ajarännaku läbi muusika, laulu, luule, tantsu ja teatri ülemaailmsete eesti päevade traditsiooni ajaloos.
See on lugu kodumaalt põgenema sunnitud eestlaste ühisest ülemaailmsest võitlusest jääda võõrsil rahvusgrupina alles, soovist hoida alal oma keelt ja kultuuri ning aidata Eesti taasiseisvumisele kaasa. Relvadeks selles võitluses olid laul, muusika, pärimuskultuur, kunst, kirjandus ja koostöötahe.
Eesti laulu- ja tantsupidude traditsiooni hakati pagulusse saabumisel kohe edasi kandma Saksamaal, Rootsis, USA-s, Kanadas, Inglismaal ja teistes riikides, kus vähegi eesti laulukoore ja rahvatantsurühmi tegutses. Aeg läks ja päevadest said aastad. Loodi Eesti Majad, skaudilaagrid, laste suvekodud – eesti kultuurisaared võõral maal. Sellest ei piisanud ajal, mil mitmekeelsust ja -kultuursust peeti lastele kahjulikuks. Eestluse hoidmiseks tuli seljad kokku panna eestlastega teistes maades.
Ühise ülemaailmse laulu- ja tantsupeo mõte sai teoks Torontos 1972! Kaks pikka aastat eestlaste visadust, jonni ja väsimatut tööd oli riita laotud. Ja küllap siin oli kõhklejaid. Aga saabumispäevaks oli kogunenud mitu tuhat eestlast Põhja- ja Lõuna-Ameerikast, Austraaliast, Uus-Meremaalt, Euroopast – isegi Rootsist läks seitse lennukitäit. Olid sündinud esimesed Ülemaailmsed Eesti Päevad – ESTO.
